Kris Kärneri juhtum, kus noorpoliitik oma käremeelse sõnakasutuse eest vähemuste aadressil Tartu Isamaa fraktsioonist välja visati, pole tähtsusetu üksikjuhtum, vaid Eesti poliitikas juba kaua küdenud protsesside sümptom.

Nende protsesside ühisnimetaja on kasvav polariseerumine ning järjest hoogu koguvad väärtuskonfliktid, millele ei ole lepitust ja pole ka võimalust neid ignoreerida. Viimast üritab siiski teha erakond Isamaa. Kuid isegi, kui nad Kärneri sõnakasutuse hukka mõistavad, peavad nad ikka lõpuks kultuurisõdade tandril selge poole valima.

Viimase kümnendi jooksul on väärtuskonfliktid liberaalsel-konservatiivsel teljel, Eesti poliitika koestikku nii tugevalt sisse kasvanud, et isegi parima tahtmisel ei saa seda sealt välja lõigata.

Jah, paljude jaoks näib see soovimatu vähkkasvajana, mis nihutab meie fookuse ära "õigetelt" teemadelt, nagu majandus ja julgeolek. Teiste jaoks on see aga loomulik osa ühiskonna muutumise protsessist: kultuurisõjad koguvad tuure üle läänemaailma. Eestis ei saa me neid arenguid eirata ning lõppkokkuvõttes lähevad need teemad ju ometi ka valijatele korda.

Samal ajal valmistuvad erakonnad järgmise aasta riigikogu valimisteks. Isamaa õnn ja õnnetus on see, et nende suur valijaskond on seesmiselt praegu üks kirjumaid. See koosneb nii partei konservatiivsetest tuumikvalijatest kui ka pigem liberaalsemate hoiakutega praeguses valitsusparteides pettunutest. Seetõttu püüab partei kultuurisõdade teemast häbelikult mööda vaadata ja rääkida aina majandusest ning maksudest, sest väärtuskonfliktid lõhesaksid Isamaa valijaskonna.

On ka kolmas areng, millest räägitakse vähem. Kärneri juhtum illustreerib suurepäraselt üha kasvavat põlvkondlikku ja organisatsoonikultuurilist lõhet Eesti erakondade toimetamistes, mis on kaasnenud uute kommunikatsioonitehnoloogiate kasutuselevõtuga. Lühidalt öeldes ei suuda Isamaa vanakooli poliitikud suhestuda nende kanalite, sisuloomise trendidega ja stiilidega, mida kasutab noorem põlvkond sotsiaalmeedias.

Kärner, kuid tegelikult ka Isamaale Tartus kõvasti hääli toonud Sandra Laur, on poliitikuks kasvanud ning oma häältesaagi saanud traditsioonilisest parteihierarhiast lahus. Nad on mõlemad self-made man või self-made woman.

Kui nende sõnum erakonna strateegilise ja taktikalise joonega antud hetkel hästi ühildub, siis partei võidab sellest ja suudab siseneda niššidesse, kus neil muidu kandepinda poleks. Kui aga sõnum hakkab partei eesmärkidega konflikti minema, siis ollakse tõsises kimbatuses, nagu praegu näemegi.

Ja see pole ainult Isamaa probleem, sest piltlikult öeldes võivad oma Kris Kärneri pretsedendi peagi saada ka Reformierakond ja sotsid, kui nad mõnes ühiskondlikult olulises, kuid nende valijat erutavas küsimuses väldivad taktikalistel kaalutustel poolevalikut. Keskerakonnal on muide oma Kärneri juhtum juba olnud, lihtsalt tema nimi oli Oleg Bessedin.

Niisiis, meeldib see Isamaa tippudele või ei, kuid erakonna organisatsioonilises toimimises tuleb hakata kohanduma uue reaalsusega. Vanakooli, lipsutatud ja üliviisakas 1990. aastate Isamaa stiil noori valijad enam ei kõneta. Ometi tuleb väljaspool traditsioonilisi parteihierarhiaid sirgunud tiktokkeritest ja juutuuberitest noorpoliitikutele mingid piirid seada. Jõudu selleks Isamaale ja ka teistele parteidele, kuidas selle kõigega kohaneda.

Isamaa puhul on aga kõige olulisem see, et lõpmatult ei saa nad kultuurisõdade teemasid eirata. Jah, tulevastel riigikogu valimistel võib neil ehk õnnestuda ignoreerida Reformierakonna ja Eesti 200 püüdlust väärtusküsimused valimiskampaania keskmesse lükata. Ometi sealt edasi, juba valitsuses, peavad Isamaa poliitikud selgemalt paika panema, kummal pool rindejoont nad on, kas ollakse konservatiivid ka väärtusküsimustes ning vastavalt sellele kujuneb Isamaa valitsuse joon perepoliitikas, kliimapoliitikas ja vähemusõigustes, või püütakse ka edaspidi teha taktikalisi mööndusi liberaalidele, viljeledes lõpptulemusena "ei-liha-ega-kala" tüüpi lahendusi.

Isamaa ei hakka õnneks ilmselt kunagi omaks võtma Kärneri keelekasutust ega stiili, kuid üldistes väärtusvalikutes, eriti mis puudutab suhtumist vähemuste õigustesse, peab ta lõpuks ikka näitama kummas paadis rohkem ollakse, kas konservatiivide või liberaalide omas. Me oskame ju ette kujutada, mis juhtub nendega, kes üritavad tasakaalu hoida, üks jalg ühes, teine teises, eriti kui need alused veel üksteisest eemale triivivad. 

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.