LHV Pank teavitas rahapesu andmebürood (RAB) 247 miljoni euro suuruse leppetrahvi nõudest, viidates õiguskantsleri pangasaladust käsitlenud hinnangule ja sellele, et RAB on viie aasta vältel täitmisregistri kaudu saanud seadusevastaselt juurdepääsu erinevatele andmetele pankades, sealhulgas tehingutele ja pangakonto väljavõtetele. Kuidas te hindate seda? Kas LHV pangal on rahapesu andmebüroo suhtes leppetrahvi nõudeõigus?

Me peame seda kõigepealt hindama. See kiri tuli alles eile õhtul meile majja. Aga rahapesu andmebüroo on meie hinnangul seaduslikul alusel küsinud täitmisregistri kaudu pangakonto väljavõtteid. Aastast 2000 on rahapesu andmebürool õigus pankade käest küsida pangakonto väljavõtteid. Viimasel 25 aastat on meil see õigus olnud küsida. Täitmisregister on tegelikult ainult kanal või vahend, mille kaudu neid kontosid küsitakse.

LHV põhjendab seda leppetrahvi sellega, et õiguskantsleri hinnangul ei olnud rahapesu andmebürool just selle täitmisregistri kaudu õigust neid andmeid välja küsida ja viidates ka justiits- ja digiministeeriumi otsusele rahapesu andmebüroolt see otsus ära võtta, küsimus ei ole selles, kas rahapesu andmebürool on õigus andmeid küsida, vaid et kas oli õigus just selle täitmisregistri kaudu neid küsida.

See on tõepoolest küsimus. Aga peame tähelepanu juhtima, et see on viis aastat kehtinud norm juba. See ei ole lihtsalt nii, et rahapesu andmebüroo käis pankadelt küsimas ja kõigil olid silmad kinni. Ei ole hea praktika, et me riigis näitame üksteise poole näppudega, et küll see tegi ja küll see tegi. Fakt on see, et aastast 2020 - esimene päring on 30 september tehtud veel kui rahapesu andmebüroo oli politsei- ja piirivalveameti haldusalas – andis justiitsministeeriumi haldusalas olev asutus meile ligipääsu täitmisregistrile. Pangad on selle kaudu pangakontosid andnud ja rahapesu andmebüroo on neid küsinud. Erinevad osapooled tegelikult on mõistnud seda sätet selliselt, et rahapesu andmebürool on see õigus olnud. Nüüd õiguskantsler viis aastat hiljem on tulnud ja leidnud, et see säte võib-olla ei anna siis rahapesu andmebüroole seda õigust. Aga erinevad asutused on seda tõlgendanud ühtemoodi, kes on andmeid andnud, kes on andmeid küsinud, kes on ligipääsu andnud.

Kui palju on üldse kõikide pankade peale kokku neid andmepäringuid, mis võiksid hüpoteetiliselt sellise 100 000 euro suuruse leppetrahvi alla minna?

Me ei ole selliselt seda analüüsinud. Veelkord, meie hinnangul on meil see õigus olnud, et neid andmeid küsida. Mida me peame vaatama, on see, et kui me vaatame üldtingimusi, siis üldtingimused ütlevad seda, et justkui õiguslikku alust ei olnud. Mõeldud on ikkagi seda, et andmebüroo või keegi teine asutus küsib andmeid, mida tegelikult ei oleks pidanud küsima. Kõik päringud, mida me oleme teinud täitmisregistri kaudu pankadesse, on kõik põhjendatud. Meil on olnud vaja neid pangakontosid saada, et rahapesu tuvastada ja siis seda tõkestada.

Aga kui LHV või teised pangad lähtuvad mingisugusest kitsamast definitsioonist, et need päringud oleksid pidanud toimuma väljaspool täitmisregistrit, siis see on teistsugune vaade sellele asjale.

Me peame küsima, et mis on üldse rahapesu andmebüroo huvi olnud mingisugust kanalit kasutada kui meil selleks ligipääsu või õigust ei ole. Et me oleks siis saanud ettekirjutuse alusel neid andmeid küsida. Lähtekoht on see, et rahapesu andmebürool igal juhul on õigus pangakontosid küsida. Nüüd on küsimus, et kas selle kanali kaudu oli see õigus või mitte. Erinevad osapooled on tõlgendanud viimased viis aastat, et see õigus on olnud olemas. Siin me siis oleme. Ma arvan, et ei ole hea mõte üksteise suunas näppudega näidata. Tegelikult me peame koos maha istuma, aru saama, et milliste kanalite kaudu, millistel tingimustel meil on õigus pädevatel asutustel pangakontosid küsida ja siis selle debati järgselt siis vastavad normid, kas muuta või jätta sellisena nagu nad praegu on.

Kui me räägime siiski selle LHV puhul umbes 2500 päringust viimase viie aasta jooksul, siis võiks eeldada, et suuremate pankade puhul me räägime kümnetest tuhandetest päringutest viimase viie aasta jooksul rahapesu andmebüroo puhul. Siis võimalik nõude suurus võiks olla miljardeid eurosid.

See on puhas spekulatsioon. Ma ei ole üle vaadanud täpset statistikat, aga LHV kindlasti on olnud kõige suurem osapool, kellele me oleme neid päringuid teinud viimase viie aasta jooksul.

Ehk siis teiste pankade puhul me räägime väiksematest numbritest kui 2500 panga kohta?

Kui ma peaks niimoodi oletama, siis ma arvan, et see nii on. Või kui ma oma parimal teadmisel ütleksin, siis ma arvan, et see nii on. LHV on kindlasti olnud kõige suurem vastaspool meil päringute tegemisel.

Siis kokku ikkagi mingi 10 000 kuni...

See on spekulatsioon. Mul ei ole võimalik praegu sellele küsimusele vastata.

Kas praeguses seisus rahapesu andmebüroo ikkagi leiab, et tuleks ära seadustada viis, kuidas oleks tulevikus võimalik taas täitmisregitri kaudu automaatseid päringuid teha?

Nüüd me peame veel algusesse tulema, et miks see täitmisregister kui kanal loodi. Täitmisregistril loomulikult on laiem funktsionaalsus, aga pangakontode ja pangakontodega seotud info küsimise kanal sätestati Eesti riigi õiguses sellepärast, et meil kehtib Euroopa Liidus rahapesu tõkestamise direktiiv ja rahapesu tõkestamise direktiiv seab riikidele kohustuse luua pangakontode keskregister selleks, et eelkõige rahapesu andmebüroo saaks pangakonto informatsiooni. Riik selle mehhanismi lõi selleks, et rahapesu andmebüroo saaks kiiresti need andmed kätte. Ja loomulikult me peame direktiivi järgima ja me peame kirjutama need normid vastavalt sellele nagu need olema peaksid.

Kui rahapesu andmebüroo kaotas selle võimaluse täitmisregistri kaudu neid automaatpäringuid teha, siis kas te olete e-kirjade kaudu teinud tavapäringuid?

Me oleme naasnud selle praktika juurde nagu me vanasti tegime, et ettekirjutuste alusel meil on õigus küsida pangakonto väljavõtteid ja neid me pankadelt küsime. Sest vastasel juhul rahapesu andmebüroo ei ole võimeline oma nii rahvusvahelistest standarditest, kohustustest kui ka Euroopa Liidu õigusest tulenevaid ülesandeid täitma.

Ja kui palju neid päringuid sellest ajast olete teinud?

Ma jään vastuse võlgu. Ma ei oska seda öelda. Aga loomulikult on see meie igapäevane vajadus pangakontosid näha, sest muud moodi ei ole võimalik rahapesu üleüldse tõkestada, rahapesu toimub pangakontodel. Sellepärast meil see mehhanism loodigi kunagi juba aastal 1989, et kurjategijad, kes saavad kuritegelikku tulu, ei oleks võimelised seda legaliseerima. Selleks loodi rahapesu andmebüroo, loodi pankadele kohustus pangasaladust jagada, ise tuvastada rahapesu kahtlusega olukordi ja nendest andmebürood teavitada ja meie ülesanne on neid jälgi ajada, neid kuritegelikke vahendeid tuvastada ja kuriteo ilmnemisel see informatsioon edastada uurimisasutustele juba edasiseks kriminaalmenetluse läbiviimiseks.