Mul oli meeldiv võimalus sel nädalal vestelda Poola teatrilavastaja Magda Spezchiga, kelle 2024. aastal Eesti teatrimajas Vaba Lava välja toodud provokatiivne lavastus "Spy Girls" sel augustil taas Narvas Vabaduse festivalil etendub. Lavastus on harvaesinev kombinatsioon küberspionaažist ja näitekunstist.

Eesti näitlejad, kes oma identiteedi varjamiseks maske kannavad, ongi pidanud lavastuse ettevalmistamise faasis tegema reaalset ja üsna kurnavat spioonitööd. Nad tegutsesid kolm kuud Vene tutvumisportaalis Znakomstva ja vestlesid veetlevaid noori naisi teeseldes Ukrainas, peamiselt Mariupoli kandis sõdivate vene sõduritega.

Publikule demonstreeritakse spionaažitrofeedena agressorriigi võitlejatelt saadud intiimseid fotosid alasti alakehadest. Etenduse ajal helistatakse varem n-ö sissetöötatud kontaktile, et publik saaks võimaluse kuulata Vene sõduri häält. Vahel kontakt õnnestub ja vahel mitte. Viimast võib tõdeda ka laiemalt igasugu kunstiliste ja poliitiliste provokatsioonide kohta.

Eetilises plaanis on lavastus – nagu ka teatri kodulehel tunnistatakse – problemaatiline. "Spy Girls" mõjub vuajeristliku ja dehumaniseerivana ning tekitab küsimuse, kas poliitiline aktivist või kunstnik provokatsiooni läbi ise ei muutu oma kriitika objekti sarnaseks ning kas provokatsiooni olemuslik osa ei peaks olema kaalutletud hillitsetus mingites aspektides, mis võib provokatsiooni tühistada.

Provokatiivse kunsti, aga ka poliitilise aktivismi puhul kerkibki pea alati esile küsimus ülekompenseerimisest ja liigsest teravusest ning väga tihti on see etteheide lihtsalt standardvõte kunstniku või aktivisti vaigistamiseks.

Samal ajal võib mõõdukus olla just provokatsiooni võimestav omadus. Kui püüda kuidagi "mõõdukat provokatsiooni" defineerida, siis see võiks olla piisavalt terav, et tekitada tähelepanu ja debatti, kuid piisavalt mõõdukas, et see ei ületaks moraalse vastuvõetavuse piiri valdaval osal publikust. Liiga mahe provokatsioon võib jääda märkamatuks, liiga raju aga tekitada tagasilöögi, mis tühistab algse taotluse tuua avalikkuse ette mingi oluline teema, millest muidu vaikitaks.

Eestist võib hiljutise näitena aktivistide ülekompenseerimisest tuua Palestiina toetajate meeleavaldusele tassitud terrioriorganisatsiooni Hamas deviisi kandva loosungi. Maailmas laiemalt aga kuulsatele maalidele tomatisuppi viskavad kliimaaktivistid.

Ajalugu annab arutust, aga hetkel tundub, et terroristlike sloganitega lehvitamine ja supi loopimine armastatud kunstnike teostele on olnud aktivistide poolne viga ja võimaldanud stigmatiseerida kogu humanistliku taotluse, mis tõenäoliselt meeleavaldajaid tegelikult ajendada võis. Nii hoopis tehakse peavoolul lihtsamaks valusate teemade nagu Iisraeli hoolimatus tsiviilohvrite suhtes või kliimasoojenemine edasine ignoreerimine. 

2020. aastal Toronto ülikooli käitumisteadlase Matthew Feinbergi ja tema kolleegide läbi viidud uuringus analüüsiti erinevaid protestivõtteid ja tuvastati nn "aktivisti dilemma": radikaalsed protestivõtted tõmbavad rohkem tähelepanu, kuid võivad samas vähendada avalikkuse toetust, isegi nende seas, kes eesmärgiga nõustuvad. 

Märksa edukamaks on selle uuringu järgi osutunud hillitsetud ja vägivallatud, kuid siiski provokatiivsed meetodid. Avalikkus talub protesti paremin, kui see ei kahjusta inimesi ega väärtusi liiga otseselt. Provokatsiooni mõju sõltub lisaks mõõdutundele ka ajastusest ja sellest, kas selle taga nähakse sügavamat taotlust kui tähelepanu saamine.

Lavastaja Magda Spezch ütleb, et tema projekti "Spy Girls" siht oli seksuaalsetel ajenditel alanud vestluste kaudu saada infot vene sõdurite maailmapildi kohta. "Ma tahtsin näha, kas keegi neist võiks mingis mõttes saada meie "sõbraks", — või kas keegi neist suudaks süsteemi, mille osa nad on, kritiseerida," ütles Magda ja lisas, nad kohtasid Vene sõduritega suheldes siiski kogu hoiakute diapasooni alates ülespuhutud patriotismist kuni sügava masenduseni, aga sõprust ei sündinud. Muide, mõned sellised vestlused teatraaliidest spioonide ja Vene sõdurite kestvat lavastaja kinnitusel vahelduva eduga siiani, juba aasta otsa. 

Kui ma enda käest küsin, kas "Spy Girls" on pigem dehumaniseeriva ja liialdava või nn mõõduka provokatsiooni näide, kaldun siiski teise vastusevariandi kasuks ja seda põhjusel, et lavastusest paistab välja huvi mitte ainult tähelepanu pälvida, vaid ka midagi sõja kohta üldisemalt teada saada.

Samuti mõjus Vene sõdurite narritamine ootamatult humaniseerivalt, lisas neile minu tajus mingi aspekti, mida ma varem ei teadvustanud. Agressorriigi mundris noormehed, kellelt riistapilte välja peteti, tundusid etenduse ajal lihtsalt tavaliste kiimas poistena, kes on vales keskkonnas üles kasvanud ja ka puhtalt hormonaalsetel põhjustel rõvedad ja rumalad.

See ei pisenda kuidagi nende vastutust agressioonis osalemise eest, aga võimaldab ometi kuidagi vastasega mingil üldinimlikul, olgugi rõvedal tasandil kontakti hoida. Ja kus mujal kui teatrilaval pääseks Eestist Mariupolisse Vene sõduritele pidevalt helistav inimene kaitsepolitsei ebameeldivast tähelepanust? Selliseidki ootamatuid otseühendusi võib provokatiivne kunst ja aktivism õnnestumise korral tekitada. Ajal, mil Eestis riigireetmise kohtuasjad on tavatult tihedaks saanud, mõjub taoline kontaktivõimalus veidral moel lootustandvana.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.