Ameerika valitsuse ja president Donald Trumpi kannatus on Venemaa suhtes katkemas ning ta lühendas neile antud 50-päevast tähtaega 10–12 päevale. Te olite just paar päeva enne seda Washingtonis, kus oli siis kaitseministrite kohtumine. Kas seal oli õhus juba tunda seda kannatuse katkemise pinget?

Me kohtusime ainult kaitseministriga ja oli ka senatis kohtumisi ning tõepoolest need erinevad kohtumised andsid indikatsiooni sellest, et Ameerika Ühendriikide administratsiooni arvamus ja selline tunnetus Venemaa valmisolekust rahu saavutada on üsna piiri peale jõudnud. Trump ise ütles ka, et ega sellest midagi ei muutu, kui ta pakub kümme või 50 päeva. Kui Venemaal on tahe läbi rääkida, siis seda tehakse ja kui seda ei ole, siis tuleb võtta tarvitusele uued meetmed.

Kas need viimased sündmused on näidanud, et seda tahet Venemaal ei ole või on Ameerika seda lõpuks mõistnud? Miks selline muutus äkitselt?

Venemaal ei ole olnud kunagi tahet minna rahu nimel läbirääkimiste laua taha. Venemaa president Vladimir Putin on käinud Vene parlamendis ning teinud ettepaneku, et neli Ukraina piirkonda on ametlikult Venemaa osad ja kuniks need pole vallutatud täies mahus, ei saa Venemaa president minna duumasse tagasi ja öelda: "Vabandust, ma eksisin". Seetõttu tegelikult on selge, et Putini soov on seda sõda edasi pidada ja loomulikult lääne asi on aidata Ukrainat nii palju kui võimalik, et Putin oma meelt muudaks.

Kui tihti teie kohtumistel Ameerikas eri osapoolte ja Balti kaitseministritega Ukraina sõda teemaks tuli?

Ikka tuli. Eks me põhiliselt keskendusime loomulikult Ameerika Ühendriikide väehoiakule siin Euroopas ja ka sellele, kuidas meie kahepoolne koostöö on, aga ka USA kaitseminister Pete Hegseth ütles väga resoluutselt, et nad ei ole kunagi Ukrainat maha jätnud ja nad toetavad Ukrainat edasi. Loomulikult jäme ots on Valges Majas ja kui nemad ütlevad, et nüüd keeratakse kruvi veel rohkem peale, siis seda ka tehakse.

Need uudised, et USA viib oma üksused Baltikumist minema kuhugi mujale, on veidike hirmutavad. On selle kohta uut informatsiooni?

Praegu ei ole ühtegi kinnitust ega indikatsiooni sellest, et Balti riikides mingisugune väehoiaku muutus toimub. On arusaamine ja eeldus selleks, et Ühendriikide väehoiak kogu Euroopas muutub, aga kuidas ta Euroopa sees muutub, selle kohta praegu mingisugust indikatsiooni pole. Meie ülesanne sellel kohtumisel oli samamoodi anda märku sellest, et mõistlik on olla seal, kus on oht ja hoida see välisuks kinni, sest kui me välisust kinni hoiame, siis on Pariisis ja Berliinis ka turvaline olla. Seetõttu on tegelikult nii brittide, prantslaste kui ameeriklaste kohalolek siin Eestis kõige efektiivsem.

Mida see täpsemalt tähendab, kui nad ütlevad, et viivad väed välja, aga indikaatorit ei ole. Kas nad siis üldse viivad?

Jutt on see, et nad Euroopas oma väehoiakut vähendavad, et need on erinevad asjad meie vaatest. Euroopas tervikuna suure tõenäosusega vähenemine toimub. Ameerika Ühendriikidel on globaalsest vaatest suurem huvi Vaikse ookeani piirkonna vastu ja eelkõige Taiwani, Hiina vaatest ning samamoodi siseriiklikult lõunapiir. Seal on need kohad, kus nende vaatest selline poliitiline punkt ka on ja siit võib eeldada, et nad mingisuguseid muutuseid Euroopas teevad. Milline täpselt see saab olema? Pigem see on küsimus alates oktoobrist, vähemalt see oli see indikatsioon, mille me Pentagonist saime.

Mis sõnumi see Venemaale saadab, kui need väed siit vähenevad?

Ma pigem ütleks teistpidi. Ma ütleks, et see annab Euroopale väga suure võimaluse näidata, et me suudame kiiresti jalad kõhu alt välja võtta. See president Trumpi nõudmine, et kõik NATO liitlased investeerivad viis protsenti oma riigikaitsesse – see sai ühiselt kokku lepitud ja nüüd on tegelikult näha, et riigid hakkavad ka seda tegema. Ma pigem võtaksin seda Ameerika Ühendriikide käitumist n-ö positiivse märgina eurooplaste vaatest, sest eurooplastel on nüüd võimalus näidata, et me suudame, meie tööstus suudab toota palju rohkem, me ise suudame palju rohkem investeerida ja Eesti näitab siin selgelt eeskuju, minnes järgmisel aastal kaitsekuludega juba üle viie protsendi.

Ma saan aru, et Balti riigid said kiita, aga kuidas on nende ülejäänud riikidega lood on siin Euroopas. Kas nad siis reaalselt liigutavad ja suurendavad kaitsekulusid? Hispaanial ja Itaalial on teistsugune jutt.

Nendel on mõnevõrra vaoshoitum hoiak, kui ma püüan viisakalt väljendada, aga me näeme ka väga jõulisi otsuseid. Näiteks Saksamaa tegi väga tugeva otsuse juba ainuüksi sel aastal suunata lisaks suurusjärgus 10 miljardit riigikaitsesse ja juba aastaks 2029 jõuda sinna 3,2 või 3,5 protsendini. Eriti näitab jah Saksamaa eeskuju. Poola ei ole küsimus, aga ka Holland, Rootsi ja Soome ning väga paljud teised näitavad eeskuju. Neid otsuseid tuleb aina rohkem ja see tähendab seda, et riikide kaitsevõime ja ka Euroopa terviklik kaitse saab iga päev tugevamaks.

Tundub, et teil oli edukas kohtumine Washingtonis, aga Reformierakonnal siin Tallinnas ei lähe kõige paremini. On skandaalid, probleemid ja reiting on maas. Mis nõu annaks Hanno Pevkur siis Kristen Michalile, et kuidas te kõik enne valimisi üles upitate?

Ei Hanno Pevkur ega Kristen Michal praegu väga palju Tallinna asjadega ei tegele. Mina ei ole juba pikalt Tallinna asjadega tegelenud. Minu soovitus on väga lihtne: teha asju selgelt ja seletada inimestele, miks me neid teeme. Kui seletad selgelt ära, miks üks või teine valik tehakse, siis on loota ka inimeste toetusele. Ega siin mingit muud salarelva olegi. Poliitikas on lihtne reegel: kõigepealt räägi sellest ja looda, et selle kommunikatsiooni tulemusel inimesed sind toetavad.