See lause käsib säilitada tasakaal ja olla muutuste vastu. Tuletame meelde, kui aktiivselt omal ajal sõdisid Nõukogude Liidu säilimise eest näiteks Saksamaa kantsler Helmut Kohl, Ameerika president George Bush ja Soome president Mauno Koivisto. Hirm ebastabiilsuse ees, mida Nõukogude Liidu lagunemine kaasa tooks, summutas geopoliitilise mõtlemise. Koivisto mälestusteraamatust saab lugeda, et näiteks meie vabanemine ei kuulunud tema prioriteetide hulka. Samal ajal NSV Liidu säilimine, head suhtes NSV Liiduga ja Gorbatšovi püsimine võimul olid tähtsad.

Oleme praegu protsessis, kus rida uusi tegureid kõigutavad seda aastakümneid püsinud suurt stabiilsuse ideed. Selgelt oli näha, kuidas Ukraina sõja alguses tabas enamikke Euroopa riike nagu tardumus. Mõte, et Ukraina pärast tuleks korrigeerida strateegiat või niigi pingelist riigieelarvet, ajas alguses kõik pöördesse. Eriti mures olid rahandusministrid, sest midagi oleks tulnud muuta, aga hirmsasti ei tahaks. Aga seal on palju võimu. Omaaegne Inglismaa peaminister Harold Wilson ütles ju selgelt, et pole tähtsust, kes võidab valimised, võimule tuleb ikka rahandusminister.

Poliitiline instinkt käskis olla liikumatult ja oodata, et läheb üle. Stabiilsuse säilitamise kirg võttis Euroopalt ära initsiatiivi. Muutust ei tahtnud ka valijad. Julgeolek oli juba enne antud Ameerikale, tootmine Hiinale ja energiavarustus Venemaale, kõik selle nimel, et miski ei rikuks saavutatud heaolu.

Tuleb arvestada, et praegu on võimul inimesed, kes valdavalt kasvasid poliitikuteks NSVL-i lagunemise järel ja kellest suur osa on niinimetatud poliitbroilerid. Nad valdavad kõiki poliitilisi võtteid, aga muutmisjulgus nende tugevate omaduste hulka ei kuulu. Gruusia sõjast 2008 kuni Ukraina sõja alguseni 2022 käis ju suur osa Euroopa juhte Putini juures kraapsu tegemas ja stabiilsust säilitamas. Tulemust teame.

Nüüd tuli veel Trump, kelle sõnavara erineb oluliselt Euroopas tarvitatavast ja kes on kõike muud kui stabiilne. Igas mõttes. Euroopa kinni kasvavasse tiiki hakkas ta kohe kive loopima ja ongi palju saavutanud. Venemaa ja Trump eraldi oleks Euroopale ehk kuidagi hallatavad, aga koos on seda palju. Nüüd on suur osa Euroopa poliitikuid tundmatul väljal, tuleb otsustada ja muuta, aga hirmsasti ei tahaks.

Osa õpib kiiremini. Osa on aru saanud, et Venemaa ja Trump koos pakuvad Euroopale praegu unikaalset võimalust saada jälle mõjukaks tegijaks maailma malelaual. Viimastel päevadel on seda Venemaale hirmutavat varianti hakanud järsku levitama ka Vene propagandistid. Seda suure murega. Euroopa üle naermine ja Euroopa jõuetuse mõnitamine on vähenenud.

Meile on hea uudis see, et elame praegu kaitsepoliitikat arvestades Euroopa  dünaamiliste muutuste ja eestvedamise alal. Nii kutsutakse paljude autorite poolt Põhja ja Balti regiooni koos Saksamaaga. Venemaa lähedus ja Trumpi muutuvad ideed sunnivad ennast väga pingutama. Eelarved muutuvad. Euroopa hääl on mehisemaks läinud, mis sest, et Euroopa mehist häält teevad reeglina naised.  

Mida meie saame selle jutu valguses teha? Švejki autori Jaroslav Hašeki legendaarne parteinimi enne esimest maailmasõda oli "Rahuliku arengu partei seaduse raamides." Pikka aeg tundus, et see võiks olla lausa Euroopa Liidu moto, aga praegu ei tule välja. Selles parteis kaua olla ei saa, sest koroona, Putin ja Trump varasemate aegade stabiilsust enam ei võimalda. Valmis tuleb olla, et homme ei pruugi olla selline nagu täna, sest suvalisel hetkel võib lisanduda mingi uus tegur, mis elu muudab.

Teiselt poolt, nupukamatele on praegu suurte võimaluste ja konkurentsieeliste saamise aeg. See puudutab nii üksikuid poliitikuid kui ka riike. Küll oleks mage, kui me selle ebastabiilsuste poolt loodud võimaluste rongist ise ennast maha jätaks.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.