Tallinna linnaplaneerimise valdkonna abilinnapea Madle Lippus rõhutas, et linn ei plaani hakata maju ehitama. Analüüsi peamine roll on tema sõnul olukorra kaardistamine, et saaks aru, millest elamupoliitikas üldse lähtuda ning varem sellist teadmiste kogumit linnal olnud ei ole. 

"Meil on tekkinud põhjalik ülevaade sellest, mis olukord on eluasemeturul, mis puudutab nii kättesaadavust, aga ka laiemalt, milliseid eluasemeid Tallinnas pakkuda on, kus nad asuvad, kui suured nad on, millises seisukorras nad on," loetles Lippus. 

Analüüs annab hulga erinevaid poliitikasoovitusi. Nende seas on selliseid, mida linn saab rakendada üksinda, kui ka neid, mille jaoks on vaja riigis seadusandlikku muudatust ja mida linn ise üksi mõjutada ei saa. 

"Oluline ongi nende meetmete hulgast, mis on rohkem või vähem turgu sekkuvad, teha oma valik. Vaadata üle, millised ja millisel moel oleksid kohandatavad Tallinnale," lausus Lippus. "Siin on lihtsaid, näiteks nagu hoonete renoveerimine ja energiatõhususe parandamine, sellega me tegeleme. Teine väga oluline meede on see, et kiirendame planeeringumenetlust," tõi ta näiteks. 

Edasi plaanib linn kutsuda kokku nõukogu, mis arutab, millised lahendused oleksid Tallinnas realistlikud. Peamine fookus on Lippuse sõnul ilmselt mõistlik sättida aktiivsele maapoliitikale. 

"Näiteid, kuidas seda on rakendatud, on maailmas erinevaid. Üks võimalus, mille osas on Tallinnas arendajatega juba juttu olnud, on see, et teatud tingimustel – näiteks, et arendaja saab mingeid tema tegevust toetavaid soodustusi, kas rohkem kõrgust, tihedust – oleks mingi osa korteritest kättesaadava hinnaga," kirjeldas Lippus. 

Lippus rõhutas, et korterid ei saa taskukohase hinnaga olla vaid valmides, vaid nende kättesaadavus peaks püsima ka ajas. Ühe näitena, mida rakendatakse ka mujal, tõi ta välja, et linna enda maale saab erasektoriga koostöös rajada või anda hoonestusõigus eluasemete rajamiseks, mille puhul ka hinnapoliitika on kokkulepitud. Abilinnapea sõnul on ka turg valmis nendes küsimustes kaasa mõtlema.

"On harjutud mõtlema, et Tallinnas nii ei ole, aga oluline, mida see uuring ütleb ka välja, et probleem puudutab eelkõige peresid ja vähem teenivaid inimesi, orienteeruvalt ligi 50 000 inimest," lausus Lippus. 

Kättesaadavuse küsimus ei ole Lippuse sõnul väikese hulga kaugel elavate inimeste mure, vaid puudutab paljusid, rääkis ta, tuues näiteks, et raske on ka õpetajatel, päästjatel ja politseinikel ning eriti mitme lapsega peredel. "Kodukulude kasv on olnud röögatu," sõnas ta.

Taskukohasuse loogika kohaselt ei tohiks suures plaanis kodu hind üürimisel ületada 40 protsenti sissetulekust leibkonnaliikme kohta. Ostmisel peetakse taskukohaseks hinnaks kolme aasta palka.

Eluasemepoliitika plaan võiks valmida sügiseks

Milline mudel täpselt välja nägema hakkaks, on läbirääkimiste küsimus. Juuni lõpuks soovib linn kokku kutsuda nõukogu, sügiseks võiks Lippuse hinnangul eluasemepoliitika plaan olla paigas. 

"Mina kindlasti ei näe, et oluline oleks doteerida kuidagi. Need mudelid, mis me välja töötame –  eesmärk on, et need oleks finantsiliselt jätkusuutlikud. Kui linn kuskile investeerib – linna huvi muidugi ei ole teenida kasumit, aga linna huvi kindlasti on, et sellest ei tekiks ka suur täiendav kulu. Linna võimalus ongi, et kui meil kasumiootust ei ole, on ka meie kulud väiksemad," kirjeldas Lippus.

Üldine tendents on see, et taskukohasem on nõukogude perioodil rajatud elamufond. Uusarendused on ka linnaehituslikust loogikast lähtuvalt kindlates piirkondades. 

Lippus märkis, et mingites piirkondades ongi need väga ühetüübilised, näiteks on vähe kätte saada pindu, mis sobiks suuremale perekonnale. Linn peaks tema hinnangul suunama eluasemete mitmekesisust.

"Piirkondades, kus on ehitatud väga väikseid kortereid, oleks mõistlik luua justnimelt suuremaid kortereid. See praktika, mis Tallinnal senini on olnud ja mis uuring selgelt välja toob, kus on linna poolt hooneid ehitatud kogumitena – näiteks nagu Raadiku sotsiaal- ja munitsipaalmajad – see on väga probleemne praktika ja edaspidi kindlasti nii teha ei tohiks, see tekitab terve sotsiaalsete probleemide kogumi, mida kindlasti linnaplaneerimislikult edaspidi ja juba rakendamegi. Juhul, kui ehitada taskukohaseid eluasemeid, siis need paikneksid erinevates asukohtades üle linna, et ei toimuks koondumist. Muul juhul toetame ise täiendavat segregatsiooni," ütles ta. 

Kinnisvaraanalüütik näeb meetmetel varjukülgi

Kinnisvaraanalüütik Tõnu Toompargi sõnul on kõikidel sellistel meetmetel varjuküljed, mis mõjutavad turgu negatiivselt.

"Kuigi asjaosalised võivad eitada, tahetakse võtta eeskuju Lääne-Euroopast, kus elamispindade turgu lukustatud inimestest luuakse endale valijabaas. Ehk ostetakse inimesed odava elamispinnaga enda valijaks ja niimoodi vaikselt riigistatakse elamispindade pakkumine," rääkis Toompark. 

Toompargi hinnangul reguleerimise vaatest edulugusid näiteks tuua tegelikult ei olegi. "Kui öeldakse avalikult välja, et meil on 50 000 inimest, kellele tuleks taskukohast elamispinda pakkuda ja tuuakse välja päästjad, õpetajad, politseinikud, õed – see on minu meelest nende inimeste halvustamine, kui neile ei maksta palka, mis võimaldaks neil kinnisvara oma tarbeks soetada või üürida ja siis riputatakse nad linna supipoti äärde nagu abivajajad," rääkis ta. 

Toompargi hinnangul on praeguseks üürihinnad samal tasemel kui kolme aasta eest ja ostu-müügi hinnad segmendist sõltuvalt samuti.

Taskukohase hinnatasemega korterite pakkumisel arenduse teiste korterite seas on Toompark samuti kriitiline. Eraarenduses soodsamate korterite pakkumist nimetas Toompark sisuliselt vaeste trepikodade rajamiseks.

"Kujutame nüüd ette ühte korteriühistu koosolekut, kus ühel korrusel elavad inimesed, kes saavad kolm keskmist palka ja teises trepikojas inimesed, kes saavad pool keskmist palka. Kuidas nad jõuavad kokkuleppele hoone kulude katmisel? Küsimuses, kas teeme remonti või mitte?" küsis ta. 

Toompargi hinnangul on planeeringuprotsesside kiirendamine elamispindade kättesaadavusele ainus lahendus. Kinnisvarafirmade liidu hinnangul võib planeeringu venimisel iga aasta menetlemist lisada kinnisvara hinnale 100-150 eurot ruutmeetri kohta.

"Kui keskmine menetluspikkus on seitse aastat, tuleb kuskil 1000 eurot. Kui võrdleme Riiaga, siis lätlane Riias saabki sama raha eest osta ühe toa rohkem," kirjeldas ta. 

Kinnisvaraanalüütiku hinnangul ei ole Tallinnas elamispindadest ka puudu. Kättesaadavuse probleemid võivad tema sõnul olla hinnalised, aga ta märkis, et kõik inimesed ei pea elama Tallinnas.

Probleemiks on Toompargi hinnangul turul see, et elamispinnad ei vasta inimeste ootustele. "Vaadataksegi Noblessneri või kesklinna uhket korterit ja mõeldakse, et sellist tahaks, see on hea ja kvaliteetne," ütles ta, lisades, et keskmine Tallinna eluruum on kahetoaline Mustamäe korter.