Septembri keskel põhjustas väikese sisepoliitilise skandaali venekeelne veebisaade, kus 44-aastane Reformierakonna liige Diana Trump lahkas koos Kremli-meelse ajakirjaniku Oleg Bessediniga, millised võiksid olla Eesti väljavaateid võimaliku sõjalise ründe puhul.

Muu hulgas esines naine sõnavõttudega, nagu: "Kui Venemaa oleks tahtnud, oleks ta Eesti ammu tagasi võtnud. Ammu!" ja  "Jah. Kui Venemaa meid pommitama hakkab, see võtab üks sekund ja Eestit enam ei eksisteeri. Me kõik teame seda."

Mitu peaministripartei juhtliiget mõistsid Trumpi hukka ning naine sunniti erakonnast välja astuma, kuid laiema tähelepanuta jäi, et poliitikategemise kõrval on Trump ka rahvakohtunik ja kriitikute meelest hoiatav näide Eesti kohtusüsteemi nõrkusest.

Ehkki lihtrahva kaasamine õigusemõistmisesse on olnud aastasadu oluline osa demokraatiast, siis praegusel kujul sai rahvakohtunike institutsioon Eestis alguse NSV Liidu ajal, kui ühe alalise kohtuniku kohta oli ette nähtud 75 rahvakaasistujat.

"Rahvakohtuniku roll peaks olema selles, et ta sunnib kohut ja prokuratuuri väljendama ennast selgemalt, väljendama ennast arusaadavamalt," leiab justiits- ja digiminister Liisa Pakosta.

Endine rahvakohtunik Priit Põiklik ütles, et rahvakohtuniku olemasolu peaks tagama justkui seda, et professionaalne kohtunik vaataks ainult paragrahve, vaid säiliks ka inimlik mõõde.

Ajutisest nähtusest sai alaline

"Eesti kohtuseadusesse jõudis ta algselt selle mõttega, et kompenseerida nii-öelda kutseliste kohtunike puudust, sest kui Eesti taasiseseisvus, siis meil ei olnud kohe kohtunikke nii palju võtta," selgitas Harju maakohtu kohtunik Merit Bobrõšev.

"Ja nii palju, kui ma aru saan, siis algselt pidi see funktsioon olema täidetud mõnda aeg, aasta-kaks, aga nüüd me jätkuvalt räägime sellest, et meil on rahvakohtunikud ja nii mõnigi kord on siis küsimus, miks me seda teeme ja kas see täna enam vajalik on," lisas kohtunik, tuues veel näiteks Leedu ja Läti, kus on rahvakohtunikest loobutud.

Rahvakohtunikud osalevad Eestis kõige raskemate ehk esimese astme kuritegude arutamises. Kaasistuja peab olema 25-70-aastane teovõimeline ja kõrgtasemel eesti keele oskusega kodanik, ei tohi olla pankrotivõlglane ega eelnevalt kriminaalkorras karistatud. Võimude lahususe tagamiseks ei saa rahvakohtunikuks asuda notarid, prokurörid, politseinikud, vabariigi president, valitsusliiked ega teised rahvaesindajad.

Puudulik kontroll ja koolitus

Üllataval kombel selgus, et otsuse, kellest saab rahvakohtunik ja kellest mitte, teeb mitte kohus, vaid hoopis kohaliku omavalitsuse määratud rahvakohtunike nimetamise komisjon, mis koguneb korra nelja aasta tagant ja peaks kõik kandidaadid üksipulgi läbi valgustama. Kriitikute sõnul peitubki just siin esimene probleem.

"Need rahvakohtunikud oleksid õigustatud siis, kui ta oleks ka sama täpselt lahti kirjutatud: see roll, selleks saamine, see kontroll, nii-öelda tema südametunnistus, koolitus. Õigusriik tuginebki ju sellele, et seaduses on öeldud, kuidas see asi käib, rahvakohtunike kohta leiab ikka ainult mõned read," rääkis Põiklik.

Kriminaaladvokaat Andrei Svištš haridusele nõudeid ei seaks. "Taustakontroll on täpselt selline, kuidas haldusorgan seda ise teha saab, kohalik omavalitsus selle valimi kuidagi moodustab,/…/ aga seda, mis on tegelikult selle inimese taust, sellel komisjonil, kes neid otsuseid vastu võtab, neil ei ole liiga palju tööriistasid selleks, et tegelikult aru saada, kes see inimene on," rääkis ta.

Praegu kuulub rahvakohtunike nimistusse 362 inimest. Tegemist on omamoodi läbilõikega ühiskonnast – on keskastmejuhte, tõlke, õpetajaid ja kinnisvaramaaklereid, aga ka lihttööde tegijaid. Omaette suure rühma moodustavad pensionärid, kel on lihtsalt aega kuude ja mõnikord isegi aastate kaupa protsessidel osaleda. Rangelt võttes on rahvakohtunikul istungi ajal samad õigused, mis professionaalsel kohtunikul ja tema häälel on võrdne kaal.

Harju maakohtu kohtunik Merit Bobrõšev selgitas, et otsuste vastuvõtmine toimub hääletamise alusel. "Ehk kui meil on küsimus, kas me mõistame inimesele kümme aastat vangistust või 12 aastat ja kui rahvakohtunikud otsustavad, et see on 12 aastat, siis sellisel juhul see otsustus jääbki, et 12 aastat. Jah, ma saan kirjutada sinna oma eriarvamuse, aga kui koosseis häälteenamusega otsustab, et üks või teine otsustus on selline, siis täpselt nii see ongi," rääkis Bobrõšev.

Aastate jooksul mitmes riigiasutustes pressinõuniku ametis olnud ning praegu justiits- ja digiministeeriumis töötavast Priit Põiklikust sai rahvakohtunik nullindate keskpaigas, mil mees osales kaheksa aasta jooksul nii mõnegi kõmulise kriminaalasja lahendamises. Töökeskkonnaspetsialist ja viie lapse ema Diana Trump asus kaasistujana tööle 2023. aastal ja on praeguseks osalenud ühel protsessil. Mõlemad kogesid, et rahvakohtuniku roll on kohtusüsteemis ebamäärane, alustades kasvõi sellest, et ametisse asudes neile isegi ei tutvustatud nende õigusi ja kohustusi.

Põiklik meenutas, et temaga koos rahvakohtunikuks saanud koguti Liivalaia kohtumajja kokku ja tutvustusüritus kestis umbes 15 minutit. Kuigi lubati koolitust ja selgitada, mida see töö endast kujutab, ei mäleta Põiklik, et koolitus oleks kunagi toimunud.

"See sõltus väga palju kohtunikest. Oli väga vahvaid kohtunikke, kes seletasid enne asja ära, aga oli ka kohtunikke, kes seda ei teinud ja kes suhtusid meisse sellise lugupidava tüütusega," rääkis Põiklik.

"Üks kord on mulle halvasti öelnud selle kohta, et ma olen rahvakohtunik, hoopis üks advokaat sealsamas kohturuumides ringi kõndides. Ma kohtasin ühte inimest, kellega ma olin koos Tartus õppinud, päris tuntud advokaat ja ma küsisin, et näed, nii tore, et sinust on saanud tippadvokaat. Ja siis ta küsis, et mis sa siin teed ja siis ma ütlesin, ma olen rahvakohtunik ja ta ütles, et tunnen sulle kaasa," kirjeldas Põiklik veel suhtumist rahvakohtunikesse.

Põikliku jaoks langes rahvakohtunikuna töötamise aeg perioodil, kui ta töötas ka politsei peadirektori kommunikatsiooninõunikuna. Tagantjärele tunnistab ta ka ise, et see põhjustas kõrvalseisjates omajagu kummastust ja küsimusi.

"Paar korda küsisid kolleegid, et oled sa kindel, et sa oled õige inimene õiges kohas, sest juhtumit [kurikamõrvar Vjatšeslav Bajuki kriminaalasja – toim.] uuris ju ka politsei. Küsiti, et ega sa nüüd ei lähe sinna politsei mainet kaitsma. Ma ütlesin, et loomulikult mitte, sest ma suudan need rollid lahutada. Aga kui juba keegi niimoodi küsis, siis tõenäoliselt peaks see süsteem ju sellised juhtumid välistama," arutles endine rahvakohtunik.

"Ma mäletan, esimeses reas istus selle protsessi alguses [ajakirjanik – toim.] Risto Berendson ja ta tegi ikka päris suured silmad, kui ta mind seal teisel pool lauda nägi. Aga noh, ta ka mõistis, et tõenäoliselt ei ole ma sinna läinud mingi [sobimatu] ülesandega. Aga me ju kunagi ei tea, kuna see kontroll nende rahvakohtunike üle on nõrk, et kes sinna siis ikkagi satub ja mis ülesandega ta sinna satub, et teda ei ole mõjutatud ja ära ostetud," muretses Põiklik.

Ka advokaadid ja kohtunikud ise tõdevad, et kuna kaadrivaliku põhimõtted on hägusad, töö eest saadav tasu minimaalne ja taustakontroll sisuliselt puudub, satub asjalike inimeste sekka kohati kummaline seltskond.

"Meil on ikkagi olnud ju näiteid, kus rahvakohtunik on läinud tööle süüdistatava ettevõttesse või siis tuleb välja, et tegemist on näiteks naisepeksus süüdistatud inimesega," ütles Pakosta.

"Arvestades praegust ka julgeoleku olukorda, millest me ju kõik teame, siis kuidas me garanteerime näiteks, et päriselt mingid Vene trollid ei ole imbunud ka rahvakohtunike hulka. Ma ei ole kindel, kas meil on ressurssi, et seda kõike kontrollida," arutles Põiklik.

Advokaat Svištš tõdes, et kaitsepolitsei taustakontrollid toimuvad üksikutel juhtudel. "Aga mitte seoses sellega, et isik valitakse rahvakohtunikuks, vaid sellisel juhul, kui see kohtukoosseis peab näiteks saama loa, et pääseda ligi riigisaladusele. Siis see toimub," rääkis advokaat.

Svištši sõnul kontrollitakse praegu ainult, kas isikul on varasem kriminaalkaristus. "Aga kõik muu, mis tegelikult määratleb oluliselt täpsemalt tema nii-öelda moraalse-eetilise kompassi, et kus ta tegelikult asetseb, millised on tema väärtuspõhimõtted?"

Kohtunik Bobrõšev lisas, et praegu puudub ka seaduslik alus, et veel täiendavalt mingisugust kontrolli teha.

Kui kohtuasjad käivad üle jõu

Veel hiljaaegu pälvis meedias tähelepanu juhtum, kus rahvakohtunik leidis, et riigireetmises süüdistatud kohtualune tuleks hoopis õigeks mõista. Või kui pärast otsuse väljakuulutamist esines kohtu kaasistuja isikliku tänuavaldusega prokuratuuri esindaja poole, jättes Eesti kohtust selgelt erapooliku mulje. Rääkimata juhtumitest, kus rahvakohtunik osaleb istungil ebaadekvaatses olekus.

"Pärast istungit klient, kes istus tegelikult sellele kohtunike lauale oluliselt lähemalt, nagu tajus, et oli saalis mingisugust alkoholi lõhna. Ja ühe kohtuniku välimus oli selline, et võib-olla pühapäeval läks nagu paljuks," meenutas Svištš.

Kriminaalkohtunik Merit Bobrõševi ja vandeadvokaat Andrei Svištši sõnul on üksikutest tipsutajatest isegi tõsisem probleem laiem pilt, mis kohtute igapäevaelust välja joonistub. Kriminaalasjad muutuvad iga aastaga üha keerulisemateks ja mahukamateks ning eakatel või madala haridustasemega rahvakohtunikel on raske tippadvokaatide ja prokuröridega sammu pidada, mistõttu taanduvad nad pahatihti passiivseteks kuulajateks.

"Majanduskuritegude puhul sageli neid istungite päevi on palju, need on pikad ja ütleme nii, et tõendite uurimine, kui parasjagu ei ole tunnistaja ülekuulamine pooleli, siis tegelikult ta on üsna kuiv töö. Seal sellist draamat on vähe. Palju on dokumentaalseid tõendeid, arveridu ja nii edasi. See tegelikult üsna kiiresti annab selle võimaluse, et hakkab igav ja võib-olla keha ei suuda kõigele nagu vastu panna. Eriti veel pärastlõunasel ajal, kui on just lõunal käidud, siis tegelikult pigem on nendes asjades sage nähtus see, et keegi kaasistujatest hakkab vaikselt silma looja laskma," jutustas Svištš.

Kui enamasti piisab istungiga jätkamiseks suulises vormis tähelepanu juhtimisest, siis vähemalt ühel juhul on asi jõudnud suisa kirjalikus vormis kohtuotsusesse.

Näiteks seisab ühes 2011. aasta narkojuhtumi otsuses sõna sõnalt, et "üks rahvakohtunik kohtuistungite päevadel suurem osa ajast magas, ei jälginud tõendite vahetut uurimist ja tunnistajate ega süüdistatavate ütlusi".

Advokaadid kaebasid otsuse edasi, sest kuigi unest ärganuna esitas rahvakohtunik ka mõned täpsustavad küsimused, oli kohtuprotsess nende hinnangul ebaseaduslik.

Priit Põikliku sõnutsi on rahvakohtunik protsessil kui vette visatud kassipoeg ning see, kas kas ta sealt välja ujub või kas teda uputatakse või aidatakse välja, sõltub ikkagi protsessi osalistest ja ennekõike kohtunikust.

Diana Trump on äraspidine näide, kuidas kohtu kaasistuja võib hoopis aktiivse tegutsemisega kriminaalprotsessi põhjalikult dorpedeerida. Läinud aasta veebruaris mõistis ta Harju maakohtu kolmeliikmeline kohtukoosseis röövimises süüdi 47-aastase Romani ning mees läks neljaks aastaks reaalselt vangi. Trump oli otsusega rahulolematu, koostas kirjaliku eriarvamuse, kus tõi esile hulganisti väidetavaid menetlusvigu ja tagatipuks leidis, et hoopis politsei peab hüvitama mehele kahju kinnipidamise käigus liigse füüsilise jõu kasutamise eest.

"Kui sellel istungil kuulutati kohtuotsus välja, kohtunikud ju tõusevad kõik püsti, kui kuulutatakse välja, ma ütlen ausalt, minul hakkas pisar jooksma, sest mina leian, et see on ebaõiglaselt tehtud otsus," kirjeldas Trump oma tundeid, lisades, et tema hinnangul poleks sellist karistust tohtinud määrata.

Nii üllatav, kui see ka pole, aga päev pärast otsuse väljakuulutamist helistas Trump süüdistatava kaitsjale, jagas temaga oma pettumust ja tõi põgusalt näiteid nõupidamistoas toimunud aruteludest.

Svištši kinnitusel on selline advokaadile helistamine kahetsusväärne.

Trump jääb aga endale kindlaks. "Ma ju ei rääkinud, mis nõupidamistoas toimus. Ma ei rääkinud detailidest, asjadest, vaid konkreetselt ütlesin, et mina leian, et meid on survestatud ja meid üritatakse mõjutada. Rohkem ma ei öelnud mitte midagi. /.../ Ja tegelikult nii see ongi ju, et kui mind kutsutakse kohtuniku kabinetti, kus kohtunik hakkab oma seisukohta välja ütlema, siis see on ju psühholoogiline mõjutamine."

Lahendust loodetakse kohtureformist

Advokaat esitas kohtule Trumpi taandamisotsuse ning läinud aasta oktoobris saatiski riigikohus kriminaalasja uueks arutamiseks tagasi maakohtusse. Seejuures viitas kriminaalkolleegium olulisele lüngale seadustes. Nimelt, isegi kui tuvastatakse nii tõsine rikkumine nagu Trumpi puhul, ei anna see alust rahvakohtuniku volituste lõpetamiseks, rääkimata tema karistamisest.

Harju maakohtu kohtunik Bobrõšev nentis, et võib-olla ei ole rahvakohtunikele antud piisavalt informatsiooni, mida neilt üldse nendes protsessides oodatakse.  "Ja igaüks siis vaatabki enda tasemel, et mis see siis nagu olla võiks, kui sellele mõeldakse."

Sarnasel moel on rahvakohtunikud venitanud või umbe jooksutanud teisigi suuri kriminaalasju. Üks tuntumaid on Tallinna Sadama kriminaalprotsess, kus riigiettevõtte endisi juhte süüdistati suures ulatuses altkäemaksu küsimises.

2019. aastal vahetati välja varurahvakohtunik, kes väidetavalt nõudis ühelt protsessi võtmeisikult vahendaja kaudu 5000 eurot altkäemaksu ja lubas vastutasuks infot, mis aitaks teise rahvakohtuniku menetlusest eemaldada.

Mõned aastad hiljem taandus menetlusest teinegi kohtu kaasistuja, viidates tervisemuredele, aga kuna varurahvakohtunikku enam sel hetkel võtta polnud, tähendas see, et kogu protsessi tuli uuesti otsast peale alustada. Kuni lõpuks, läinud aasta suvel, viis ja pool aastat pärast protsessi algust, leidis Harju maakohus, et kuriteod on aegunud ja süüdistavad tuleb õigeks mõista.

Merit Bobrõšev möönab, et selliseid asju, kus suur, ühiskondliku kaaluga protsess põhimõtteliselt luhtub rahvakohtunike pärast, ei tohiks juhtuda. "Me peaksime kaaluma, kas sellistesse protsessidesse on üldse vajadus rahvakohtunike järele," viskas ta mõtte õhku.

Kokkuvõttes leiavad mitu valdkonna asjatundjat, et me ei pea süsteemi tingimata lammutama selle tõttu, et rahvakohtunike valim on küsitav, vaid peaksime üle vaatama rahvakohtunike valimi moodustamise tingimused – tasu, taustakontroll, väljaõpe.

Justiitsministeeriumis ongi praegu väljatöötamisel suurt kohtureform, millega plaanitakse muu hulgas ümber kujundada ka rahvakohtuniku teema. Minister Liisa Pakosta sõnul on sõelal kaks varianti – kas kaotada rahvakohtunikud üldse ära või jätta nad alles neil juhtudel, kui süüdistatav ise soovi avaldab.

"Selle suure kohtureformi käigus on eesmärk teha valik kahe asja vahel - kas rahvakohtunikud üldse kaotada või rahvakohtunikud jätta alles väiksemal arvul juhtudest. Praegu mulle tundub, et me läheme seda teed pidi, kus me jätame rahvakohtunikud alles, aga me kitsendame seda rolli," ütles Pakosta.

Ministri sõnul jääks rahvakohtunikud alles juhtudel, kui väga raskete kuritegude puhul süüdistatav taotleb rahvakohtuniku kaasamist.

"Ehk kui süüdistatav näeb, et tema kaasus ei ole nii must-valge ja ühiskondlik õiglustunne võib asuda tema poolele, siis võiks süüdistataval olla kasulik seda seda abi paluda," lausus Pakosta.