Lastekaitseseaduse muutmise eelnõus seisab, et kohaliku tasandi lastekaitsel on palju erinevaid ülesandeid ning lastekaitsetöötajate töökoormus on suur, mistõttu on valdkonnas ka suur tööjõuvoolavus ja läbipõlemise oht. Muudatustega proovitakse vabastada lastekaitsetöötaja ressurssi, et keskenduda lastele, kes vajavad lastekaitsetöötaja tuge kõige enam, ehk lastele, kelle abivajadus on kompleksne ja vajab pikemat sekkumist. Selgitab sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonna nõunik Anne Haller.

"Need muudatused on suunatud lastekaitsesüsteemi paindlikumale ja mõistlikumale korraldusele selliselt, et abistamise keskpunkt ei oleks sõltumata lapse abivajadusest tingimata lastekaitsetöötaja, vaid see sõltuks rohkem sellest, millises valdkonnas laps seda abi vajab," selgitas sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonna nõunik Anne Haller.

Halleri sõnul ei pane riik selle muudatusega kellelegi uusi kohustusi, vaid loob süsteemi rohkem paindlikkust selliselt, et laps saaks abi just seal valdkonnas ja sellistelt spetsialistidelt, kellega tal on juba side olemas.

"Lastekaitsetöötaja jääb alati igal juhul selleks isikuks, kelle juurde on võimalik pöörduda, kui mujalt abi ei saa, aga praegu on pigem nii, et lastekaitse peaks olema see esimene abistaja, aga see ei ole alati lapse kõige paremates huvides," märkis Haller.

Anne Haller tõi näiteks praeguse olukorra, kui koolis tekib lapsel mingisugune probleem, tuleb lastekaitseseaduse järgi – sõltuvalt probleemi iseloomust – teavitada lastekaitset. Selle mõte on tagada, et ükski valdkond ei näeks last vaid oma kitsas vaates, vaid et lastekaitse saaks kokku tervikpildi lapse olukorrast. Kui aga lastekaitse selle tervikpildiga tutvub ja näeb, et probleem ongi ainult haridusvaldkonnas, siis on neil praegu väga piiratud võimalused juhtum koolile tagasi suunata.

Seadus eeldab, et lastekaitse peab ise juhtumi koordineerimise üle võtma. See suurendab ka kooli tugispetsialistide töökoormust, sest lisaks omavahelisele koostööle peavad nad hakkama pidevalt lastekaitsega kooskõlastama tegevusi, osalema ümarlaudadel ning täitma juhtumiplaaniga seotud nõudeid.

"Kui probleem on aga selgelt vaid kooli pädevuses, oleks võimalik see lahendada kiiremini, kompetentselt ja lapsele toetavamalt kooli enda süsteemi sees. Sellisel juhul piisaks lastekaitse teavitamisest, kuid ei ole vajadust, et lastekaitse juhtumi üle võtaks," selgitas Haller ja lisas, et sellise paindlikkuse loomine aitaks mõistlikumalt korraldada lastega töötavate spetsialistide töökoormust ning väldiks ebavajalikke kohustusi. "Me ei anna neile juurde uusi kohustusi, vaid loome võimalusi, mis võimaldavad neil oma tööd tõhusamalt ja paindlikumalt korraldada," märkis ta.

Lastekaitse liidu koostöö koordinaator Anneli Valner kinnitas, et mure suure töökoormuse ja sellega kaasneva läbipõlemise ning tööjõu voolavuse pärast on tõsine. Ta tõi välja, et laste ja perede murede lahendamisel on kesksel kohal usalduslik suhe, ent kui spetsialistid pidevalt vahelduvad, on keeruline seda suhet luua.

Ühed neist teistest lastega töötavatest spetsialistidest on koolipsühholoogid, kelle nappusest on räägitud aastaid. Koolipsühholoogide ühingu juht Karmen Maikalu ütles, et mõistab lastekaitsetöötajate muret, kuid teisalt ei ole jaksu ka koolipsühholoogidel.

"Tõepoolest, lastekaitsetöötajad on ülekoormatud, aga koolipsühholoogid kindlasti ei ole alakoormatud, ja sellist lisaressurssi meil lisaülesannete jaoks kindlasti ei ole," sõnas Maikalu, lisades, et arutamist nõuab kindlasti, kuidas seadusemuudatus reaalsuses peaks hakkama välja nägema.

"Oluline on see, et vastutuse jagamine peab olema väga täpselt määratletud ja kindlasti peab vaatama, et abivajav laps nende erinevate osapoolte vahele lihtsalt ära ei kaoks," rääkis Maikalu.

Valneri sõnul on Maikalul õigus ja Eestis on paljude valdkondade spetsialistid ülekoormatud, kuid ta näeb, et just koostöös ja võrgustikutöös on võimalik pakkuda lastele paremat tuge.

"Koolikeskkonnas ei pea iga mure jääma ainult sotsiaalpedagoogi või koolipsühholoogi lahendada – iga laps ja olukord on erinev ning oluline on tuvastada, kes on lapse jaoks usaldusväärne täiskasvanu. See võib olla mõni õpetaja, ringijuhendaja või muu koolis töötav inimene, kellega lapsel on juba turvaline suhe, ning just see inimene võib olla võtmerollis lapse probleemi lahendamisel," selgitas ta ja lisas, et oluliseks peetakse ka seda, et laste ja perede muresid lahendataks võimalusel esmatasandil ehk seal, kus probleem tekib.

"Nii on abi lapsele ja perele vahetum, mugavam ja sageli ka tõhusam, ilma et oleks vaja kaasata keerukamaid ja koormavamaid süsteeme," ütles Anneli Valner lastekaitse liidust.