"Kui ka Euroopa Komisjonilt pärast ettepanekuga välja tulemist on küsitud selgitusi, siis neile on olnud lihtsam vastata just nimelt selle esimese samba ehk siis see, mis puudutab põllumajanduspoliitikat, ühtekuuluvuspoliitikat, mille tulemusena siis 27 liikmesriiki peaksid saama sisuliselt oma sellise ümbriku või oma osa. Kui varem oli seal tõesti erinevaid programme ja plaane kümneid ja kümneid, siis nüüd see peaks koonduma 27-ks," märkis Pentus-Rosimannus.

"Üks osa ka meie soovitustest on olnud seotud sellega, et kui selle käimasoleva või eelmise eelarve üks muredest on see, et kõik need kümned ja sajad programmid eeldavad ka eraldi aruandlust. See arutu aruandlus on läinud üle piiri. Meie soov on olnud, et sellist aruandlust tõmmataks koomale, reeglid oleks selgemad, lihtsamad, siis on neid ka lihtsam täita ja vigu tuleb hiljem vähem. Praegu jällegi tundub, et seda teed on mindud," tõdes Rosimannus.

Liidu seitsmeaastane eelarveraamistik ei peaks olema lühem, vaid oluline on paindlikkus, mida toetab uus eelarve ettepanek, ütles Pentus-Rosimannus.

"Kui keegi näitab mulle isegi väga kogenud poliitikut, kes suudab praegu öelda, mis täpselt toimub Euroopa Liidus, maailmas aastal 2033 või 34 näiteks, ma hea meelega tutvuks ja kuulaks. Ehk siis see aeg on tõesti sedavõrd pikk, et kõiki detaile, tõenäoliselt ka kriise, sündmusi, mis siin aja sisse jääb, ei ole võimalik paratamatult ette näha. /.../ Vajadusel on võimalik selle uue eelarve ettepaneku alusel eelarvesiseselt asju ümber planeerida, ümber kujundada, ümber tõsta - see on palju suurem, kui ta seni on olnud ja see on oluline," märkis Pentus-Rosimannus.

Pentus-Rosimannus rääkis, et just paindlikkus kompenseerib pisut pikka eelarveperioodi, kui praegu on olnud eelarve väga jäik.

"Sisuliselt valdkondade vahel ümber tõstmine on kas võimatu või nõuab täiesti kaelamurdvaid pingutusi, Euroopa Komisjonilt ja parlamendilt samamoodi. Uus ettepanek on selline, kus seda paindlikkust on rohkem ja lisaks, mis on ka uus asi, ma arvan positiivne, on see, et on kohe algusest peale, vähemalt ettepanek on, sisse planeerida selline Eesti mõistes reservfond või kriisifond - kui midagi ootamatut tuleb ja alati tuleb, et siis ei peaks seda lahendama ainult uue täiendava suure laenuvõtmisega," lausus Pentus-Rosimannus.

Pentus-Rosimannuse sõnul on EL-i eelarves liikmesriikidele oluline, mis on raha eest saadav tulemus, mitte ei ole eesmärk, et liikmesriigid saaks need oma ümbrikud kätte ja suudaks seitsme aasta jooksul selle raha lihtsalt kuidagi ära kasutada. Sama kehtib ka Eesti riigi eelarve kohta, märkis ta.

"Minu meelest tuleb nõuda tulemust maksumaksja raha eest ja seda tulemust peab olema võimalik hinnata mitte paberil, vaid päriselus. See on oluline nii Euroopa Liidu tasandilt Euroopa Liidu eelarve peale vaadates kui tõenäoliselt ka iga liikmesriigi tasandil. Muidu ilmselt tekib õigustatud küsimus, et mis me sellest rahast siis sinna eelarvesse toome ja välja maksame, kui tulemust ei ole võimalik hinnata," lausus Pentus-Rosimannus.