Sel nädalal jõudis avalikkuse ette 28-punktiline rahuplaan, mis näeb küll rohkem näeb nagu allaandmispaber või Venemaa soovide nimekiri. Mida sellest üldisemalt arvata ja kui palju on siin tunda, et see ongi nüüd selline lõplik Ameerika seisukoht ja pakkumine? Siin on tunda ka sellist distantseerumist ning võib-olla on kuskil leppe puhtand ja see on lihtsalt üks versioon. Kuidas teie üldse seda dokumenti võtate?

Ma arvan, et keegi ei ole oodanud, ka mitte venelased, et see rahuplaan sellisel kujul kujuneks sõja lõpptulemuseks. Praegu on tegemist pigem Venemaa-poolse katsega järele proovida, mil määral neil õnnestub USA kasutada Ukraina survestamise vahendina. Selge on see, et Trump endiselt soovib Ukraina sõda lõpetada, rahuni jõuda ja tema soovib olla see rahutegija. Ta arvab, et Ukraina peab tegema olulisi järeleandmisi. Endiselt ju arutelud käivad selle üle, kui suured need järeleandmised ikkagi saavad olla, aga selge on see, et Ukraina ei ole kapituleerumas, Ukraina ei ole kokku kukkumas ja sellist rahuplaani nad mitte mingil juhul ei saa heaks kiita. Sellega ei lepiks Ukraina rahvas ja ega ka USA ilmselt ei oota sajaprotsendiliselt nende tingimustega nõustumist. Selgub järgnevate läbirääkimiste käigus, kuidas need positsioonid kujunevad.

Kui Venemaa nii-öelda katsetab ja see dokument peegeldab seda, siis mida see näitab USA administratsiooni kohta? Millist maailmanägemise viisi see peegeldab, et nad sellise asja ikkagi avalikkuse ette tõid?

USA poolel segadust on päris palju. Tundub, et administratsiooni sees on ka
erinevatel inimestel ikkagi erinevaid seisukohti, aga selge on see, et Trumpi jaoks ei ole probleem, et USA ja Venemaa omavahel lepivad kokku ja suruvad Ukrainale peale mingi diili, mis on Ukraina vaatest väga halb ja tähendab suuri mööndusi. Me oleme sellises küünilise reaalpoliitika ajastus ja küsimus on nüüd selles, et kui palju siin Euroopa koos Ukrainaga suudab ennast maksma panna ja enda eest seista.

Räägime natukene punkthaaval sellest, mis siis avalikkuse ette jõudnud dokumendis sisaldub ja miks need kõik on probleemsed. Kõigepealt territooriumid: Krimm, Luhansk ja Donetsk oleksid de facto Venemaa territooriumid ja Ukraina peaks veel osa maast neile kinkima, mis praegu ei ole üldse Venemaa kontrolli all.

Territooriumide küsimus ei ole mingis mõttes esmajärguline. Ma ütleks, et kõige olulisem selle rahuplaani puhul on see, et see tähendab ikkagi Ukraina suveräänsuse lõppu. See tähendab ka seda, et Ukraina ei oleks edaspidi suuteline ennast kaitsma ja mitte ainult sellepärast, et Ukraina sõjaväele seatakse piiranguid, vaid võib-olla veel rohkem seetõttu, et Venemaa nõuab neid täiendavaid territooriume, mis on just need territooriumid, kuhu praegu on Ukraina kaitserajatised seatud. Kui Ukraina peaks sealt taganema, siis oleks tal väga raske oma ülejäänud territooriumi kaitsta ja see oht, et Venemaa uuesti ründab, kasvaks endiselt.

Lisaks sisaldab see praegune versioon ka seda, et Venemaa külmutatud varad võetakse kasutusele Ukraina ülesehituseks, aga siis Ameerika juhitud ettevõtmises, kust Ameerika teenib kasu. Venemaalt võetakse maha etapiviisiliselt sanktsioonid ja oleks G8 laua taha tagasi oodatud. See tundub nagu ärileping kahe suure riigi vahel.

See näitab seda, et Ameerikal ja Venemaal on ikkagi soov kahepoolseid suhteid normaliseerida. Mis puudutab neid külmutatud varasid, siis see on üks eriti valus punkt Euroopa vaatest, sest Euroopa ei ole siiani suutnud omapoolseid otsuseid teha, et need külmutatud varad, mis Euroopas paiknevad, võetakse Ukraina jaoks kasutusse. Nüüd on siis laual selline rahuplaan, mis näeb ette, et tegelikult see jääb justkui USA ja Venemaa otsustada, et kuidas neid varasid kasutatakse. Osaliselt kasutatakse Ukraina heaks, aga sellisel kujul igal juhul, et USA ja Venemaa saavad sellest kasu.

Mida Ukrainal sellises olukorras teha on? Ukraina president Volodõmõr Zelenski ütles, et valida on väärikuse või võtmeliitlase kaotamise vahel. Mis see valik siis on ja kui suure augu see jätaks Ukraina kaitsesse, kui ameeriklased selja pööraksid?

Kõigepealt ma ütleksin, et üks selline venelaste valehinnang Ukraina puhul, üks paljudest, on see, et nad arvavad, et Zelenski on peamine takistus nii-öelda Venemaa tingimustel rahuni jõudmisel. Kuigi Zelenski praegu on sisepoliitiliselt väga raskes seisus korruptsiooniskandaali tõttu, ei tähenda see seda, et oleks rohkem tõenäoline, et ta kiidab heaks sellise rahuleppe, mis Ukraina ühiskonna vaatest on täiesti vastuvõetamatu.

Zelenski kindlasti ei saa sellega kaasa minna ja ta tõesti sõnastas selle valiku nii, et kas Ukraina väärikus ja suveräänsus või suhete ohverdamine kõige tähtsama partneriga, viidates sellele, et Ukraina igal juhul valib väärikuse ja suveräänsuse. Kui me nüüd kujutame ette, et kas tõesti USA laseks sellel protsessil minna nii kaugele, et Ukraina ütleb Euroopa toetusel, et meie seda lepingut ei saa allkirjastada ja USA ütleb selle peale, et meie lõpetame omapoolse toetuse täiesti ära, sealhulgas luureandmete jagamise, siis see sõda läheks edasi ja Trump ei saavutaks rahu, mida ta ikkagi arvatavasti päriselt tahab saavutada. Ma väga realistlikuks seda stsenaariumi ei pea, et see nii läheb, et USA tõmbub täielikult kõrvale ja sõda lihtsalt jätkub Euroopa toetusega.

Kui palju see korruptsiooniskandaal on Zelenskit nõrgestanud ja võib-olla Euroopa liitlased ka ootavad mingeid samme temalt? Näiteks mõne inimese väljavahetamist, et oleks usaldus selle süsteemi vastu.

Sisepoliitiliselt ja Ukraina ühiskonna vaatest kindlasti Zelenski positsioon on nõrgem kui varem. Eriti on surve all tema kõige lähedasem nõunik Andrei Jermak, kes sellele vaatamata on just täna näiteks see isik, kes Ukraina esindajana peab läbirääkimisi Euroopa ja USA esindajatega. Sellist survet on nii Ukraina seest kui ka Euroopa partnerite poolt, et mingeid isiksusi vahetada ja teha uusi otsustavaid samme selleks, et korruptsiooni piirata.

Ma usun, et Zelenski omalt poolt kindlasti soovib ka näidata, et ta on neid samme valmis tegema. Ma arvan aga, et see, et nii suured korruptsioonijuhtumid on avalikkusesse tulnud ei lõpeta Euroopa tahtmist Ukrainat toetada, kuna Euroopa saab väga hästi aru, et juhul, kui Euroopa lõpetaks Ukraina toetamise, siis oleks sellel katastroofilised tagajärjed kogu Euroopa julgeolekule.

Mida eurooplastel selles olukorras nüüd tuleks teha ja mida Euroopa saab teha? Seni on Euroopa teinud küll palju, aga mitte siiski nii palju, kui oleks võinud teha. Kas nüüd on see hetk, kus tuleb mingisugune järgmine käik või ei ole loota seda?

Selles seisus oleme paraku olnud korduvalt viimaste aastate jooksul, et jälle toimub mingi negatiivne areng Ukraina vaatest ja jälle Euroopa on sunnitud peeglisse vaatama ning tunnistama, et me ei ole teinud piisavalt. Viimastel kuudel on küll Balti riigid, Saksamaa ja võib-olla mõned teised Põhja-Euroopa riigid oluliselt lisanud toetust Ukrainale ja lisanud ka oma investeeringuid kaitsesse, aga see ei ole olnud kogu Euroopa ühine jõupingutus. Kaugel sellest. Üks peamine põhjus, miks ka USA praegu sellel nädalal jättis Euroopa lihtsalt kõrvale, on see, et Euroopa on nõrk ja ei ole piisavalt ühtne. Nüüd on jälle küsimus, kas Euroopa suudab ennast kokku võtta, anda väga konkreetseid signaale, et toetust Ukrainale lisatakse.

Euroopa igal juhul aitab Ukrainat nii palju, et Ukraina suudab edasi võidelda ja ei ole sunnitud kapituleeruma või kiitma heaks sellist lepet, mis tähendaks Ukraina, kui suveräänse riigi, lõppu. Selle jaoks Euroopa toetus on täiesti vältimatu. Lisaks püüab Euroopa nüüd seda diplomaatilist protsessi mõjutada ja eks näis, kui palju see õnnestub ning kui palju on seekord USA valmis Euroopa ja Ukraina positsioone kuulda võtma. Selge on see, et kui USA kujutab ette, et nad lihtsalt sõidavad Ukrainast ja kogu Euroopast üle, siis see mingit rahu ei too. See ikkagi viib tulemuseni, mis näitaks Trumpi tegelikult nõrgana ja näitaks, et Venemaa suudab USA-le oma tingimused dikteerida.

Mida Euroopa võiks teha, et näidata, et me ei lase endast üle sõita?

Täiendav relvaabi ja otsused selle kohta, kuidas üleüldse Ukrainat edaspidi toetatakse. Me oleme ju praegu seisus, kus Euroopas ei ole selge, mis raha eest järgmisel aastal Euroopa Ukrainat toetab. Kuskilt mujalt seda raha ei ole tulemas. USA kindlasti mingit rahalist toetust ei anna. Euroopa ei ole suutnud kokku leppida külmutatud varade kasutuses ega ole ka siiamaani leidnud mingit muud lahendust. See tuleks nüüd võimalikult kiiresti leida.