Mehis, see on minu jaoks pisut kummaline, olla teiega siin stuudios, sest me kohtusime teiega vähem kui 24 tundi tagasi Tartus Kammivabriku suures saalis, kus oli ettekandmisel Eesti pangandusajaloo suurimast rahapesuskandaalist rääkiv lavastus "Rahamaa". Te veetsite sealsamas saalis need kolm tundi ja nautisite etendust, mille te ise kirjutasite. Mis kaifi see dramaturgile pakub?

See vahetu kokkupuude publikuga on midagi, mida ka kirjanikuna igatsed. Näitlejad saavad seda igal etendusel nautida. Kummaline on ise olla Tallinnas kodus, kui sa tead, et kuskil on 600 inimest, kes praegu on sinu loominguga otse kontaktis. Tahaks sellest energiavahetusest osa saada ja kuna ma olen ka teatrikooli taustaga, olen nii näidelnud kui ka lavastanud, siis see kohtumine publikuga on alati väga mõnus tunne. Tegelikult selline natukene hirmuäratav ja teiselt poolt pinev moment. See on see energia, mis annab ka jõudu uusi asju teha.

Ehk et tegelikult ka dramaturg vajab seda aplausi.

Muidugi, eks me kõik oleme edevad inimesed ja tahame ka sellest osa saada.

Rääkides "Rahamaast", siis seda on ju saatnud fenomenaalne edu. Kohati tundub muidugi, et võib-olla isegi räägitakse rohkem piletite hinnast ja saadavusest kui asja sisust, aga ka sisu mõttes on tegemist ühe viimaste aastate edukama lavastusega. Eestis ei ole väga tavaline, et lavastust kiidavad nii teatrikülastajad, kriitikud kui ka need inimesed, kes žüriides auhindu välja annavad. Sageli on ikkagi nii, et kui rahvas midagi ostab, siis on alati olemas inimesed, kes ütlevad, et tegelikult see ei kõlba üldse süüa. Miks "Rahamaaga" on läinud teistmoodi?

Väga hea küsimus. Ma arvan, et seal on väga palju häid asju kuidagi imekombel kokku juhtunud. Sai kokku väga hea meeskond. Hendrikuga ei ole see meil esimene koostöö. Me saime kaasata ka Ove Mustingu, kes tuli appi tegema kaamerarežiid. Me saime kaks suurepärast operaatorit ning täiesti viimasel hetkel, kui tekkis vajadus, liitus meie trupiga veel Eve Mutso, kes on olnud Edinburgh esibaleriin ja kes tegi meile suurepärast koreograafiat. Kõik kuidagi järsku hakkas minema õigesti. Muidugi tahaks mingi au endale võtta, aga alati on vaja ka väga palju õnne ja see protsess on olnud väga õnnelik protsess.

Mis hetkest see lugu teie jaoks kerima hakkas? Ma tean, et te olete tohutult põhjalik. Teid on kirjeldatud kui põhimõtteliselt teatris töötavat uurivat ajakirjanikku, kes päriselt loeb tekstid läbi ja kohtub inimestega ning vahetute osalistega. Me räägime antud juhul siis rahapesuskandaali võtmetegelastest, uurivatest ajakirjanikest, kes seda hiljem kajastasid ning õiguskaitseorganite inimestest. Mis hetkel te saite aru, et siin on midagi suurt peidus?

Tegelikult kohe, kui hakati avalikult sellest skandaalist rääkima ning tulid summad suurusjärgus 200 miljardit, siis ma sain aru, et seal peab olema mingi lugu taga. Need summad olid väga suured, see ei ole kommiraha, see on ikkagi 10 korda suurem kui Eesti riigieelarve põhimõtteliselt. Ma alustasin kohumisest Holger Roonemaaga Eesti Ekspressis, kui ta andis mulle paar esimest suunavat märkust. Suur tänu Holgerile, et ta oli kohe lahkelt nõus mind aitama. Kui ma küsisin ta käest, kelle lugu see tema arvates on, siis ta ütles mulle, et kahtlemata on see haldurite lugu. Siis ma hakkasin vaatama sinna haldurite maailma sisse ja pangandusega kokku puutunud inimeste käest küsima, mis mehed ja naised need haldurid tavaliselt sellises välispanganduse asjas on ning millised nad kunagi olid ja siis ma sain aru, et seal on materjali küll ja veel.

Räägime nendest halduritest "arieli poisid", nagu neid niimoodi naljatamisi kutsuti, mis elu nad elasid siinsamas meie keskel pealinnas? Me teame kõiki neid pangamaju, ühte põhilist, aga mis elu nad elasid?

Võrdlemisi luksuslikku ja pöörast elu. Selles mõttes, kui on olemas film "The Wolf of Wall Street", siis see on niisugune "idabloki hunt". See on traditsiooniga kuskil üheksakümnendates, kui oli võimalik seda idaraha läände vahendades ja dollareid hankides kiiresti väga suuri summasid teenida. Eesti mõistes näiteks üheksakümnendatel miljon dollarit. Mis sa selle eest võisid saada? Inimesed ostsidki endale kabriolette ja Porschesid. Inimesed said kuskilt Vanuatu aukonsuli numbrimärgid enda auto külge ja parkisid invakohtadele suvaliselt keset Viru tänavat. Ühesõnaga toimus see "laia lehega" elamine nagu täiel rinnal ja teiselt poolt oli selles midagi pöörast, ning samas ohtlikku. Kuidas on Venemaal, me teame, et see on põhimõtteliselt maffia riik, kuidas on seal võimalik omandada miljardeid niimoodi, et sa ei ole osa maffiast. Selles mõttes, et selle suure raha omanikud on seotud tõenäoliselt väga kahtlaste asjadega. See ohutasand on seal sees.

Üks selle lavastuse kandev motiiv on ka see, et nad ei olnud põhimõtteliselt sündinud kurjategijad või nad isegi ei pruukinud seda selliselt tõlgendada enda jaoks. Nad on tavalised Annelinna poisid või Kose poisid nagu teie ise, kes ühel hetkel sattusid panka tööle. Miks nad seda tegid? Kuidas nad iseenda jaoks seda põhjendasid?

Ma ei taha kellegi teise eest rääkida, aga kujutame ette seda aega. Soov sellest vaesusest välja saada, sellest üheksakümnendate ja nullindate ajast, kus tegelikult veel mitte midagi ei olnud. Nullindatel mina isegi käisin klassiga kuskil välismaal. Olid bussireisid, kus olid tõesti kiirnuudlid endal kaasas. Võrreldes sellega, et käid Rootsis ja vaatad, mis elu seal elatakse ning vaatad suu lahti seda või et siin teatris liiguvad mingid lood sellest, kuidas esimesed teatritudengid said kunagi käia üheksakümnendate alguses Avignonis ja said seal esimest korda elus maitsta seda McDonald'si hamburgerit ja kuidas siis lihtsalt pisarad hakkasid jooksma.

Kirjutasime just seda Erika Salumäe eluloofilmi ja seal oli kirjeldatud ühte intsidenti, kui nad läksid siit Venemaalt kokku pandud sportlastega Kanadasse universiaadile kaheksakümnendatel ja neile tehti seal linna peal ekskursioon. Aga kõige rohkem võitis nende tähelepanu üks suvaline tänaval olnud pood, sest seal oli nii värviline ja seal oli nii palju asju. Üks kuskilt Venemaa taganurgast pärit tüdruk lihtsalt hakkas ka lahinal nutma. See taak tegelikult sellest on mingisugune väga suur ja meeleheitlik asi, mida me kollektiivselt seal proovides ka palju rääkisime. See on tegelikult üks asi, mis on meile kõigile omane. Pole ime, et väga nakkav oli see slogan, et viie rikkama riigi sekka. Meie paaniline püüd järele jõuda oligi meeletu ja see pangandussektor on lihtsalt üks väga kirgas näide ühest suuremast tendentsist.

See, mis ühel hetkel oli lubatud, teatud hetkel oli piiripealne ja ühel hetkel oli juba keelatud, sest regulatsioonide seadused tulid järele. Kuidas on võimalik, Mehis, et seda ei märgatud? Mingid vennad ostavad Bentley, sa ju tahad selle Bentleyga või Range Roveriga sõita või ostad endale uhkeid ülikondi ja kalleid käekellasid. Kuidas seda ei märganud teiste pankade inimesed? Kuidas seda ei osanud märgata poliitikud, et ühe panga kasum on hullumeelne?

Väga hea küsimus. See on ka üks küsimus, millest meie ise alustasime, kuidas see võimalik on, et see asi sai nii kaua kesta. Reaalsus on ju see, et kõik märkasid ja kõik teadsid. Ma olen sündinud 1988, ilmselgelt ma üheksakümnendatel ei lugenud ajakirjandust, aga kui ma vaatasin järele, siis tegelikult see rahapesuprobleem, see off-shoring'u-teema, see oli kajastatud üheksakümnendate algusest peale. Kohe kui Eesti sai vabaks, hakati sellest rääkima, sest see läks ju kohe massidesse. Tõepoolest on üheksakümnendatest Äripäeva esiküljed, kus inimesed reklaamivad osta meie off-shore-firmad, sellepärast et neid sa saad kõige odavamalt ja neid ei jälgi mitte keegi. See oli nii tavaline. See murrang, et see nüüd on täiesti keelatud, ma arvan, et see käär oli lihtsalt nii suur, et läkski väga palju aega.

Kuidas te need inimesed rääkima saite? Inimene annab ju endale aru, et see, millest te lavastust teete ei heida talle head valgust. Miks nad olid valmis teiega rääkima?

Oleneb ju inimestest, ma arvan, et kõige rohkem rääkisid need tüübid, kes ise otseselt sellega ei tegelenud, vaid kes olid seal kuskil lähedal. Motiivid on väga erinevad. Mõni siiralt tahabki lihtsalt selle ära rääkida, sest see on vaja ära rääkida.

Te reaalselt saite kokku mingites huvitavates Lasnamäe pubides ja toodi kaasa mingisuguseid fotoalbumeid ja konkreetseid märke ning dokumentaalseid kaadreid nii-öelda panga siseelust?

Tollel ajal oli näiteks pankades komme, et kui tehti panga pidu, siis kui tänapäeval laetakse pärast need fotograafi tehtud fotod üles kuskile drop-box'i, siis tollel hetkel tehti CD-plaadid kogu kollektiivile. Inimestel on need alles. Olen näinud erinevaid pilte nendest pidudest ja mulle on kirjeldatud, kes need inimesed seal olid ning millega nad tõenäoliselt tegelesid.

Mis teid kõige rohkem üllatas?

Mind üllatas kõige rohkem see, kui tavaline see oli. Mina arvasin, et see näeb kõik rohkem kuritegelik ja natuke paheline välja. See oli tegelikult täiesti tavaline firmapidu. See kogu atmosfäär on lihtsalt nii tavaline. Seal on tavalised inimesed, võib-olla mõni näeb natuke kahtlasem välja, aga üldiselt poleks suurt vahet, kas see on too rahapesuga tegelev pank või Eesti Energia.

Kas te ei kartnud, et kui te nüüd selle lavastusega välja tulete, et tulevad mingisugused paksude kuldkettidega mehed teie enda ukse taha, et mis toimub, Mehis, lõpeta ära.

Otseselt ei kartnud. Eks mingid kahtlused olid, et kui ma siin rääkisin, siis tegelikult jah, need kandid, aga seda ma nii väga ei kartnud. Aga kelle eest meid tegelikult isegi rohkem hirmutati, oli see Taani pank ise, kuna see on neile endiselt nii suur mainekahju, et kas meil on mõtet nendega otse
konfrontatsiooni astuda.

Te reaalselt kaalusite, mis on mõistlik, mis ei ole, et mitte laskuda mingitesse pikkadesse juriidilistesse vaidlustesse?

Just nimelt, me konsulteerisime ka ikkagi juristidega selles osas kohe, et kuidas seda asja oleks kõige mõistlikum teha. Me ei ole kohus, meie huvi ei ole kellegi konkreetse isiku või asutuse üle kohut mõista. Teatri asi on midagi natukene laiemat, suuremat ning üldinimlikku. Me tegelikult enda jaoks seadsime pigem eesmärgiks selle, et saada aru sellest ühest mentaliteedist ning võtta kokku see mingisugune üks Eesti ajastu, mingi ühine asi, mis meil kõigil inimestel on olnud.

Mehis, me räägime lihtsate sõnadega ja otse... Teist ikkagi räägitakse juba kui geeniusest. Olete ise selle mõttega juba harjunud, et nii-öelda meeste liigas juba, kus on ees Kivirähk, Epner ja kõik need teised kõvad näitekirjanikud ja dramaturgid.

Seda geeniuse silti ma nüüd küll ei eelistaks isiklikult. Tahaks jääda võimalikult kahe jalaga maa peale ja inimlikuks.

Aga te tajute seda, et järgmine samm, statistiliselt on tõenäolisem, et tuleb läbikukkumine, kui veel suurem võit.

See läbikukkumine on iga protsessi juures, see on see, mis lõppkokkuvõttes paneb pingutama. See on see, mis paneb su istuma neid tunde seal arvuti taga ja kirjutama neid sõnu ja otsima ikka uut ja vaidlema, kas ja kuidas saaks paremini teha. Teater on eriti veel selline kollektiivne kunst. See, kuidas me oleme ka enda asjad teinud, see ei ole mingisugune, et mina nüüd üksi istusin kuskil ja mõtlesin selle välja ja siis oligi olemas. See on ka lõputud koosolekud, kus me istume näiteks Hendrik Toompere juunioriga koos, kes on ka "Rahamaa" lavastaja, minu hea sõber ja kolleeg, kellega me siis tõesti arutamegi, kuidas me need asjad päriselt saame lavale panna, mis on tehtav ning kuidas seda kõige mõistlikumalt lahendada. Ühesõnaga nagu iga detailini välja. Selles mõttes ma üldse kipun arvama, et näiteks teatris kuskil on üks geenius, kes teeb kogu asja, see ajastu hakkab nagu läbi saama. Tohutult suurt produktsiooni selliste detailideni läbi viia, selleks ongi vaja meeskonda.

Aga kõik algab ikkagi tekstist, kui ei ole teksti, siis ei ole mitte midagi. Kuidas see tekst ikkagi sünnib teil isiklikult, mismoodi see loomeprotsess välja näeb?

Väga praktiliselt rääkides jube igav, et istu arvuti taha ja hakka tegema. Mingi mõte mingist asjast, mis võiks olla hea lugu, võiks olemas olla. Kui on mingi esimene idee olemas, siis ma mõnda aega peas veeretan seda. Praegu viimasel ajal olen sattunud tegema tõesti neid asju, mis on kuidagi dokumentaalsed, kuskilt päriselu sündmuste põhjal, nagu on "Ükskord Liibanonis" või "Rahamaa". Sellisel juhul teed lihtsalt eeltööd, loed, uurid, vaatad, saad kokku ja räägid. Eriti tore minu töö puhul on see, et lihtsalt ka suvalises argivestluses saad vana sõbraga kokku ja ikka inimesed küsivad, millega sa tegeled praegu ja siis ütled kohe otse välja, mis looga ning siis inimesed hakkavad rääkima oma muljeid sellest loost. See on jube hea koht, kus peegeldada, kuidas tajutakse seda lugu avalikult ja milliseid tundeid ning mõtteid see tekitab. Kui juba endal on mingid esimesed ideekatked olemas, siis seal saab väga hästi kohe kiiresti enne kirjutama hakkamisest, sest kirjutamine on kõige vaevalisem, suuliselt paari minutiga ära testida, kas mingi stseen on kõnekas ning kas inimene jääb kuulama või ei jää. Selles mõttes enda lähemaid ja ka kaugemaid sõpru, kellega ma tutvun, ma tegelikult kasutan tihtipeale niisuguse lakmuspaberina, et testida mingit ideed.

Millisesse koolkonda te kuulute, kas sinna, kes ütlevad, et tähtsam on see, millest kirjutada, või see, kuidas asjadest kirjutada?

Kindlasti muidugi mõlemat, aga see, millest kirjutada, sellest ikkagi kõik algab. Kui see hea teema, sündmus või mis iganes essents on olemas, millest minema hakata, siis on nii palju lihtsam kogu edasine protsess.

Teie puhul on märgatud just seda viimase aja trendi. Oma viimased lavastused olete teinud sellistest dokumentaalsündmustest. Lisaks "Rahamaale" ja rahapesuskandaalile ka "Ükskord Liibanonis", mis räägib Eesti pantvangistatud jalgratturite päästeoperatsioonist ja siin on neid erinevaid filme olnud ja tulemas, muuhulgas näiteks Erika Salumäe elust kõnelev. Missugune töö selle taga on, mida see tegelikult nõuab teilt igapäevaselt, kas see eeldab lehe lugemist teatud sellise tehnilise spetsiifilise pilguga?

Jah, mõnes mõttes küll. Tekivad ikkagi mingid teatavad professionaalsed, ametialased haigused selles mõttes. Pea raalibki tegelikult ju pidevalt, keegi räägib midagi ja siis sa mõtled, kas see on hea lugu või see ei ole hea lugu või et kuidas sellest stseeni saaks. Ma olen omadega juba kuskil niisuguses kohas, kus on see analüüs, kas ma saan seda ära kasutada oma töös? Niisugune pool varga mõtlemine on juba pidev tegelikult ja ma kujutan ette, et mu elukaaslast küll näiteks üsna häirib see juba. Seltskonnas ta näeb juba pilgust ära, et kuule ole nüüd siin ka natuke ja kuula päriselt. See on inimesega päriselt juhtunud lugu, see ei ole mingi asi, mis peaks nüüd kohe sul kuskil hakkama sisse minema.

Keegi ütleb midagi rumalat, mõni poliitik näiteks ja Mehis juba kritseldab seda vihiku serva.

Ma veel vihiku serva ei kritselda, aga kuskil peas see mul juba on. Teinekord näiteks oled sõpradega kuskil koos, jood kohvi ja inimene räägib midagi väga kurba, mis ta elus on juhtunud. Mina juba naeran, sellepärast et ma näen, et sellest saaks väga hea koomilise stseeni. See ei ole tegelikult argipäevas võib-olla kõige mõistlikum käitumine.

Teie puhul on tähelepanuväärne see, et lisaks väga rasketele ning keerulistele teemadele olete kirjutanud ka huumorisketše ja teleseriaale, kus eesmärk on ikkagi inimestes, kui mitte naerupahvakuid tekitada, siis vähemalt muigama panna. Kui keeruline või erinev see ümberlülitamine teie jaoks on?

See on mõnes mõttes nagu kõik üks ja sama, seal ei ole nii suurt vahet, kas panna inimene naerma või nutma. Kunagi ma aitasin Tõnis Niinemetsal ka neid stand-up-asju kirjutada ja uurisime siis kõike seda huumori kirjutamise teooriat. Tegelikult ei ole kõige keerulisem panna inimesi nutma või naerma, kõige keerulisem on panna inimesed saalis noogutama. Ja leida see asi, mis paneb inimesed noogutama, see äratundmine, see mingisugune kaasaelamine, et me kõik saame aru, millest me räägime praegu. See ühisosa leidmine on keeruline, kui sa selle leiad, siis sa saad tegelikult panna inimesi nutma või naerma. Just see, et leida neid asju, mis panevad inimesed kaasa noogutama, see on pähkel.

Mis teemad on need, mis panevad teid noogutama, mille puhul te märkate, et see on tegelikult aines, mis võiks kõnetada ühiskonda laiemalt ja mis vääriks teatrilavale toomist?

Sellel on mitu tasandit, olles ka kahe väikese lapse isa, siis kõik, mis puudutab laste kasvatamist, see on nii emotsionaalne ja puudutav, et ükskõik mis teemad need on, ma tunnen sellega kohe mingit teatavat emotsionaalset samastumist. Nüüd, kui me läheme lihtsalt mingite teemadega abstraktsemaks, suuremaks ja ühiskondlikuks, siis muidugi valutab süda seal tõesti. Loed kasvõi seda, kuidas Eesti üks suuremaid ajalehti on muutunud mingi maailmavaate hääletoruks ja esindab mingi konkreetse ärimehe ärihuve, see paneb kaasa mõtlema, aga siis ongi see koht, et kuidas sellisest teemast, mis on vaimule huvitav leida ka midagi, mis oleks hingele puudutav. Pidevalt on selline pendeldamine, kuidas need asjad päriselt puudutavaks, arusaadavaks ja kõik kõigile mõistetavaks muuta.

Missugused need kõige keerulisemad, loomingulises mõttes kõige raskemad päevad on? Näete te unes pooleli olevate tööde stsenaariumeid, tegelaskujusid, räägivad nad teiega seal kusagil?

Ikka jah, mõtlen pidevalt, kui on mingid hästi spetsiifilised asjad. Need, mis närima jäävad, need on tavaliselt hästi pisikesed detailid, näiteks mul on selline stseen, aga kuidas seal see üleminek teha. Sedalaadi pisikesed probleemid jäävad kõige rohkem närima. Aga miks mulle nüüd viimasel ajal meeldib neid dokumentaalseid asju teha, on see, et ka tegelased räägivad minuga, siis ma saangi helistada inimestele ja küsida. See teeb asja palju lihtsamaks, et ma selles mõttes ei ole hull, et mul peas oleksid mingid hääled, kes ütlevad mulle ette ja ma lihtsalt kirjutan selle üles. See päris nii ei käi ma ikkagi päriselt peangi selle välja mõtlema, mida nad siis ütlevad ja mida nad ei ütle. Aga selle dokumentaalmaterjali juures on tore see, et mõtled mingi inimese välja, kellega võiks olla huvitav vestelda. Eesti on nii väike, sa saad selle numbri üsna kiiresti. Helistad, räägid loo ära, mida sa teha tahad ja inimesed enamasti on nõus oma lugu jagama. Ja see on mulle väga rikastav. Argipäev pakub nii palju kõnekamaid detaile kui see, mis mina suudan oma töölaua taga välja mõelda.

Nii et Shakespeare'i ja Tšehhovit ei tule niipea?

Mine sa tea, aga praegu mind küll huvitavad, jah, sellised asjad, sest see on ka lihtsalt mulle endale õpetlik, hariv ja lihtsalt põnev.

Aga palju te ise üleüldse teatris käite nii-öelda publiku seas? Tihti te näete töid kolleegide poolt tehtuna, mis panevad endalgi silma särama või tekitavad sellist inimlikku kadedust, et kuidas ma selle peale ei tulnud?

Nagu enamik teatripraktikuid, käin ma teatris kahjuks palju vähem, kui võiks, see millegipärast on nii. See on ikka see, et kingsepal pole kingi, et käin, aga kahjuks vähem, kui võiks.

Ei ole aega nagu nendel rahapesijatel nii-öelda normaalse eluga tegeleda?

Mõnes mõttes jah. Paraku see nii on ja nagu ikka, endal on elu ja olme. Ei ole ainult kõik suur kunsti tegemine, et saad päevad läbi kuskil teatrimajas olla, et kõigepealt päeval oled teatris, teed oma tööd ja siis õhtul lähed veel teisi teatrisse ja vaatad seal teatrit. See on kõik niisugune vabandav jutt, aga kui näed mõnda head asja, siis tegelikult, mis mulle meeldibki, on see, et see on selline ora ka endale – kui nemad suudavad teha nii head asja, siis tahaks ise ka teha. See on tegelikult nii edasiviiv jõud ja ma hoian küll Eestis kõigile oma kolleegidele pöialt. Tehke hästi, sest et see inspireerib meid kõiki veel paremini tegema.

Eilsel etendusel, julgen öelda, et paaril korral jäi mul ka ikkagi sõna otseses mõttes karp lahti, mida ei juhtu tegelikult väga tihti, et kuidas on üleüldse võimalik sellise asja peale tulla, kas sisuliselt või vormiliselt. Aga eestlaslik rahvussport on kriitika, ja alati, kui midagi head näed, tahaks leida mingi detaili, mille kallal vinguda. Kuidas te kriitikasse suhtute, teatrikriitikasse näiteks?

Juba teatava neutraalsusega, sest nüüd olen nii kaua teatrimaailmas sees olnud, et juba tean ka enam-vähem neid kriitikuid ja nende stiile. Teinekord on natukene juba see, et kolleegidega vaatad mingit tükki ühiselt ja juba kujutada ette, mis konkreetne kriitik tõenäoliselt selle tüki kohta ütleb. Alati on see, et tõenäoliselt arvamusi ja hinnanguid saab olla palju rohkem kui ainult kriitiku arvamus. Eks see ikkagi ennast ju ka emotsionaalselt mõjutab, mis avalikult kirjutatakse, mis arvatakse. Kuidagi pidi ikka mõjutab ja kuidagi peab sellega hakkama saama. Pigem ongi küsimus, kuidas enda loomingu juures jääda iseendaks.

Ma küsin sellise küsimuse, Mehis, võib-olla see on natuke liiga laialivalguv, aga ehk oskate vastata. Kuidas te ütleksite, mis on ühe teksti või lavastuse mõju tänapäeva ühiskonnas?

Oleneb, mis kõlajõu ta ühiskonnas saavutab, igal lavastusel on potentsiaal puudutada ka nii-öelda seda ühte publiku liiget, kelle jaoks just see lavastus võib muuta maailma. Ma siiralt usun sellesse, et iga lavastus võib leida selle inimese, kelle jaoks see tõesti muudab midagi väga suurt. See on ka üks teatri suuri võlusid, aga teine asi tõesti, et laiemalt ühiskonnas sõltub väga palju sellest, kas asjast kujuneb nii-öelda ühiskondlik sündmus või ta jääb kitsamasse teatriringi. See on üks asi, mida ei oska tegelikult kunagi ette ennustada, kuidas see vastu võetakse ning mis järelkajad tekivad. Seda saab natukene planeerida ja eeltööd teha, aga lõppkokkuvõttes see on jälle see, kus tuleb mingi teatav õnnefaktor või määramatus sisse.

Aga igal juhul see on nagu eesmärk?

See oleneb täiesti tükist ja selle spetsiifikast. Lõppkokkuvõttes sa teed kunsti, see ei ole selline asi, mida sa saad planeerida, et nüüd ma teen sellest tohutu ühiskondliku sündmuse. Pigem ikkagi sa tahad ennast väljendada. See on esimene eesmärk.

Kas te tajute endal teatavas mõttes sellist lähiajaloo või praeguse ajastu mõtestaja rolli? Lavastajana te olete juba jõudnud sinna kohta, kus tegelikult teile vaadatakse otsa ja küsitakse, kus me oleme omadega või kas me elame siin Eestis hästi? Kas me elame hästi?

Alustan sellest küsimuse algusest, tegelikult ma ei taju ning ma loodan, et mul ei ole niisugust kohustust ja koormust. Kui ma mõtlen lihtsalt mingeid lugusid, mida valida, siis ma lähtun kõige lihtsamast printsiibist, mis on see lugu, mida ma ise tahaksin näha. Mis on see lugu, mis paneks mind ennast ka piletit ostma ja mis mind tõesti huvitaks. See on väga lihtne printsiip ja siis ma üritan mõista, miks see lugu mind paelub ja mis seal huvitavat on. Üritan minna sellega siis süvitsi, seesama "Rahamaa" lugu tõukub väga palju sellest, kui ma kujutasin enda peas ka juba ette, et Eesti Draamateater teeb loo rahapesust, siis see tundus mulle juba intrigeeriv. Ja kuna see lugu ja teema mind ennast ka huvitab, siis mul oli endal huvitav seda uurida ning siis ma loodan, et see on kellelegi veel kõnekas ning huvitav. Ja nüüd on suur küsimus, kuidas sellest teha selles mõttes looming, et ta ei võistleks kuidagi uuriva ajakirjandusega, vaid kuidas teha midagi üldistavamat, midagi suuremat, midagi läbi aja kestvamat.

Kas te seda vastutust endal tajute? Olgugi et ütlete, et see kõik on pooleldi fiktsioon ja teatud karakterid on võib-olla võimendatud ning ühte isikusse on pandud mitu erinevat isikut, siis tegelikult see teatrikülastaja, kes seal eile seda etendust nägi, tema jaoks ikkagi see on see pilt, kuidas need asjad enam-vähem siin Eestis toimusid? Ja see läheb mingis mõttes ajalukku sellisel kujul, see rahapesu skandaal.

Ma ei saa eitada, tajun ikkagi vastutust. Kõik saavad aru, et see on mingi tõestisündinud loo põhjal tehtud ja ma ei saa ikkagi täitsa umbluud teha. See eeldabki, et ma teen korralikult taustatöö ära, et ise olen veendunud selles, mida ma seal räägin. See on see vastutustunne, aga kas ma tunnen vastutustunnet kuidagi selle ees, et nüüd niimoodi edaspidi ainult hakatakse seda ajaloosündmust nägema, seda vastutust ma küll ei tunne ja seda ma võib-olla ei taha tunda.

Meist vanemad põlvkonnad elavad läbi teatavat sellist sõjaaja ja küüditamise traumat, see on selline hästi pikalt kestnud mõttelaad. Meie vanematel on selline nõukaaja trauma, mis mingis mõttes tuleb ka sealt "Rahamaast" välja. Kas meievanuste ja meist noorema põlvkonna puhul on mingid omad valupunktid, kompleksid või on nad hoopis palju muretumad selles maailmas, kus me elame?

Alati on kompleksid, aga mingitel asjadel peabki olema mingi ajaline perspektiiv, et saada täpselt aru, mis see on. Kui sa küsiksid, mis meil praegu on, siis ma ei oskaks seda niimoodi defineerida või määratleda. Tõenäoliselt see eeldabki seda, et tuleb järgmine põlvkond, meist natukene nooremaid, kes vaatavad meid juba imelikult. Kui ma vaatan inimesi, kes tulevad meile teatrisse tööle, mina olen 36, ma arvan, et ma olen väga noor inimene, tegelikult tulevad ju tööle 22–23- aastased, kes on 10–12 aastat nooremad, nii et ma olen ikka keskealine. Ja see, kuidas nad näevad minus mingeid tendentse, et see on vanamoodne, see on minu jaoks ootamatu, aga kuskilt sealt tuleb pigem see hinnang meie põlvkonnale.

Jaa, sest need paralleelid tegelikult on ju väga aktuaalsed. Sel ajal, kui me siin räägime, Iisraelis Gazas on konflikt, Ukrainas kestab sõda. Samal ajal puht statistiliselt, kui me vaatame siit raadiomaja kaheksanda korruse aknast välja: päike paistab ja elu on tegelikult ju väga hea. Me ei ole kunagi vist nii hästi elanud.

Absoluutselt, ma tulin ka just, ostsin selle neljaeurose cappuccino, jalutasin telemaja poole, päike paistis ja ilm oli ilus. Tegelikult me elame ju sellist elu, mis on mõnes mõttes päris jabur, et me Eestis oleme sellisesse kohta üldse jõudnud.

Satute te siit Tallinnast välja ka, näete te seda, millest räägitakse ka, et meil on jätkuvalt kaks Eestit. Inimesed, kes saavad väga hästi hakkama ja need inimesed, kes ikkagi löövad rusikaga vastu lauda, kui mingi poliitik hakkab rääkima, et ega see kerge käibemaksutõus nüüd kedagi jalust ka ei niida. Need inimesed on ju olemas?

Absoluutselt, ma ise olengi pärit Koselt Harjumaalt. Tervitus kõigile Kose inimestele. Käin seal päris tihti, näen neid inimesi ja selles mõttes ikka näen, keeruline on mitte näha.

Kuidas te selgitaksite, miks poliitikud on rahvast võõrdunud, kui selline tunne tekib?

See on juba pikem küsimus, miks poliitikud ei näe. Ma arvan, et seal on väga suur osa ka selles, et tegelikult me oleme jõudnud mingisse huvitavasse poliittehnoloogilisse ajastusse. Ma lihtsalt küsiksingi vahele, kui palju tegelikult tegeletakse sellega, et päriselt teha asju paremaks ja kui palju aega ning ressurssi kulutatakse mingi imeliku poliittehnoloogilise mängu peale. Mulle tundub, et see proportsioon on läinud nagu ebaproportsionaalselt sinna poliittehnoloogia poole. Ma ei saa aru miks ja see ei ole ainult riigikogus niimoodi. Jällegi seesama Kose vald, kust ma pärit olen, vanasti 15–20 aastat tagasi, seal lihtsalt tehti, mida oli vaja teha, seal ei olnud isegi erilist vahet, kes on juht, tehti seda, mida oli vaja teha, sest et me kõik teame, et koolimaja fassaad laguneb ja tänasel päeval me oleme jõudnud sinna, kus põhimõtteliselt koolimaja sanitaarremont on poliitiline küsimus. Ma ei saa aru, miks Facebookis käivad sõjad, lahingud ning sõimatakse teineteist lolliks, et kes on kellele, kust ja mida. Tohutu energia raiskamine selle asemel, et lihtsalt teha mõistlik otsus ja teha see korda siis, kui on vaja, mitte lihtsalt poliitiliselt, vabandust väljenduse pärast, aga lihtsalt jaurata.

Üks teema, millest ka viimastel päevadel on räägitud paari sellise suure kohtuasja raames, muu hulgas endise politsei- ja piirivalveameti peadirektori õigeksmõistva kohtuotsuse tuules, on see, kas meil äkki on ühiskonnas liiga palju sellist mentaliteeti, et väga kiiresti mõistame inimesed hukka. Selles oma roll on loomulikult ka meedial. Kas tundub, et sellist tembeldamist ja siltide kleepimist on meil liiga palju?

Seda on. Kas liiga palju, ma ei oska öelda. See on ka mingisugune praegune ühiskondlik tendents. Seda on tõesti väga palju ja üldjuhul annab ka aeg selle arutuse, et lihtsalt, kas me anname mingites situatsioonides selle aja vahele, et emotsioonid jõuaks maha minna ja jõuaks settida, et mis nüüd päriselt juhtus üleüldse. Üldjuhul sildistamise häda on see, et tõenäoliselt on kõikide asjade taga mingi pikem põhjus, aga see eeldabki aega ja natuke süvenemist, et saada aru, mis siis need põhjused on, miks inimesed on jõudnud mingisse kohta ning miks on midagi tehtud. Tulles teatri juurde tagasi, siis teater tegelikult just seda saabki pakkuda, ka ühiskondlikes asjades niisuguseid juurpõhjuseid üsnagi empaatiliselt leida. Näidata, et miks niisugused asjad on võimalikud.

Mis need suured teemad nüüd on, mille kallal Mehis Pihla tegeleb ja millest me varsti kuuleme? Mis on need suured pinged, mis vajaksid siin kunstivahendite abil lahti sulatamist?

Järgmine asi, mille kallal ma tööd praegu olen juba alustanud, ma ei tea, kas see läheb päris samasse võtmesse nagu "Rahamaa", aga üks minu meelest väga hea teema, millest tasub rääkida, on narkootikumid ja eriti kanepiteema. See on ühiskondlikult päris suures vastuolus minu meelest, sest kui ma vaatan ümberringi, milline on kanepi tarvitamise praktika, kui palju seda eksisteerib ümberringi ning kui lihtne on seda saada. Ma ei ole mingisugune kanepiaktivist, pigem see teema on minu jaoks väga kauge.

Ise ei tee?

Ise ei tee, aktiivselt kindlasti mitte, aga just nimelt ühiskondlikus mõttes, see teema on siin. Samal ajal meil on nagu seadusandlus, mis on väga-väga jäik selles suhtes. See vastuolu, et tegelikult telgi taga räägitakse, et neid, kes iseendale kasvatavad, neid me ei jõua niikuinii puutuda, et las nad kasvatavad. Aga miks siis seadus on nii karm? Seal on juba nii suured vastuolud ühiskonnas, see teema on siin, see on nii levinud, et midagi ei ole teha, me peame sellest ühiskonnana rääkima.

Nii et selline lavastus on, ma saan aru, varsti tulemas, või alles käib selline ettevalmistav töö?

Praegu käib ettevalmistav töö ja loodetavasti ülejärgmine hooaeg, see on 2026. aasta sügisel, siis peaks midagi sellel teemal draamateatris esietenduma.

Mis "Rahamaast" edasi saab? Ma kuulsin eile seal saalis vahepausil ka inimesi arutlemas, et ainuüksi selle videoformaadis lavastuse võiks otse kuhugi teleekraanile üle kanda. Kas on plaanis midagi "Rahamaaga" edasi ka või suisa välismaale?

Plaane ja soove on palju, eks me oleme ise ka väga hoolega laua taga istunud ja arutanud, et mida edasi teha. Oleme uurinud erinevaid võimalusi, eelmisel nädalal käis just tegelikult ETV meil Tartus Kammivabrikus, tehti väga-väga korralik ülesvõte sellest lavastusest. See, et ta kunagi jõuab ka näiteks tele vahendusel rahvani, on põhimõtteliselt kindel. Aga millal? Siis, kui seda lavastust enam teatris ei mängita. Tegelikult on meil sellega veel mängimise ambitsioon väga suur, sest see elamus, mis teatris tekib, sellega võrreldes on tele ikkagi vähem. See eelkõige ongi teatrisse loodud täpselt nii, nagu ta seal laval on. Nii see elav muusika kui ka kogu see teatri ja filmi esteetika sulam. See kõik toimub siin ja praegu. Selles on lihtsalt nii suur oma võlu.

Aga uurime muidugi ka variante, et ühelt poolt elab täiesti sellist oma elu see näidend, mis tekstina levib, et nüüd just järgmise kuu alguses ilmub see prantsuse keeles, tegeletakse praegu sellega, et see tõlkida rootsi keelde, rumeenia keeles peaks see ka varsti ilmuma. See elab kuskil oma elu ja on mingi tõenäosus, et võib-olla keegi leiab selle üles ja lavastab seda ka kuskil välismaal. Ei tea praegu ühtegi konkreetset varianti ei ole. Teiselt poolt tegelikult me tahaksime selle lavastusega jõuda ka välismaale, kuskile mõnele festivalile ja ka selle nimel me teeme praegu palju tööd.

Väga huvitav näeks see välja näiteks mõnes kauni arhitektuuriga Taani teatrimajas.

See oleks väga intrigeeriv. See on üks meie suuremaid soove. Tahaks näha, kuidas nemad sellesse suhtuvad ja kuidas nad selle seal vastu võtaksid.

Kuidas tundub, kas näiteks taanlased on leppinud selle taagaga, mis saadab neid ilmselt päris pikka aega?

Minu tunne on see, et tegelikult päris lõpuni ei ole. Seda on võrreldud, et see on nende Estonia katastroof. See läks väga oluliselt lihtsalt kogu nende kui rahvuse kuvandi, enesekuvandi pihta. See vastuolu, et nad on ka rahvana rääkinud iseendale seda lugu, et nende riigis korruptsiooni ei ole. Nad on ausad, läbipaistvad, skandinaavialikke väärtusi kandvad, kogu see jutt... Aga see Danske skandaal ei asetu kuidagi selle maailmapildiga kokku. Sellepärast et seal on korruptsioon, seal on tutvused, seal on silma kinni pigistamine, seal on rahaahnus, need on asjad, mis ei lähe skandinaavialike väärtustega üldse kokku. Me proovisime taanlastega juba seda tükki välja tuues tegelikult koostööd teha, aga millegipärast see kõik sumbus kuhugi. Miks, ei tea, aga tajusime mingit veidrat õhustikku selle teema ümber.

Kuidas meie oma rahvusliku tundega on, näiteks sellel suvel, juba mõne nädala pärast koguneme kõik lauluväljakule taastama seda rahvuslikku lugu, mida me oleme siin väga edukalt aastakümneid hoidnud. Kuidas tundub teile, kes te olete sündinud 1988, laulva revolutsiooni laps, kas see lugu eestlusest on ikka seesama, mis ta oli siis, kui teie olite noor või on eestlus kui selline muutunud nüansirohkemaks, keerulisemaks ja võib-olla segasemaks natukene ka nende väga keeruliste aastatega, mis viimasel ajal on olnud?

Eks ta on muutunud kindlasti. Mingid nurgakivid minu meelest on ikka paigas, aga ma pean ütlema, et ka seda "Rahamaa" lugu tehes mingeid asju pidin ikka enda jaoks usinasti ümber mõtlema. Ma kuidagi kogu aeg olin elanud natukene niisuguses soojas kujutlus, et eestlased on selline armas, töökas ja heatahtlik rahvas, kes võimalusel põhimõtteliselt ikkagi teeb head ja on selline looduslähedane. Aga kui vaadata just näiteks sellesse, millistes jamades me oleme ka osalenud, ja see, et me ei taha ju kuidagi tegelikult ennast positsioneerida Ida-Euroopaks näiteks, aga samas me ei saa eitada, et me oleme käitunud aastakümneid kõige ehedamas idaeuroopalikus võtmes. See nagu ei lähe päris kokku. Me tahame ise ka projitseerida ennast Skandinaavias ja see ei lähe päris selle vaatega kokku. Seal on päris suured vastuolud.

See "Rahamaa" ka, millest me oma vestlust alustasime ja millest me oleme siin rääkinud, ongi omamoodi lugu sellisest eestlaslikust ahnusest. Kompromissitust rabelemisest ja töö rügamisest. Suvi on puhkuste, pere ja iseendaga olemise aeg. Andke mingi soovitus, kuidas lihtsalt rõõmu tunda sellest, mis meil juba olemas on.

Loodus on minu vastus või see, mida ma ise ka suvest otsiksin, et lihtsalt nautida seda, kui on vähegi ilusat ilma, olla õues, suhelda oma lähedastega. Ja laste isana ütlen, et mängida, mängida, mängida, sest see on midagi, mis annab vabaduse ja sa pead olema siin ja praegu kohal.