Kommenteerides viimaseid erakondade populaarsusküsitluste tulemusi, võrdles Lauristin neid inimese kehatemperatuuri kraadimisega, mida tehakse sagedamini kriitilises olukorras ja siis ka arvestatakse selle näitudega tõsisemalt.

Nii on ka erakondade suhtumine reitingumuutustesse – kui üldine tunnetus oma positsioonist on tugev, ei pöörata reitingu kukkumisele nii suurt tähelepanu, nõrgemas olukorras aga suhtutakse sellesse märksa valulikumalt.

"Nii et minu kogemus ütleb küll, et mõnikord on poliitikud ise ka ikka ülitundlikud ja isegi võimendavad sagedasti üle selliseid väiksemaid tõuse ja langusi. Eriti halb on see, kui nad hakkavad väikest tõusu üle võimendama, ütlevad, et nüüd kõik lähebki hästi ja me ei peagi muretsema," rääkis Lauristin. "Aga selline pikem langus, nagu on praegu näha, kui on juba nädalad ja nädalad näha ühesuunalist muutust, siis need kindlasti peavad panema mõtlema, et mis selle taga tegelikult on. Ja kindlasti tõsisemate poliitikute hulgas need mõtted ka liiguvad, ega siis see päriselt nii ei ole, nagu see ajakirjanduses välja paistab," lisas ta.

Professor märkis, et reitingud peegeldavad avalikku arvamust. Kuigi nende tulemused peegelduvad ka tagasi ja võimendavad teatud tendentsi, siis päris mitte millestki ikkagi avalik arvamus ei muutu. "Avaliku arvamuse muutumise põhjused on enamasti ikka mingites protsessides, mis ühiskonnas toimuvad," tõdes ta.

Kõrgelt kukkunu peaks midagi nähtavat muutma

Küsimusele, mida peaks tegema erakond, mille reiting on juba mitu kuud langenud, vastas Lauristin, et selle ümber pööramine eeldaks suuremat muutust.

"Ma kipun arvama, et kui on näha pikemat tendentsi, siis see peab olema mingi selline ahhaa-efekti esile kutsuv muutus. Sellepärast ma tõingi selle kõige drastilisema näite, mida kasutatakse, kui nii-öelda vahetatakse hobuseid, vahetatakse juhti, vahetatakse nägu," selgitas ta.

"Sest see on see, mis kõige kiiremini mõjub ja tekitab restarditunde, et äkki nüüd läheb teistmoodi. Sest väikesed muutused tegelikult avalikku arvamust ei mõjuta, neid ei panda tähelegi või siis nad peavad pikka aega kuhjuma. Mingisuguste väikeste lubaduste, et lubasime enne teile kaks protsenti midagi, nüüd lubame kaks ja pool – see ei tähenda absoluutselt mitte midagi selliste pikkade protsesside puhul. Siin on ikka vaja mingit radikaalset restarti. Aga selge on see, et kolm kuud enne valimisi radikaalset restarti üldiselt ükski erakond endale lubada ei saa," tõdes Lauristin

Rääkides konkreetsemalt Reformierakonnast, mille toetus on järsult langenud, ütles Lauristin, et erakond peab ise tunnetama, kus on fookus ja kus on tema suhtes pettumus tekkinud.

"Kui me räägime nüüd konkreetsetest erakondadest ja vaatame praegu seda kõige suuremat murelast, Reformierakonna situatsiooni, siis siin on ju omavahel nii tihedasti läbi põimunud see, mis toimub riigi tasandil, kui ka see, mis toimub pealinna tasandil. Need võimendavad üksteist ja see on veel kõige halvem olukord," märkis ta.

Kui riigis ja ka pealinnas toimuv Tartus pikalt võimul olnud Reformierakonna positsiooni nii tugevalt ei mõjuta, siis Tallinnas on olukord teistsugune, rääkis ta. "Tallinnas, kus tegelikult oli ju tegemist võimupöördega, kus mingit stabiilset toetuspinda Reformierakonnal ei olnud nagu ka teistel, kes seal praegu on valitsuses, on iseenda habras olukord ja kui seda siis võimendab üleriigiline teatud mõttes depressiivsus, mis on tekkinud poliitika suhtes, siis see hakkabki väga murendavalt ja kiiresti mõjuma," tõdes Lauristin.

Pere pole veel poliitik, aga on sümpaatne

Rääkides Tallinna poliitvõitluse keskmes olnud endisest abilinnapeast, reformierakondlasest Pärtel-Peeter Perest, ütles Lauristin, et ei pea teda veel küpseks poliitikuks ning meenutas, et rahvale ei meeldi kemplused nagu pealinnas näha sai.

"Mina nimetaks seda rabelemiseks ja see on üks asi, mida me oleme näinud kõigi nende reitingute puhul ju korduvalt ja korduvalt – mida inimesed tõesti ei armasta ja panevad pahaks, on niisugune rabelemine, omavaheline kemplemine, kui ei saada aru, mis selle taga on, kui selles nähakse ainult mingit egotrippi. See on üldiselt see, mida avalik arvamus ei armasta. /---/ Eesti puhul see on üsna raudkindel, et sellist rabelemist, egotrippe, kemplemist, kaklemist eestlane üldiselt paneb pahaks," kommenteeris Lauristin Tallinnas toimunut.

Peret peab Lauristin poliitikas veel väga algajaks: "Ta on ikka alles niisugune mähkmetes poliitik, tal olid need tegelikult esimesed triibulised. Selles mõttes on tema küsimus, kas ta tahab poliitikas jätkata või teeb ta midagi muud mõistlikku, mida ta võiks ju ka teha. Sest on näha, et päris poliitiku närvi tal ei ole - langes sellisesse intriigi. See näitab, et temas tegelikult väga hääd poliitiku taju ei ole. Nii et ma ei näe Peres poliitikut. Ta on kohati inimesena minule muide üsna sümpaatne niisuguse humanitaarina ja teatud kiiksuga ja oma kastirattaga. Aga temas ma ei näe veel poliitikut. Ma kardan, et see poliitik jääb temast sündimata. Või siis tekib tal soov revanšiks, näidata, et ta ikkagi võib olla [poliitik]. Kui tal see tekib, siis ta on intelligentne inimene, siis see on ju võimalik."

Rahulikkus tõi punkte Ossinovskile

Tallinna suure tüli taustal ennast rahuliku ja kindlana näitamine tõi aga edu Sotsiaaldemokraatlikule Erakonnale ja selle liikmest linnapeale Jevgeni Ossinovskile, leidis sotsiaaldemokraat Lauristin.

"Ma arvan, et näiteks praeguses Tallinna vastasseisus see väike edu, mida seal on saavutanud Sotsiaaldemokraatlik Erakond, on väga palju seotud ka sellega, et Ossinovski ei ole kaotanud külma närvi, säilitab rahuliku ja kindla oleku – kontrastina Reformierakonna rabelemisele tekitab see emotsionaalseid plusspunkte. Sest väga paljus inimeste hinnangud, avaliku arvamuse hinnangud ei ole ju mitte mingid kalkulatsioonid, pigem nad on ikkagi hoiakulised, emotsionaalsed hinnangud, mille taga on mingisugune emotsionaalne meeldivus või mittemeeldivus," ütles ta.

Kõlvart on oma kaardid hästi välja mänginud

Sarnaselt on oma toetust suurendanud ka Keskerakonna esimees, Tallinnas praeguse koalitsiooni poolt linnapea kohalt tõugatud Mihhail Kõlvart.

"Kõlvart on suutnud - olles ise teatavasti taekwondo tegija, väga hästi treenitud närvisüsteemiga ja treenitud ootama vastase vigu – ta on kogu aja pärast kukkumist Tallinnas pidanud väga selgelt silmas sellist imagot, et ta on rahulik, kindel, külma närviga, arutleb rahulikult, ei reageeri rünnakutele, ka solvavatele, säilitab kogu aeg äärmiselt tasakaaluka käitumisviisi. Ja ma arvan, et see on üks põhjus, miks praeguses olukorras, ilma igasuguste arutlusteta, mis on mingi poliitika, puhtalt emotsionaalne hoiak Keskerakonna suhtes on saanud positiivsema suuna," kirjeldas Lauristin.

Lisaks aitab Keskerakonda ka kaks riigi tasemel algatatud poliitikat – Vene kodanike hääleõiguse äravõtmise ja vene õigeusu kiriku teema – , mis on venekeelseid valijaid, kes vahepeal olid juba teisi Eesti parteisid hakanud eelistama, uuesti Keskerakonna taha toonud, lisas Lauristin.

"See oli ju teada, kui see riigikogus hakkas, et Keskerakonna reiting sellega tõuseb. Kõlvart on selle ka välja mänginud väga professionaalselt," tõdes professor.

Michal näib raamatupidajalik

Lauristin rääkis ka, et kui Reformierakonna esimees Kristen Michal sai pärast Kaja Kallast peaministriks, arvasid paljud, et olles kunagise erakonna rahastamisskandaali üle elanud, on ta nüüd küps poliitik ja temast saab väga hea peaminister.

"Paljudel see tunne võis küll olla. Paraku see ei ole ennast õigustanud. Minu silmis on Michalil võib-olla natuke seesama häda, mis Perel, ainult teistpidi. Kriitilisemas seisus on näha, et ega Michalis ka väga palju poliitikut ei ole. Kui Peres lööb minu meelest pigem välja selline kunstiinimese loomus, siis Michalis natukene niisugune võib-olla raamatupidaja loomus," leidis Lauristin.

Suure toetusega Reinsalu on ka enne kõrgelt kukkunud

Kommenteerides praegu kaugelt kõige populaarsema erakonna, Isamaa, ja selle esimehe Urmas Reinsalu toetust, meenutas Lauristin, et Reinsalu on ka varem olnud olukorras, kus tema väga suur toetus on kiirelt kukkunud.

"Mäletame, kui oli EKREIKE (EKRE, Isamaa ja Keskerakonna valitsus – toim.), kus praegune opositsioon oli võimul, siis täpselt niisamuti alguse ootus oli suur vähemasti teatud osas ühiskonnas. Aga kui ruttu ta kukkus!" rääkis Lauristin. "Ja kui me mõtleme nüüd kasvõi Reinsalu kogemustele, mis on ju pikad – tema oli ju see, kes tegi Res Publica, oli üks nendest nii-öelda äraostmatutest poistest, siis seal see hiilguse aeg oli ju ka üsna üürike ja kukkumine väga valus," lisas ta.

"Nii et niisugused kiired tõusud ja kukkumised on Eesti poliitikas ennegi olnud ja seepärast ma vaatan huviga seda, kuidas Reinsalu praegu pumpab üles ootusi Isamaa suhtes. Sellel üldisemal foonil need ootused, ma usun, on vägagi olulised ja tõsised ning isegi minul on teatud ootused muutustele, mis võiksid toimuda, kui valitsus muutuks. Aga nähes jälle sedasama Reinsalu ja tuletades meelde Res Publicat, siis ma väga kardan, et kui ootused pumbatakse liiga kõrgele ja kui toimub pärast valimisi valitsuse vahetus, on kuskil poole aasta või aasta pärast pilt seesama," rääkis Lauristin.