Möödunud aasta sügisel käisin Berliinis, kus ma kohtasin ühes punkkõrtsis oma vana sõpra, keda ma siin tinglikult nimetan Kaiks. Kai oli 1990. aastatel legendaarne antifa aktivist, tätoveerija ja DJ, kelle punk, reggae, ska ja garage rocki kollektsioon oli terve linna peal kuulus.

Sõnaseletus: antifa on lühend sõnast antifašist. 1990. aastad olid terves Euroopas imelik aeg, äkki kerkis esile hulgaliselt paremäärmuslikke ja neofašistlikke liikumisi, nendele vastukaaluks tekkis ka radikaalvasakpoolseid liikumisi, kõige militantsem nendest antifa.

Istusime, võtsime mõned õlled ja ta ütles: "Aimar, kui sa järgmine kord Berliini tuled, siis elad minu juures!" Kai elab endises skvotis, mis asub sisuliselt Berliini kesklinnas Kreuzbergi linnaosas.

Sõnaseletusi: skvott on n-ö hõivatud maja ehk tühjalt seisvasse majasse kolisid mingid inimesed lihtsalt sisse. Oli väga moodne elamise viis Lääne-Berliinis 1980. aastatel, kui seal oli umbes 150 skvotti. Kreuzberg on Berliini legendaarne linnaosa, mis on kuulus oma türgi elanikkonna ja rikka alternatiivkultuuriga. Kui Saksamaa pealinn 1990. aastate lõpus ametlikult Berliini viidi, otsustas tolleaegne linnapea Berliini skvottidest puhastada. Mida ta ka edukalt tegi. Skvoti, kus Kai elab, ostsid elanikud ära.

Augusti keskel otsustasin nooremale pojale näidata Berliini ja nii ma Kai poole sattusin. Tulime mõlemad seljakottidega lennujaamast, Kai viskas aknast võtme alla ja kohal me olime. Ja enam-vähem esimene asi, mida mu vana sõber ütles, oli: "Mida see teie Kaja Kallas teeb? Kas ta tahab kolmandat maailmasõda alustada?".

Ma ausalt öeldes ei oodanud sellist algust. Uurisin lähemalt, mida Kaja Kallas siis teeb. Tuli välja, et Kaja provotseerib sõda Venemaaga. Järgnevate päevade jooksul vestlesime mitu korda Ukraina ja Venemaa teemadel ning tegelikult peaks rohkem rääkima, sest paari korraga mingeid asju ei selgita.

Asi on selles, et Kai elab mingit pidi veel vanas heas antifa maailmas, kus kogu elu on polariseerunud vasak-parem teljel. Ning üks parempoolsuse tunnus on tema jaoks ka Ukraina pooldamine. Sest Ukrainas on teatavasti võimul natsid ja siis on seal veel Azovi brigaad ja need on suisa neonatsid.

Suhteliselt ruttu selgus, et Kai on kaotanud igasuguse usalduse "alati valetava peavooluajakirjanduse" vastu (ma olen seda kusagil juba kuulnud...) ja tarbib peamiselt vasakpoolset nišimeediat, eriti sellist lehte nagu Junge Welt.

Sõnaseletus: Junge Welt kirjeldab ennast kui vasakpoolne marksistlik väljaanne. Tegelikult oli see leht juba 1990. aastatel täiesti põrunud tegelaste teha, kes olid millalgi 40-köitelise Stalini kogutud teostega kõvasti vastu pead saanud.

Ütleme nii, et ega mu sõbra vaated teab mis üllatus polnud. See on juba ammu teada, et lääne vasakpoolsed usuvad Venemaa ametlikke ja mitteametlikke narratiive. Mind vast üllatas pigem see, kui lai haare on Venemaa propagandal. Me ei rääkinud mitte ainult Ukrainas käimas olevast sõjast, vaid ka Gruusiast ja Moldovast. Õnneks olen ma mõlemas ka pikemalt käinud, mistõttu sain sõbrale näppudel tõestada, et tema Junge Welti sarnastest kohtadest kogutud teadmised on vildakad.

Kai on teatud mõttes hea näide Saksamaa ultravasakpoolsest. Tema maailmavaates seguneb Saksamaa denatsifitseeritud humanism vasakskeptitsismiga kõige ametliku ja peavoolulaadse suhtes.

Sõnaseletus: ameeriklased võtsid pärast teist ilmasõda ette Saksamaa denatsifitseerimise. Selle käigus taoti mitmele põlvkonnale pähe idee, et inimelu on püha ja ükski ohver pole liiga suur, et inimelu säästa. Sellepärast usub ka Saksamaal üle poole elanikkonnast, et Ukraina peaks territooriumite loovutamise hinnaga käimasoleva sõja lõpetama, sest nii välditakse inimohvreid.

Seda, et see seltskond suhtub negatiivselt NATO-sse, teadsin ma juba ammu. Et aga nüüd on NATO-ga võrdse pahalase staatuses Euroopa Liit, tuli mulle üllatusena. Ning Euroopa Liidu kurjuse kehastus paistab nüüd olevat Kaja Kallas.

Kusjuures kes iganes Kajast kirjutab, on ta oma kodutöö hästi teinud. Nii teadis Kai väga hästi, et Kaja isa on superrikas miljonär, mis on ühele vasakpoolsele niikuinii nagu punane rätt härjale. Mina omalt poolt vastasin, et nii võttes on väga hea, et Kaja nüüd oma praeguses ametis on, sest ta on oma vaadetelt mitte erand, vaid tüüpiline Ida-Euroopa esindaja. Seega saavad ka lääneeurooplased veidike aimu, mida meie siin piiririikides mõtleme.

Laias laastus on üks koht, kus tänapäeva poliitilise spektri otsad kokku saavad: mõlemad on alla neelanud Venemaa jutupunktid ja propaganda. On aga üks koht, kus ma eelistan iga kell vanakooli Berliini antifad meie kodumaistele Venemaa-mõistjatele ja -ootajatele.

Esimestel on nimelt olemas kriitiline ja analüütiline mõtlemine. Kai on palju lugenud ja ta andis mulle ka nüüd palju soovitusi "teemakohase" kirjanduse kohta, näiteks viite ühe Ukraina juurtega sakslase mälestustele sellest, kuidas ta Ukraina sõjaväes oli ja Azovi võitlejatega kokku puutus.

Kui vanakooli lääne antifa aktivistiga maha istuda ja talle näppude peal tema seisukohtade absurdsus ning vastuolulisus selgeks teha, siis ühel hetkel hakkab ta oma seisukohti revideerima. Teine asi on ka see, et selliseid arutelusi saab teha istudes mõnes Berliini legaalses või illegaalses punkbaaris ja vahele pikkida ka vestlusi uue või vana muusika teemal. Kas ma läheks mõne meie kodumaise Vene Maailma apologeediga Berliini tagahoovis olevasse punkbaari? Muidugi mitte! Aga Kaiga iga kell.

Lõpetuseks võib öelda, et mingitpidi pole 1990. aastate alguses ilmnenud vahe Ida- ja Lääne-Euroopa vahel kuhugi kadunud. Üks mu tuttav naasis hiljuti Poolast, kus ta elas sealsetes antifa skvottides. Poola antifašistid on väga Venemaa-vastased.