Kuidas juhtus nii, et jäite Tartu volikogus Isamaa fraktsioonist välja?

See on hinnang kujunenud olukorrale Tartus, kus isiklikud rünnakud mulle sotsiaalmeedias pole lõppenud ja selle alus on minu hinnangul vale ja laim. Ma ei saa sellega leppida. Minu jaoks on Isamaa ülesanne rahvast liita, mitte lahutada. Ühendada, mitte lõhestada. Ja sellele sõnumile ma jään kindlaks.

Erakond ja fraktsioon võtsid Kris Kärneri vastu. Kas te tunnete, et erakond on teid kuidagi reetnud?

Ei, seda ma ei tunne. See liitumine fraktsiooniga on ju enam-vähem automaatne tegevus. Mina lihtsalt näen, et praeguses olukorras ei ole need asjad meil tasakaalus ja ühesuunalised isiklikud rünnakud ei sobi minu meelest praegu Eesti poliitikasse, kui meil on vaja rahvast ühendada, mitte lõhestada.

Kas see pani teid ka ehk erakonnast lahkumist kaaluma?

Ei. Mul on nii fraktsiooni liikmetega kui ka erakonna juhatusega väga konstruktiivsed ja head suhted. Töö käib mitmes valdkonnas ja seda ikka selleks, et Isamaa saaks ennast realiseerida nii kohaliku omavalitsuse kui ka riigi tasemel.

Ma ju olin üks nendest, kes tegi nii erakonna valimisprogrammi kui ka koalitsioonilepingut. Koalitsioonileping on minu meelest hästi välja tulnud, on tartlaste huvides. Pingutan tartlaste huvides ka tulevikus ja toetan koalitsiooni, nii et siin midagi ei muutu.

Ma toon näiteks, et meil on fraktsioonis palju inimesi, kes alustavad alles ja on oma valdkondades tuntud või tundmatumad, aga kindlasti ma soovin neile komisjonides ja enda realiseerimisel kõike head. Siin võin esile tõsta kohe Sandra Lauri, kes on väga huvitatud sisulisest tegevusest. Ta tegeleb sisuliste teemadega, sai nüüd hariduskomisjoni esinaiseks. Ta valmistab ette ka reaalseid tegevusi, uurib, mis on enne teda olnud ja kuidas asju lahendada, nii et ma näen Isamaa fraktsioonis palju potentsiaali.

Kas te sellest oma konfliktist Kris Kärneriga olete rääkinud ka erakonna esimehega ja kas ta on teid selles küsimuses toetanud?

Kahtlemata. Erakonna esimees tõstis mind volikogu kõnes esile ja toetas väga, nii et see oli minu meelest tema poolt väga konkreetne toetus mulle.

Aga asi ei ole ju isiklikus suhtes või kahe inimese tülis. Nagu ma ütlesin, asi on Isamaa valikutes laiemalt ja minu hinnangul Isamaa ei saa olla tige. Isamaa ülesanne on rahvast ühendada, mitte lõhestada, ja selles stiilis olen ma eluaeg pingutanud Eesti ja Tartu nimel ning jätkan seda.

Aga taustal on siin muidugi närvilisus, mis on Eesti ühiskonnale praegu ka küllalt sümptomaatiline. Siin räägitakse keerulistest aegadest, mille taustal me teame nii majandus- kui ka välispoliitilist olukorda, aga üldises plaanis on selline rahvaga mittearvestamine ja riigivalitsuse küllaltki omaette iseenesesse kapseldumine viinud võõrandumiseni. Isamaa ülesanne on seda võõrandumist vähendada.

Siin-seal on kriitikud öelnud, et Isamaa on ekrestumas või ekrestunud. Kas Isamaa on ekrestunud?

Ei, Isamaa ei ole sugugi ekrestunud. Selletõttu, et Isamaal on oma väga selge programm ja väga suur rahvatoetus just sellisena, kes me nii programmiliselt oma seisukohtadega oleme kui ka meie poliitikute tasakaaluka tegevuse tõttu. Ma loodan, et me suudame seda vastutust kanda ka tulevikus.

Tallinnas suutis Isamaa nii-öelda väiksema venna positsioonilt kokku leppida diili, et esimese poole valitsemise ajast täidab Isamaa linnapea koha. Kas Tartus ei tulnud taoline variant kaalumisele?

Jah, laua peal seda varianti arutelude ajal ei olnud.

Aga praeguseks olete rahu teinud sellega ja olete rahul selle tulemusega, mis Tartus nii koalitsioonilepingu kui ka ametikohtade mõttes kujunes? Ennem oli ikkagi seda segadust parasjagu – üks päev öeldi, et üks inimene saab linnapeaks, teine päev öeldi, et teine inimene.

Nagu ma ütlesin, siis koalitsioonileppe tegemisel oli minu panus päris märgatav. Sain seal osaleda ja kaasa lüüa väga aktiivselt. Mis puutub partneri valikutesse ja ka linnapeakohast loobumisse, siis initsiatiiv ei tulnud siin minult, vaid selle analüüsi esitasid ja sellised valikud seadsid meil teised inimesed, kes aktiivselt nüüd ka fraktsioonis ja linnavalitsuses tegutsevad. Nii et jah, see initsiatiiv täpselt selliseks võimu kujundada ei olnud minupoolne.

Te mõtlete Kaspar Kokka ja piirkonna juhtkonda?

Jah, ja nad on ju avalikult rääkinud ja põhjendanud oma analüüse. Kaspar Kokk ja Priit Humal olid kindlasti enda jaoks juba eelnevalt läbi mõelnud, kuidas nende meelest on otstarbekas võimu jaotada.

Mida te Isamaa Tallinna käikudest arvate, kas Peeter Raudsepa toomine linnapeaks oli hea otsus?

Vaadates tema tasakaalukust ja uuele linnavõimule kujunenud kuvandit rahva hulgas, siis see on silmanähtavalt positiivne. Nii et neil on hea stardipositsioon.

Millised teemad on praegu Tartu jaoks kõige olulisemad, millega peaks esimeses järjekorras edasi liikuma?

Eelarve tegemine on praegu peamine – uue koalitsioonileppe põhimõtete sisseviimine juba sisuliselt varem valmis raamitud eelarvesse ei tule ehk üleöö, aga me püüame need kokkulepped, mis haridusinvesteeringuteks on saavutatud, juba linnaeelarvesse osaliselt sisse saada.

Me peame olema perede keskne linn. See tähendab sünnitoetuste ja ka lasterikaste perede lasteaiasoodustuste tegemist. See peaks minu hinnangul käivituma juba järgmisest aastast. Nii et ühtepidi tuleb minna tasa ja targu, sest esimese ühise linnaeelarvega väga suuri asju veel ei liiguta, aga kahtlemata on Tartu ka tulevikus selline perekeskne, tulevikule ja lasterikkusele, aga eriti just oma haridus- ja kultuurivaldkonna tuntusele ja tugevale taustale orienteeritud linn.

Üks viimaseid otsuseid – või oligi vist tegelikult viimane otsus –, mida eelmine Tartu linnavalitsus tegi, oli Siuru kultuurikeskuse rahastuse otsus. Kas see tähendab nüüd seda, et see ehitus läheb käima varsti ja asi tehakse ära?

Jah, see, et Siuru poole liigutakse, on ühine kokkulepe. See, millises mahus ta täpselt tuleb lõpliku ruumistruktuuriga, selgub ikkagi siis, kui tema lõplik maksumus on paigas.

Nii et vahetult ehitushanke eel ja siis ka ehitushanke läbiviimise järel – kui on näha konkreetsed rahalised võimalused ja kas prognoositav üldmaksumus langeb kokku või on siin vahel erinevused – tuleb langetada olulisi otsuseid. Võimalik, et need on ka rasked otsused ja tuleb hoone struktuuri ja ruumiprogrammi muuta selleks, et jääda planeeritud summade piiresse.

Üks teema, mis Tartus koalitsiooni läbirääkimiste ajal esile kerkis, oli teie vahendatud lubadus vastu seista kõigi legaalsete vahenditega Tallinna ühendhaigla loomisele. Te ütlesite, et Isamaa jaoks on ülimalt tähtis seista Tartu Ülikooli Kliinikumi arengu kindlustamise eest ja arstiõppe jäämise eest ainult Tartusse ning seetõttu on vaja seista vastu Tallinnas asuvate haiglate ühendamisele üheks asutuseks. Kas te olete selle seisukoha juurde jäänud sajaprotsendiliselt praegugi või on vahepeal tekkinud arutelu seda väga jõulist vastuseisu pisut lahustanud?

Jah, kahtlemata olen jäänud sellele seisukohale. See ei ole vastuseis mitte Tallinna linna otsustele teha ühendhaigla Tallinna meditsiiniasutustest, vaid vastuseis selle Tallinna ühendhaigla liitmisele PERH-iga. Siis moodustuks sisuliselt monopol Eesti tervishoius ja see oleks ohtlik regionaalsele tasakaalule ning ka tervishoiuteenuse kättesaadavusele väljaspool Põhja-Eestit.

Kas Tartu üks probleeme selles kontekstis ei ole ka lihtsalt paratamatu asjaolu, et arstiõppe praktiseerimiseks vajalik inimeste hulk või elanike arv ei ole lihtsalt piisav?

See ongi regionaalpoliitiline dilemma alati. Kui juhinduda sellest, et kõik liigub sinna, kus juba rahad ja inimesed on, siis ei ole võimalik tasakaalus ühiskonda pidada. Siis tekivad järjest suuremad monopolid, järjest suurem koondumine kusagile – see oleks Eestile ohtlik.

See, et arstiõppe ja residentuuri korraldamiseks tehakse koostööd teiste haiglatega – just residentuuri korraldamist ja teadustegevust pean ma silmas –, on elementaarne. Loomulikult ei saa Tartu Ülikooli Kliinikum kapselduda, siin on koostöö nii Eesti piires kui ka rahvusvaheliselt väga oluline. Aga kindlasti peab arstiõppe kese jääma Tartusse, sest see on ka ülikooli tugevuse üks aluseid.

Milline on teie visioon, kuidas Tartu elu lähiaastatel elavdada nii kultuuri kui turismi mõttes? Me räägime siin lennujaama tegevusest ja võib-olla veel mõnest objektist, millest on räägitud, et võiks Tartusse tulla. Siin oli see suurhalli küsimus, mis oli eelkõige Eesti 200 poliitikute soov, ja nüüd tegelikult riigi tasandil ju kiideti heaks Tanel Teini eestveetud algatus seoses kaughasartmängumaksu langetamisega, millele Isamaa küll riigikogus vastu oli. Milliseid võimalusi teie näete, et Tartu kultuuri- ja turismielu ikkagi lähiaastatel elavdada?

Mis puudutab võimaliku suurhalli ja hasartmängumaksuseaduse suhet, siis see ei pruugi üks ühele nii olla. Muidugi on hasartmängumaksu laekumise puhul erinevad prognoosid – rahandusministeerium hoopis ütles, et see kahandab laekumist.

Aga kui sealt raha tuleb või ühiskonnas tekib potentsiaal koostöös näiteks ka erainvestoritega selline suurhall teha, siis seisame kindlasti selle eest, et see tuleks Tartusse. Jällegi selle huvides, et kõik ei koonduks Tallinnasse, vaid et riiklikud ja poliitilised otsused ikkagi hajutaks nii majanduslikku kui ka sotsiaalset, kultuurilist ja hariduslikku võimekust üle Eesti ühtlasemaks. Selles me oleme ka koalitsioonileppes kokku leppinud, et kui siin kohtade valikuks läheb, siis me eelistame Tartut.

Isamaa algatus on näiteks ka Tartu-nimelise muusikafestivali sisseseadmine, mis juhiks tähelepanu sellele, et meil on väga häid esinemiskohti ja väga häid kollektiive. Ka rahvusvahelises mõttes on see oluline – paljudel linnadel on sellised märgilised festivalid, Tartus seda ei ole. Võib-olla peaks selle Tartuffiga üldse ühendama ja tegema filmi- ja muusikafestivali, sellise rahvusvahelise tuntusega festivali, mis teeks Tartule nime ka sellist laadi turisminduses.

Nii et loomulikult me oleme seda meelt, et avada Tartu linna ja muuta selle külastamine aktiivseks ning avada tegevusi paljudele nii kogu Eestis kui ka rahvusvaheliselt.

Kui te vaatate laiemalt riigis toimuvat poliitikat, siis kas te näete, et valitsuskoalitsioonil on praegu piisavalt tugev positsioon, et riigikogu valimisteni vastu pidada? Eelmisel nädalal, kui panna tähele seda, mida Mart Võrklaev intervjuus ERR-ile ütles, siis tundub, et juba selle kaughasartmängumaksu seaduse hääletusega pääses koalitsioon üle noatera. Palju selliseid momente teie hinnangul veel tulla võib?

Mina nendest kombinatsioonidest midagi ei tea, aga kui vaadata rahva toetust erakondadele, kes praegu valitsuse moodustavad, siis see on ikkagi imeväike ja Eesti jaoks häbiväärselt väike. Seega valitsus rahva silmis tõsiseltvõetavaid samme enne valimisi niikuinii teha ei suudaks. Ja sellisel juhul on tõesti pandud Eesti suunamine või arendamine pausile ja aus oleks erakorralised valimised korraldada.

Mis puudutab valitsuserakondi eraldi võttes, siis Eesti 200-l tõenäoliselt ei ole perspektiivi eraldi valimistele minna või vähemalt seal edu saavutada ja sealt kindlasti ka nende närvilisus, ultimaatumite esitamine ja kõik niisugused asjad valitsuse koosseisus suurenevad ja muutuvad aktiivsemaks. Aga Reformierakond on oma arenguveduri maine nii maha mänginud, et ega sealt Eestil praegu midagi loota enam ei ole.

Aga kellega ja millistel tingimustel potentsiaalselt Isamaa peaks valitsusse minema enne järgmisi riigikogu valimisi, kui selleks selline poliitiline võimalus või vajadus tekib?

Mina jätaks selle ikkagi valija otsustada. Tähtis on, et Eesti säilitaks oma optimistliku ja tugeva näo, ja poliitikud on kohustatud moodustama ka sellise valitsuse, mis seda nägu tugevdab.

Valija on oma viimase otsuse teinud kaks aastat tagasi. Me saame toetuda sellest otsusest tulenenud jõuvahekordadele, mis erakondade mandaatide puhul riigikogus kajastub.

Jah, praegu on niimoodi. Aga jällegi – praegu valitsuskoalitsioon hoiab ju nähtavalt oma kohtadest ja positsioonilt kinni. Ja kui nad seda nii kramplikult teevad, siis tõenäoliselt muudatust enne järgmisi valimisi ei teki.

Jällegi, mina ei pühendu niivõrd selle kombinatoorika hindamisele, kes millal siis lõplikult ukse kinni lööb ja mis siin hakkab saama. Aga minu panus oleks ikkagi töötada selle nimel, et järgmine valitsus oleks meile sobivalt rahvuslikult alalhoidlik, aga mitte tige.

Kas teil on ka mõtteid presidendivalimistega seoses? See aeg tegelikult tiksub üsna kiiresti. On teil kandidaatide osas mõtteid?

Ei, kandidaatide osas mul ei ole. Ma siin olen ikka öelnud, et Eestile sobiks väga president, kelle nimi on Mats Estonius. See on nüüd naljaga öeldud, aga selline inimene Eesti teadlaste hulgas ja senises arstiteaduses on olemas.

Aga ei, ma ei teeks praegu mingeid prognoose, sellepärast et see asi on nii orastel. Kuidas siin mõtted käivad, tõenäoliselt on rohkem mõelnud koalitsioonierakonnad, kes ju olid hiljuti veel kolmekesi koos peaaegu et piisava toetusega, et president otse ära valida. Küllap Reformierakond, Eesti 200 ja sotsid sellest tol ajal ka rääkisid. Aga jah, mina ei hakkaks ennustusi tegema.

Kas Alar Karis teie hinnangul võiks jätkata?

Karis on olnud minu hinnangul nendes valdkondades, mis mina oluliseks pean, küllaltki nähtav.

Ehk siis teil tema uuesti kandideerimise ja presidendiks valimise vastu midagi ei ole?

Ei, mul personaalselt ei saa midagi selle vastu olla, aga jällegi – me ei ole niimoodi sellele mõelnud, et ma saaks öelda, et Karis on nüüd Isamaa kandidaat. Loomulikult seda ma öelda ei saa.

Siin on võimalik ju jälgida veel presidendi tegevust ja neid otsuseid langetada. Seda otsust kindlasti ei ole, aga mina lihtsalt hindan teda teaduse, kultuuri ja hariduse eest seisjana. Aga võib-olla on ka mõni parem kandidaat. Kindlasti on oluline, et Eesti nägu jääks targaks ka tulevikus.

Kuidas te enda poliitikukarjääri jätkumist näete? Kas kavatsete kandideerida riigikogu valimistel või ka juba näiteks nendelsamadel presidendivalimistel?

Ei, presidendivalimistel kandideerida ma ei kavatse. Siin ei ole üksikisikul enne, kui hakkavad kollektiivsed arutelud, midagi nii-öelda isiklikku ja personaalset. Aga ma vaatasin toetust, mis viimastel valimistel mulle osaks sai, ja see kindlasti innustab, aga ka õigustab mul ka tulevikus poliitikas jätkamist ja eesmärkide seadmist.