1961. aastal kirjutati Nõukogude Liidus laul "Kas venelased tahavad sõda" ("Хотят ли русские войны"). Sõnad Jevgeni Jevtušenko, viis Eduard Kolmanovski. Laulu mõte oli muidugi see, et venelased ei taha sõda kõigest hingest. On aga tähendusväärne, et tsensuur püüdis igati takistada laulu ilmumist, kuna see on liiga patsifistlik ja mõjub demoraliseerivalt nõukogude sõdurite moraalile.

"Rahuarmastav" Moskva

Müüt rahuarmastavast Nõukogude Liidust oli maailmas laialt levinud. Kuna aga tõe kriteerium on praktika, siis tasub siin mõned asjad paika panna. Alustada võiks teisest maailmasõjast, mille kohta on räägitud, et sõja alustas Hitleri Saksamaa ja selle ohvriks langes ka Nõukogude Liit.

Hiljuti ilmus ka eesti keeles ameerika ajaloolase Sean McMeekini mahukas käsitlus, milles sedastatakse, et sõja algataja oli tegelikult Jossif Stalin ("Stalini sõda"). Tema eesmärk oli viia sõtta Saksamaa, Inglismaa ja Prantsusmaa. Ja selleks ajaks, kui need omavahel sõdides verest tühjaks jooksevad, on Stalin valmis ründama ja kogu Euroopa alistama. Just seda eesmärki teenis ka pakt Hitleriga. Stalin oli väga nördinud, et Hitleri välksõda Lääne-Euroopas nii libedalt läks, tema soovis pikaajalist verist sõda, kus pooled üksteist välja kurnavad.

Seda, et Stalin valmistus ründama, on värvikalt kirjeldanud Viktor Suvorov raamatus "Jäälõhkuja", milles jäälõhkuja rollis oli Stalini jaoks just Hitler. Sellega seletub ka venelaste katastroofiline lüüasaamine Hitleri pealetungi alguses Nõukogude Liidule, sest ei valmistutud mitte kaitseks, vaid ründeks. Hitler jõudis lihtsalt ette.

Enne seda oldi mõistagi koos Euroopa ära jagatud, sest pärast Molotovi-Ribbentropi pakti tungis Nõukogude Liit sama paljudesse riikidesse nagu Hitlergi. Jõhker kallaletung Soomele oli Stalini "rahuarmastava" poliitika markantseim näide. Samuti oli Stalinil õhutav roll selles, et Jaapan asus sõtta USA-ga, rünnates Pearl Harborit.

Teise maailmasõja tulemus oli teadupärast see, et punaarmee vallutas pool Euroopat, kehtestas seal terrori, mida vabalt võib võrrelda natside metsikustega, sundis nendele peale kommunistliku valitsuse ja paiskas kogu maailma külma sõtta.

Püha lihtsameelsus

Koletis oli sündinud ja selle sünnile aitasid tublisti kaasa tema sõjaaegsed liitlased USA-ga eesotsas. Juba enne sõda aitasid Ameerika Ühendriikide firmad ja insenerid kaasa NSV Liidu industrialiseerimisele ehk teisisõnu nõukogude sõjamasina tekitamisele. Stalin poleks ilma ameeriklaste lendliisita (11 miljardit dollarit) sõda võib-olla võitnudki.

Teherani ja eriti Jalta häbiväärsel konverentsil leppisid Suurbritannia ja USA pea kõigi Stalini nõudmistega Euroopale. Muide, Stalinile järeleandmiste tegemises oli suur roll USA presidendil Franklin Delano Rooseveldil, kes Vene juhti lausa imetles. Alles 1946. aasta kuulsas kõnes Fultonis teadvustas Winston Churchill, millega nad oma kätega olid hakkama saanud: tekitanud koletise, kelle vahele tuli tõmmata raudne eesriie.

Käest lastud võimalus

Nõukogude Liidu lagunemine ja lääne võit külmas sõjas pakkusid harukordse võimaluse lõplikult lahendada Moskvast lähtuv oht. Paraku lasti see võimalus käest. Alustades sellest, et lagunemist üldse ei tahetud, sest kardeti tuumarelvade "laialijooksmist" ja lõpetades massiivsete abiprogrammidega Moskva uutele valitsejatele.

Kui ajalugu ennast kordab, siis sageli kõverpeeglis. Ka Vladimir Putini Venemaa on toitunud lääne sinisilmsusest. Vabatahtlikult istutati ennast Venemaa nafta-ja gaasinõela otsa, toites niimoodi Putini sõjamasinat. Tuhanded lääne firmad läksid Venemaale pappi teenima ja tehnoloogiat jagama.

Edasist me juba teame. Sõda Gruusia vastu, Krimmi annekteerimine ja Ida-Ukraina ning lõpuks täiemahuline kallaletung Ukrainale. Koletis oli "uuesti sünnitatud".

Putini Venemaa on avalikult võtnud läänevastase kursi ning jälle räägitakse vajadusest NATO-le õppetund anda. Täpselt Stalini joonise järgi. Nüüd otsitakse jälle läänes paaniliselt võimalusi agressorit korrale kutsuda, kuigi seda olnuks ennetavalt võimalik teha juba teise maailmasõja eel, ajal ja järel, samuti pärast 1991. aastat.

Väidetavalt kavatsesid britid ja ameeriklased pärast sõja lõppu punaarmee Euroopast välja ajada ning USA kaalus isegi NSVL-i tuumapommitamist. See viimane mõte oli muidugi ulme vallast, sest ameeriklastel lihtsalt ei olnud nii palju tuumapomme, kuid mõtte liikumise suund oli õige. Pealegi võib vabalt tõsi olla, et Stalin kavandas 1950. aastate alguses kallaletungi Lääne-Euroopale ning vaid tema surm 1953. aastal hoidis selle ära.

Mati Undil on novell "Must mootorrattur", kus on järgmine mõttekäik: "See, kellest on saanud must mootorrattur, ei leia enam tagasiteed. Kel värske liha maitse suus, see murrab edasi". Ehk kui agressor tunnetab karistamatust, siis ta lihtsalt peab sigadustega jätkama.

Peaaegu kolmveerand venelastest toetab sõda Ukraina vastu. See on ka vastus küsimusele, kas venelased tahavad sõda. Ega siis asjata ei püüdnud tsensuur kirjutise alul mainitud laulu ära keelata.