Tegevusteraapia parandab inimese füüsilist ja vaimset tervist eesmärgipäraste tegevuste kaudu, et ta saaks igapäevaelus iseseisvalt hakkama. Sellist teraapiat võib vajada näiteks arengus maha jäänud laps, psüühikahäirega inimene, kuid ka patsient, kellel on olnud raske trauma, nagu insult või avarii.

Sotsiaalministeeriumi plaanide kohaselt suurendatakse aastateks 2029 kuni 2030 tegevusterapeutide õppekohtade arvu praeguselt 25-lt 40-le. Ministeeriumi tervishoiuteenuste osakonna nõunik Elina Müürsepp põhjendas otsust rehabilitatsioonisüsteemi muudatustega.

"Kindlasti muutub oluliseks meeskonnapõhine töö ja seetõttu ka tegevusterapeutide roll ja olulisus tõuseb," ütles Müürsepp.

Veel mõni kuu tagasi oli olukord vastupidine. Tegevusterapeutide liidu juht Anne-Mari Viikman meenutas septembrikuist ehmatust, kui uues konsensusleppe mustandis tehti ettepanek tegevusterapeudid riiklikust koolitustellimusest välja jätta, väitega, et lisavajadust nende järele pole. Liidu selgitustöö pööras protsessi ringi.

"Õnneks läks hästi, et meiega ikkagi ühendust võeti enne, kui tehti otsus, et õppekohti ei suurendata. Me oleme ise ka korduvalt sellele pööranud tähelepanu. Ka viis aastat tagasi saatsime kirja, kus me tundsime muret selle pärast, et õppekohti ei ole piisavalt. OSKA uuringud ei kajasta tegevusterapeudi vajadust adekvaatselt. Riiklikult ei ole suudetud ära hinnata tegevusterapeudi vajadust siiamaani," rääkis Viikman.

Viikman, kes on ka ise Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud, kinnitas, et huvi eriala vastu on suur ning konkursisõel tihe. Samal ajal, kui riik tellib spetsialiste juurde, on tegevusterapeudid juriidilises mõttes "eikellegimaal". Kui logopeedid, füsioterapeudid ja kliinilised psühholoogid said kahe aasta eest seadusemuudatusega tervishoiutöötaja staatuse, siis tegevusterapeudid jäeti sellest ringist välja. Müürsepp selgitas, et varasem otsus tehti tehnilistest ja rahastamisega seotud põhjustest, mitte eriala alaväärtustamisest.

"Peame tegevusterapeudi võrdsustamist tervishoiutöötajaga ja ka andmete terviseinfosüsteemi saatmise võimaluse igati põhjendatuks ning selles osas me jätkame tööd ning arutelusid lahenduste leidmiseks," sõnas Müürsepp.

Tõepoolest, tervishoiutöötaja staatus määrab ka ligipääsu tööriistadele. Praegu puudub tegevusterapeutidel õigus sisestada andmeid terviseinfosüsteemi, mis tähendab, et info patsiendi ravi kohta liigub sageli vaid krüpteeritud e-kirjadega või jääb asutusesiseseks. See koormab arste, kes peavad andmeid süsteemi ümber toksima ning tekitab lünki patsiendi raviinfos, tõdes Viikman.

"Juhul, kui nüüd need andmed näiteks jäävadki haigla kohalikku infosüsteemi ja nad ei jõuagi üldse terviseinfosüsteemi sellisel kujul, et siis lihtsalt teised spetsialistid ei näe, mis teraapias tehti," ütles Viikman.

Viikmani sõnul on prioriteet saavutada võrdsus teiste spetsialistidega. Lisaks tervishoiutöötaja staatusele unistatakse ka tegevusteraapia magistriõppest. Ministeeriumi teatel jätkub arutelu erinevate murekohtade lahendamiseks uue aasta alguses.