Hiljutisel tantsu- ja laulupeol saime nautida suurt Eesti rahvariiete paraadi, nii rongkäigus, laulu- kui ka tantsupeol. See oli nagu üks suur kirju liblikas, mida me näeme kord paari aasta tagant. Kui me räägime nendest rahvariietest, kas ma saan õigesti aru, et me räägime tegelikult väga lühikest aega, vaid 19. sajandil kantud riietest.

Jah, need riided, mida me näeme laulu- ja tantsupeol, on valmistatud selliste eeskujude järgi, mida Eesti talurahvas kandis 19. sajandil, kuna need on kõige värvikirevamad ja pilkupüüdvamad ja nad sobivad ka tantsijatele. Kui me mõtleme natuke varasema aja riietele, siis tantsijatele ei oleks need kitsad seelikud väga mugavad.

Kas laiemaks läinud seelikud tähendab seda, et 19. sajandil hakkas Eesti rahvas tantsima?

Ega meie tantsud ei olegi olnud nii uljad, nagu me siin tantsupidudel näeme. Need on olnud ikka tagasihoidlikumad ja mitte nii hoogsad, need päris rahvapärased tantsud.

Miks näevad meie värvikirevad 19. sajandi riided välja sellised nagu nad on? Kes või mis on olnud peamised mõjutajad?

Eesti talupoeg on võtnud omaks linnamoelist rõivastust, mis on tegelikult euroopalik rõivastus, üht-teist on laenanud naabritelt. Eks ta on segu vastavalt oma võimalustele, vastavalt oma maistele ja ilumeelele ning ümber kohaldatud omapäraseks Eesti rahvarõivaks, et me tunneme ära, et see on ikka meie rahvarõivas.

Kui me räägime naiste seelikutest, siis see hakkas muutuma 18. sajandi teisel poolel, kui läksid seelikud laiemaks ja kõik hakkas muutuma. Enne olid riided kitsad, nagu me oleme Mulgi riietest näinud, nad olid ümber keha mähitavad. 18. sajandil hakati neid mujal Eestis kokku õmblema, mulgid jäid ikka oma lahtise seeliku juurde ja nagu me oleme näinud vanadelt maalidelt või Eestist läbi rännanute piltidelt, kasvõi see J. G. Georgi raamatust tuntud pilt ("Naine Põhja-Eestist", 1776. a - toim.), kus on see kitsas must seelik ja all on lai helmestikand. Kõige pidulikumad riided olid 18. sajandil sellised. Tänapäeval näeme selliseid riideid lauljatel. Neile on nad mugavad.

Tantsijatel näeb varasemaid riideid siiski ka mingil määral. Vahepeal läksid moodi ju kõik need Mulgi riided. Me näeme neid punaseid Mulgi hõlmikseelikuid ja musti, aga kuna tantsijal on selles kitsas seelikus ebamugav tantsida, siis on nad õmblejaga kompromissile läinud ja teinud need alt kergelt A-lõikelised.

Me küll muuseumirahvaga ütleme, et see pole õige ja tehke siis endale juba parem lai volditud või kurrutatud seelik, et miks te siis teete selle kitsa seeliku, kui te moonutate lõiget.

Kas rahvariiete tegijad ei peaks teilt nõu küsima?

Päris paljud siiski käivad ka ja käivad tantsujuhid. Kui toimub tantsujuhtide kool, siis käivad nad ka muuseumis, toimuvad loengud ja tutvuvad originaalesemetega.

Kui tantsurühm aga tellib omale riided, siis palju sõltub ka sellest, kes need riided valmistab, kas tema käib muuseumis originaalne vaatamas ja kõik tantsujuhid ei aja täpset joont. Nad tahavad ikka riideid kohandada vastavalt tantsule.

Kas viimasel peol jäi ka silma riided, mis oleks väga vajanud nõu nende tegemisel või kandmisel?

Päris palju oli neid, kes käisid küsimas – kas mul on tanu peas nii nagu peab ja parandusi sai tehtud küll, aga mõni ikka kohe tahab seda tanu teistmoodi kanda. (ERM-il on juba aastaid laulu-ja tantsupidudel oma nõuandetelgid - toim).

Nagu on märkinud juba Kreutzwald, siis Põhja-Eesti tanu oli nagu väike püramiid peas. Ta oli selline terava tipuga, kurrutatud, ta ei olnud mingi lontis tanu nagu Lõuna-Eestis. Väga palju näeb neid tikitud Põhja-Eesti tanusid, mis ei ole peas nagu väikesed kübarakesed, nagu nad olema peaks.

Põhja-Eestis on nii, et kui on tikitud tanu, siis tal on pits serva peale õmmeldud, mitte serva külge. Lõuna-Eestis on tanu tikandita ja pits on serva küljes, mis langeb otsaesise peale. Sel teemal näeb küllaltki palju vigu.

Laulupeol tuli üks naine ja palus, et vaadake mind nüüd üle, kas kõik on õigesti ja esimene asi, mis ma talle ütlesin, et seda pitsi ei peaks teil tanu peal olema ja tema ütles: "Aga mulle tehti just täitsa uued riided ja need on esimest korda seljas!". Järgmisel päeval tuli ta tagasi ja ütles: "Näete, ma harutasin öösel selle pitsi ära ja on jah ilusam!". Ma ütlesin, usaldagem esiemade maitsekust. Mõnele sai kohapeal ka näiteks nõu antud, mis järjekorras sõled rinnale panema peaks.

Sel aastal oli keegi väga hästi osanud meestele maha müüa hoburaudsõlgi. Nad tulid Eestis kasutusele 7.–8. sajandil, võib-olla olid kasutusel ka varem. Ma toetun arheoloogilistele andmetele ja need läksid juba 1700. aastate alguses moest ära. Neid pärast seda enam ei kantud, aga laulu- ja tantsupeol olid ju ikkagi 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi riided. Põlvpüksid ei sobi nende hoburaudsõlgedega kokku, aga nad on neid nüüd juba ostnud tervete rühmade kaupa. Mitte ühelgi peol varem pole need hoburaudsõled sedasi silma torganud.

Kas 18. sajandist ettepoole vaadates näeme ka värvilisi rahvariideid? Millised meie riided siis olid?

Kõige pidulikum oli sinerõika sinine, hiljem jõudis meie maale juba indigo. Ega väga palju sellest ajast materjali ole säilinud, aga võtame kasvõi meie muuseumis asuva Kukruse memme (2009. aastal Kukruse mõisa lähedusest tee-ehituse käigus avastatud 12.–13. sajandi rikkalike panustega matus - toim.). Memm ei saagi tema kohta tegelikult öelda – ta on natuke üle neljakümne. Me alguses kutsusime teda memmeks, kuni saabusid analüüside vastused, sest me ei teadnud, kui vana ta tegelikult on.

Temal on seljas villane rõivas, mis on tumesinine. Ta oli maetud väga pidulikus riietuses, ta oli täisehetes ja see on püsinäitusel näha, aga põhiliselt oli meie vanem riie ikka lambapruun, lambavalge, lambahall ja see säilis meil ülerõivastes 19. sajandi lõpuni. Kui indigo hakkas Põhja-Eestis levima, siis seda pandi kõige pidulikuma riide sisse, aga Lõuna-Eestis, Mulgimaal, Saaremaal, Hiiumaal – seal oli kõik tumepruun: meeste pikk-kuued, põlvpüksid või pikad püksid – need olid kõik lambavärvi.

Kas saaks teha laulukoorile või tantsurühmale riideid, mis on pärit 16. sajandi lõpust, 17. sajandist?

Mingil määral on see võimalik. Meil on säilinud üksikuid esemeid, näiteks Pärnu-Jaagupi kihelkonnast on leitud üks selline enam-vähem korralik komplekt riideid, mille järgi saaks tolleaegseid rõivaid teha. Hageri kihelkonnast on üht-teist. Nii palju on säilinud, et lõiked saab maha võtta.

Kas sellised riided võiks tunduda peol, kus kantakse valdavalt 19. sajandi rõivaid, kuidagi valedena?

Ei, valed nad ei oleks. Viljandi Kultuuriakadeemias on üks tüdruk kunagi teinud oma lõputöö just sellistest vanematest riietest, aga kooridele ja tantsurühmadele meeldivad teistsugused riided. Nad tahavad värvilisi asju, nad ei taha sellist ürgset lõiget ja eks meil on ikkagi ka materjali vähe säilinud, kuid tänu teaduse arengule saame aina enam teada, millised need vanemad riided olla võisid.

Kas ühes kihelkonnas käidi tõepoolest ühtemoodi riides? Kas üks naine tahtis olla riides samamoodi nagu tema naabrinaine, käia peol sama kleidiga?

See on nii ja naa. Kindlasti oli erinevusi. Meie muuseumi arhiivis on ka esemete juures legendides kirjas, et mindi kirikusse, võeti pirrukene kaasa ja pisteti taskusse erinevad lõngajupid ja siis vaadati, et kui kellelgi oli seljas mõni ilus kombinatsioon triibuseelikust, siis keriti laastukese peale samasugune triip. Aga kas siis nüüd tehti kodus täpselt järgi? Ise värviti ju lõngad ja kooti, aga kindlasti saadi inspiratsiooni ja nii kujunesidki välja paikkondlikud moed ja aja jooksul see muidugi muutus.

1856. aastal tulid aniliinvärvid. Enne seda olid ju taimsed värvid, kusjuures mitte ainult need, mis meie aasadel ja niitudel kasvasid, vaid näiteks ka puupunane, mis on taim. Meil see ei kasva ja oli sisse ostetud.

Aniliinvärvid andsid täiesti uusi võimalusi, sest seda punast, õiget punast meil millestki ei saanud. Seesama puupunane, Hanila ja Karuse seelikud, olid ikka väga pruunid. Kuigi Liis Luhamaa, kes nüüd tegeleb värvide uurimisega, tema just ütles, et ta on kindel, et need seelikud on algselt olnud punasemad, kuid see puupunane läheb aja jooksul pruuniks.

Kui me võtame 19. sajandi triibulised seelikud, siis kuna punast oli raske saada, siis just punane oli see esimene värv, mida ostma hakati, kui aniliinvärvid kaupmeeste kätte jõudsid. Nii sai lausa kärtspunast ja väga palju on seelikuid, kus kõik ülejäänud värvid on taimedega värvitud, kuid punane on keemiline värv ja eks see näitas ka jõukust, et minul on raha, ma käisin laadal ja müüsin võid ja sain selle eest punast värvi osta. Kellel seda raha polnud, pidi tuhmima punasega oma seelikus leppima.

Seelikute puhul küsitakse ikka, mis piirkonna triip sul on. Aga näiteks Audru rõivaste puhul olen näinud nii punase, sinise, roosa kui ka rohelise põhjaga seelikuid. Mis see Audru seelik siis on?

Tegelikult on Audru seelikul väga iseloomulikud triibustikud, nii et sellega kuidagi eksida ei saa. Vanemal Audru seelikul on laiem tumesinine triibustik, aga kui tulid võimalused rohkemateks värvideks, siis tõesti tekkis ka näiteks kärtsrohelise põhjaga seelik, aga sellised rohkemates toonides seelikud on tihtipeale ka 20. sajandi lõpu või 21. sajandi alguse kudujate omalooming.

Ehk Audru tantsurühm ei peaks tulema peole täiesti ühesuguste seelikutega?

Mina ütlen ikka, et tehke kasvõi põlledele või tanudele erinevaid tikandeid, et hea küll, võib-olla ühesugused seelikud. Tantsupeo kujundid on üles ehitatud kindlatele mustritele ja meie tantsujuhid tahavad, et neis jookseks üks värv. Tantsujuhid lausa nõuavad ülevaatusel, et tervel rühmal oleksid ühesugused riided. Minul on sellest natuke kahju. Näiteks Leigarites tantsivad ju kõik erinevate riietega ja väga vahva on seda vaadata. 

Kas teie arvates ei peaks kandma koorid ja tantsurühmad selle piirkonna riideid, kust nad reaalselt tulevad?

1980. aastate lõpul algas suur oma juurte otsimine ja leiti, et kanda tuleb ikka ainult oma piirkonna riideid, aga mina olen seisukohal ja olen seda ka varem öelnud, et tegelikult võiks suuremate linnade ja asumite kollektiivid teha endale ka Saaremaa ja Muhu riideid, sest kui me mõtleme Muhu peale – ma pole kindel, aga seal on täna vist ainult põhikool ja kui palju neid laulukoore ja tantsurühmi sealt tuleb... Varsti polegi enam võimalik Muhu rahvariiet näha.

Sama lugu on Saaremaaga – kui palju tuleb sealt Sõrve säärelt, Ansekülast ja Jämajast laulukoore? Seal pole enam elanikkegi. On ainult suvitajad, aga seal on nii vahvad rahvariided ja kui need ära kaovad, siis on sellest ju väga kahju.

Vanasti elati väga suletult ühes kihelkonnas. Kui nüüd abielluti ikkagi kihelkonnast välja, mis sai sellest pruudist või peigmehest, kes läks teise kihelkonda? Kas ta pidi uued riided hankima, et mitte olla valge vares ühiskonnas?

On ju teada, et tüdrukule hakati juba väiksena koguma veimeid ehk kaasavara. Ta läks oma riietega uude kohta, tal olid oma riided olemas ja ta kandis alguses neid, aga need kulusid ju läbi ja kui ta uued õmbles, siis juba uue piirkonna järgi, aga meeste riided on olnud üldiselt väga ühtlased. Suuremad erinevused on olnud Põhja-Eesti, Lõuna-Eesti ja saarte vahel. Näiteks Pärnumaa meeste riided on väga vanamoodsad, neil ei ole selliseid suuri revääre ja kuldnööpidega vammuseid ja põlvpükse nagu Põhja-Eesti meestel.

Eks ka võõrsile läinud mees võttis üle uued kombed. Kui vaadata arhiiviallikaid, siis tegelikult nad üle kahe-kolme aasta vahetasid riideid, sest need kulusid läbi. Praegu küll mõtled, et kuidas see võimalik on.

Tõesti, kus neid pidulikke riideid nii väga kanti, et nad nii ruttu kulusid?

Suured siiditikandiga käised said esimest korda endale leeriealised poisid ja tüdrukud, mis olid esimesed täispidulikud riided ja tegelikult nad ka abiellusid nendega, kui seda just väga vanalt ei tehtud, aga naised käisid pidulike riietega kirikus, pulmas, katsikul. Eks nad ikka kulusid. 

Tänapäeval meil on kapp riideid täis, kasvõi pikk-kuubi või noh, mantleid tänapäeva keeles. Meil on mantel kevadeks, suveks, sügiseks ja talveks, aga see vana aja pikk-kuub oli üks ja iga ilma jaoks. Üle paari aasta tehti mehele uus ja üle kolme aasta naisele uus pikk-kuub.

Pikk-kuuest rääkides, nüüd on see õnneks ära kadunud, aga veel ütleme kümme aastat tagasi oli täiesti tavaline, et kui kellelgi oli pikk-kuub seljas, siis öeldi, et Mulgi kuub. Me elame Põhjamaal ja kõik vajasid seda pikk-kuube. Absoluutselt igal pool olid pikk-kuued, ainult et oma lõikega ja oma värviga. Mulkidel olid mustad, Võrumaal pruunid või hallid – lambavärvi, Pärnumaa oli täiesti pruun, Läänemaal olid pruunid pikk-kuued, aga 19. sajandil hakkasid meeste villased riided seal juba siniseks minema.

Mis toimus 19. sajandi keskpaigas tüdrukute riidekapis, kui Saaremaal tulid kurrutatud mustade seelikute asemel moodi triibuseelikud? Kas nad õmblesid endale uued seelikud, et mitte vanamuttide moodi riides käia?

Saartel öeldi, et kui võeti kasutusele uus kostüüm, siis tervikuna, aga muidugi need vanad seelikud kanti ka ära. Need pandi talvel moodsate triibuseelikute alla, mitu seelikut pandi üksteise otsa, et külm ei oleks, sest kintsud olid ju naistel paljad, sukad ulatusid põlvini.

Vanadest seelikutest said kombineed.

Neist said kombineed jah.

Naised said edvistada tanude, sõlgede, kirjude rätikute, pitside ja satsidega. Milliste detailidega mehed rahvariietes oma edevust välja elasid?

Juba üks Tarvastu kirjasaatja kurtis Jakob Hurdale, et meeste riietel on väga-väga vähe värve. Ainuke värvilaik on säärepaelad ja vammusevöö – kõik on ühevärviline. Nii tegelikult ongi. Paelad, mis sukka üleval hoiavad – sukapaelad, säärepaelad – need on ainsana värvilised ja siis pikk-kuue peale seotav vöö, aga mulle on silma hakanud näiteks Lääne-Eestis, et meeste pluusil on päris tore krae tikand.

Need on jah, sellised hilisemad arengud. Varem oli ikka valge särk. Vahel ka valge tikand selle peal. Meestel tavaliselt ei olnud tikandeid, aga mõnikord pruudid pulmadeks tegid.

Lääne-Eestisse tuli hiljem, nagu ka Muhusse, meestel selline kõrge tikitud krae, aga alles 19. ja 20. sajandi vahetusel, sest Läänemaal kanti rahvarõivaid ju kaua. Kas nüüd igapäevaselt, aga näiteks pulmas. Sealkandis tuli ju alles 20. sajandi alguses naistel see tikitud seelik. Umbes samal ajal tulid meestel tikitud särgid.

Tavariiete kõrval eksisteerisid ka näiteks leinariided. Olen näinud Kihnu leinariideid ja need olid väga ilusad. 

Kas leinariideid oli ka mujal? Leseks jäädes abielluti olude sunnil ju ruttu uuesti. Võib-olla polnud leinariiete tegemisel mõtet?

Kohe uuesti abiellumine oli kindlasti sellest, et kui olid juba lapsed, siis pidi lesestunud mees leidma kellegi, kes need üles kasvatab. Tihtipeale abielluti surnud abikaasa õega. Seda juhtus palju, kui vaadata neid perekonnalugusid, aga ka mehe surma puhul tuli kiiresti leida keegi, kes tema asemel talu ülal hoidis.

Leinariided on nendes piirkondades, kus võeti vastu õigeusk, näiteks Saaremaal ja Hiiumaal, aga ka Kihnus ja Läänemaa osas kihelkondades. Leinariideid kanti ka lihavõtete ajal. Näiteks Saaremaal, kus on tuttmütsid: punased mütsid ja sinised mütsid, siis leina ja lihavõttepüha või üldse paastu ajal kanti tumesiniseid mütse.

Rohkem tunneme me pulmariideid, kuigi siin saab teinekord nalja. Neid kõrgeid Muhu pruuditanusid, mis meenutavad paavsti peakatet ja pulmapõllesid näeb vahel terve laulukoori peas ja seelikutel. Eriti naljakas, kui selliste riiete kandjad ei ole enam väga noored.

Siin mõned kollektiivid on tõesti väga tahtnud neid pruudi tanusid. Kui tullakse meie juurde nõu küsima, siis vastus on kindel ei ja pakume välja need väiksed laevukesed. Neid on ju väga erinevatest ajajärkudest ristpistega ja uhke tikandiga. Neid on hästi palju variante, terve ajalooline rida, millest on näha, kuidas see peakate ajas muutunud on, aga kui mingi rühm tellib endale kellegi tegija käest kõrged pruudi tanud, siis pole midagi teha.

Vanasti olid ka Muhus pikad mustad kurrutatud seelikud, aga siis tulid oranžid ja kollased triibuseelikud. Kas tõesti kandsid ka vanad naised kollaseid lühikesi seelikuid?

Nii lühike ta tegelikult ei olnud. Lühikeseks läks ta minimoe ajal. Kui me rahvarõivaid teeme, siis minu lemmiklause on ikka, et austa oma esivanemaid ja seda, mida nemad ilusaks pidasid, et me ei teeks asju hetkemoe järgi.

1969. aasta juubelilaulupeo ajal oli minimoe kõrghetk ja on näha, kuidas kõikvõimalikud seelikud on tehtud lühikesed ja eriti lühikesed olid Muhu ja Kihnu seelikud. Muidugi mitte need Kihnu seelikud, mille kihnlased ise teinud olid.

Ehk see kollane Muhu seelik ei peaks selline lühike olema?

Ta ei pea nii lühike olema. Ta on suhteliselt lühike võrreldes ütleme Mandri-Eesti seelikutega. Ta on Kihnu seeliku pikkusega ja vähemalt mõnel seelikul on selline legend või põhjendus, et läksid jalgupidi vette, lükkasid paati ja seelik ei saanud kohe märjaks. Samas Sõrve säärel on seelik maani, aga Muhu riideid tehes võib valida ka hoopis vanemad mustad kurrutatud seelikud.

On ka kollektiive, kes teevad neid kurrutatud seelikuid. Neid kutsuti ümbrikuks ja nende juurde käib see ristpistes tanu ja see on natuke suurem, kui peanupu otsas olev laevuke, aga kui nüüd tulla tagasi vanemate inimeste juurde, siis vaadates kasvõi Pääsukese fotokogu – see on küll aastast 1913 ja küllaltki hiline, siis ikkagi on need Muhu triibuseelikud tumedamad. Ma arvan, et need olid oranžid, mitte erkkollased. Ma arvan, et vanemad naised ei läinud selle viimase moega kaasa.

Muhu rahvariie arenes teise maailmasõjani ja muutus kogu aeg. Kuna nemad seda kandsid, nagu Kihnus tänaseni, oli neil ka õigus uusi elemente kasutusele võtta.

Kust tuli Muhusse ja Saaremaale see pikk must kurrutatud seelik? Mulle tundub see väga praktiline riideese. Sellega on hea ilmselt lehmagi lüpsta. Ja ta on soe.

See on tulnud meile meie saartel ja rannikul elanud rootslastelt, ka nendel olid kurrutatud seelikud. Pakri riided, Vormsi riided, Ruhnu riided, vanem Noarootsi, kõik see ranniku ala, Kurkse.

Ka nemad hakkasid kurrutatud seeliku asemel triibulist kandma, aga näiteks kui Pakri, Ruhnu ja Vormsi inimesed 1944. aastal paatidega läksid, olid neil seljas kurrutatud seelikud.

Kas on ka mingeid selliseid piirkondi, mille kohta me ei teagi, millised rahvariided seal olid? Millist triipu kanti?

Mõnest kohast on väga vähe leide ja mõnest on ainult riidetükid. Kohe tuleb meelde Kursi kihelkond Tartumaalt, kust meil on mitme seeliku tükid. Nende järgi saab kududa ja õmmelda seeliku tänapäeval ja Kursi riideid omale ka tehakse.

Karula kihelkonnast Võrumaalt on samamoodi olemas ainult tükid, Otepää kihelkonnast pole mitte ühtegi tervet seelikut muuseumis, aga on valik erinevate seelikute tükke. Kes tahab neid riideid teha, saab tüki järgi kanga kududa.

Kust üldse seeliku näidet ei ole, on Keila kihelkond. Mustamäe on Keila kihelkonna peale ehitatud. Keila linn ka eraldi veel. Tallinna-kesksus on ilmselt palju mõjutanud. Kirjalikud allikad ütlevad umbes nii, et kõik läks nii kiiresti moest ära, vanad riided peeti ära kartulivõtul ja juba hakati linnamoelisi riideid kandma.

Kui meil oli muuseumis suur rahvarõivanäitus ja esindatud pidid saama kõik kihelkonnad, siis no kuidas sa Keila kõrvale jätad? Peakatteid, igasuguseid muid asju oli, siis võtsime naaberkihelkonnast Hageri seeliku. Ma vaatasin neid külasid kohanimede andmebaasi järgi, mis olid kõige lähemal Keila kihelkonnale ja siis jälle kirjeldusi, milliseid värve Keila kihelkonnas kasutati. Selle järgi sai siis kootud tänapäevane seelik mannekeenile selga.

Millised olid laste riided? Kas ka nemad kandsid pidulikke rahvariideid?

Mida nüüd rahvariideks pidada? Nad olid ju ka riides, ega nad paljad ei olnud. Väikesed lapsed, nagu öeldi, jooksid särgi väel ringi. Kui ilm oli külm, olid nad põhiliselt toas, ega nad väljas ei olnud.

Tammsaare "Tões ja õiguseski" on kirjas, kuidas lapsed jooksid toast välja, hüppasid lumehange ja jooksid kuuma rehetuppa tagasi, aga siis, kui lapsed läksid kooli, näiteks 19. sajandi teisel poolel, tehti ka juba lastele riideid selga. Õmmeldi vanemate vanadest riietest selliseid kleidikesi. Poisid käisid ka kleidikestega. Meil on praegu Rannarootsi näituselgi väljas poisikesed kleitidega: Vormsi, Ruhnu, Pakri, Rannarootsi. Kihnust on ju mitmeid kleite nii poistele kui tüdrukutele.

Et saaks teha kleitidesse riietatud poistekoori?

Jaa, täpselt. Eesti televisiooni lastekoor on kollastes Vormsi kleitides, aga need on tüdrukute kleidid. Poiste kleit oli põhimõtteliselt samasugune, aga ta polnud volditud, tal oli natuke teine lõige, ta oli ühevärviline, kas kollane, täpselt sama erkkollane või sinine.

Ja kuidas siis ära tunti, kas oli poiss või tüdruk? Juuksed olid kõigil sellised poolpikad, siis tüdrukule seoti juba väiksena kirivöö peale, et ta ei kasvaks poisi sarnaseks ja et ta oleks peenikese pihaga, aga 19. sajandil, kui juba hakati fotosid tegema, siis on näha, et ka pisikestel poistel tulevad juba püksid jalga.

Need ei ole aga põlvpüksid, mida me kahjuks tantsupeol näeme. Esimene klass tantsib vanainimeste põlvpüksid jalas ja värvliosa, mis peab põlve all olema, see on neil all jalanõu juures, sest proportsioon on vale. Ta ei ole tehtud põlvini, lihtsalt on tehtud põlvpüksid, mis on väiksele poisile jalga pandud.

Kui meie tantsupidu toimuks talvel, kas mustrid näeksid väga palju vähem kirjud välja?

Talveriiete peal ei ole neid tikandeid, aga meil on ilusad pikk-kuued, erinevat värvi, ilusad lõiked. Näiteks Põhja-Eestis oli ju see seljataguse kaarega voldi kimp, mis mulkidel on puusa peal. Siis värvilised rätikud kaelas, peakatted, peakatete peale, kui välja mindi, pandi veel värviline rätik. Kindad, meie kirikindad on ju imeilusad nii meestel, naistel kui ka lastel. Kõik need sukad ja sukapaelad. Meie talvised riided on väga ilusad, rääkimata meie lambanahksetest kasukatest, mis on ju lausa imelised.

Meil on neist ka muuseumis igasuguseid näiteid ja mõned inimesed on nende järgi tänapäeval isegi endale rõivaid teinud. Muhulastel on ju tohutult ilusad kasukad, ka Pärnumaa kihelkondades, kus kasukad on punaste kantidega kaunistatud.

Kui tahta teha endale oma rahvariided, siis kuidas valida? Eriti kui juured on mitmest eri paigast.

Päris tihti küsitakse sellist asja. Mina isiklikult olen soovitanud, et tuleb ikka südame järgi teha. Kui sul on juured mingist sellisest kohast, mis ei ole sulle südamelähedane – sa ei ole seal eriti käinud, sa ei tunne seda paika või ei meeldi see koht sulle mingi muu asja pärast, siis ei ole mõtet selle piirkonna riideid teha.

Tuleb valida koht, mis on südames, kasvõi suvekodu järgi, sest mulle meeldib see koht, mulle meeldib see kirik, mulle meeldivad need inimesed ja austusest nende vastu teen ma endale nende järgi oma riided.

Kui me need rahvarõivad selga paneme, et siis võiks natuke mõelda ka sellele, et need on kunagi olnud kellegi inimese, konkreetse inimese riided. Need, mis on meil muuseumis, ei ole sinna juhuslikult taevast alla sadanud. Nad on kogutud väga konkreetse inimese käest, kes on millegipärast need kunagi teinud, neid kandnud, neid ilusaks pidanud ja meie kasutame nende inimeste loomingut.

Millised on teie lemmikrahvariided?

Ma olen ise sündinud Tartus ja mul on Tartu Maarja riided. Mul tegelikult täiskomplekt ei ole. Ma kannan Tartu Maarja seelikut, mis on laulva revolutsiooni ajal UKU-s teha lastud.

Seda seelikut ma olen palju kandnud. Mul on ka särk olemas ja vöö, aga neid ma olen üksikud korrad niimoodi mingitel näituste avamistel kandnud. Ja seelik peab siiamaani vastu. Kui on hästi kootud, siis ikka mitukümmend aastat võib käia.

Aga kui saaks endale kingituseks valida ühe täiskomplekti, siis millise kihelkonna riided?

See on nii raske küsimus, kuna ma olen nii selle sees. Kord vaatad, et see on tohutult ilus, siis jälle vaatad teist. Praegu tegelesime Rannarootsi näitusega, avamine oli mais, siis tundus, et kõik need kostüümid on nii imeilusad. Need pole küll Eesti omad, aga ikka vaatad, et küll oleks ilus, kui endal sellised oleks.

Kuna ma olen ikkagi Lõuna-Eesti inimene, siis mulle meeldivad need Lõuna-Eesti lihtsad tikandid, püvisilmpistes, valgel jämedamal linasel ja need värvikombinatsioonid. Võib-olla ikka jääks selle Tartu Maarja või mõne muu Tartu ümbruse kihelkonna juurde.

Kui laulu-ja tantsupidude ajal kanname rõõmuga värvilisi riideid, siis tavaelus näivad meie lemmikuteks olevat must, pruun ja hall. Miks me oleme hakanud värve pelgama?

Ei oska öelda, millest see on tulnud, aga see vahe tõesti on. Võib-olla see tuleb sellest, et vanemad inimesed, kes elasid nõukogude ajal ja kellel lihtsalt ei olnud võimalusi, harjusid sellise värvivaesusega ära. Nooremate inimeste valikute kohta ei oska ma midagi öelda, aga laulu-ja tantsupidu on tõesti nii värviline ja siis lähed tänavale, kus kõik on ühte värvi.

"Reedene intervjuu" on Vikerraadio eetris reedeti kell 14.05.