Donald Trump ihaldatud Nobeli rahuauhinda ei saanud, kas ta üldse nominentidegi hulgas oli, jääb vastavalt auhinna reglemendile pooleks sajandiks saladuseks. Neid, kes oleksid tahtnud just Trumpi väärt auhinna omanikuna näha, oli piisavalt ning kui Aleksandr Lukašenko puhul mängisid kahtlemata rolli poliitilised kaalutlused, siis inimesed Iisraeli tänavailt soovisid Trumpi võitu küllap täiesti siiralt:

"Ta on meie sõber. President Trump, ta on meid kõiki sellest olukorrast välja aidanud. Tema teeb ära, millest meie vaid unistame. Aitäh talle, me tahame teda väga-väga tänada," sõnas sekretär Rišon Letsionis Iris Almog.

"Järgmisel aastal ta ehk saab selle, sest ta tõesti, tõesti hoolib elust, hoolib inimestest, hoolib inimeste vajadustest, Iisraeli rahva vajadustest, ta tõesti hoolib rahust, rahust Lähis-Idas," lausus Hamasi võetud pantvangi sugulane Yael Savarigeo.

Trump poleks rahuauhinna saajate hulgas isegi kuigi kummaline olnud. Igasugu segadused ja vastuolud rahuauhinnaga ulatuvad tagasi juba 1936. aastasse, kui eelmise ehk siis 1935. aasta eest anti rahuauhind Carl von Ossietzkyle, ajakirjanikule ja vilepuhujale, kes paljastas Saksamaa taasrelvastumiskatsed pärast Esimest maailmasõda.

Selle eest mõisteti ta süüdi riigireetmises ja spionaažis, kuid pääses kergelt, vaid 18-kuulise vanglakaristusega. Pärast natside võimulesaamist vahistati ta uuesti ja suri 1938. aastal vangistuses viibides. Kõigi kriteeriumite järgi oligi Ossietzky õige inimene auhinda saama, tollal, praegusest üsna erineval ajal, äratas see aga suurt pahameelt konservatiivsetes ringkondades, kelle meelest süüdimõistetud kurjategija poleks tohtinud väärikat auhinda saada. Protestiks jättis Norra kuningas Haakon VII koguni auhinnatseremooniale tulemata.

1973. aastal said auhinna Vietnami kommunistliku režiimi üks juhte Le Duc Tho Le Tõk Tho ja USA välisminister Henry Kissinger rahu jaluleseadmise eest Vietnamis. Kriitikat jagus mõlemale ning lõuapoolikud ristisid auhinna koguni ümber Nobeli sõjaauhinnaks. Seekord jättis auhinnatseremooniale tulemata Kissinger ise, kartes sõjavastaste meeleavaldusi. Hiljem on Kissinger esinenud muu hulgas Venemaa agressioonisõjas Venemaad toetavate ja Ukrainat halvustavate avaldustega.

1990. aastal pälvis auhinna Mihhail Gorbatšov, kes Nõukogude Liidu ja lääne pingete leevendamise eest oli lääneriikides tõusnud pea ebajumala staatusesse. Paraku ei küsinud auhinnakomitee tollal veel Nõukogude Liidu koosseisu kuulunud, ahistatud rahvaste arvamust. Thbilisi tänavad, kus eriväelased sapöörilabidatega tapsid 21 rahumeelset meeleavaldajat, pea eranditult noort naist, olid juba toimunud, nõndasamuti ka Bakuu must jaanuar, kus tapeti ligi 170 meeleavaldajat. Hiljem suutis tollal juba rahupreemia laureaat korraldada veel Vilniuse veresauna, samuti eriüksuse OMON rünnaku Riias, kus ka mitu tsiviilisikut surma sai.

Paljude arust väga suure prohmaka tegi auhinnakomitee 1994. aastal, kui auhind omistati Lähis-Ida rahuprotsessi eest Iisraeli poliitikutele Yitzhak Rabinile ja Shimon Peresile ning Palestiina Vabastusorganisatsiooni legendaarsele juhile Yasser Arafatile. Auhinnakomitee liige Kåre Kristiansen astus protesti märgiks tagasi ning ütles, et Yasser Arafat on ilmselt maailma kuulsaim terrorist, kes Nobeli rahuauhinna saanud.

2009. aastal sai auhinna Barack Obama, kes küll polnud oma, tolleks hetkeks vaid üheksa kuud kestnud ametiaja jooksul midagi halba teinud, kuid ta polnud selle lühikese ajaga üldse veel suurt midagi teinud. Auhind tuli täieliku üllatusena isegi Obamale endale. Auhinnareglemendi põhjal võib järeldada, et Obama esitati rahuauhinna kandidaadiks juba siis, kui ta oli kõigest 12 päeva presidendiametis olnud.