Tallinna tehnikaülikooli rektor Tiit Land sõnas "Esimeses stuudios", et praeguse seisuga pole riik ülikoolidele välja maksnud lubatud 40 miljonit eurot, mis on vajalik ülikoolide funktsioneerimiseks.

"Täna on puudu umbes 40 miljonit eurot sellest, mis meile oli lubatud ja kokku lepitud neljaks aastaks. Kokkulepe oli 130 miljonit ja sellest saame kokku 90 miljonit. Seda võib võtta ka nii ja naa, sest rahast rääkides ei taha me kuidagi, et jääks mulje, et rektorid käivad käed ees ja küsivad kogu aeg raha, sest meil on rahapuudus," lausus Land.

Land rõhutas, et puuduv raha ei ole lisaraha, vaid see on summa, mille riik on juba eelnevalt broneerinud ülikoolide jaoks.

"See on see raha, mis tekkis aastatepikkusest puudujäägist alates aastast 2011 või 2012, kui kuus aastat järjest olid kõrghariduse kulud sisuliselt külmutatud. Kui panna kõrghariduskulud tänasesse vääringusse ja 2010. aastal oli keskmine palk natuke alla 800 euro, siis tänases vääringus, kus meil on keskmine palk 1600 eurot, on see topelt. See selleks, sest kokkulepe oli sõlmitud ja sealt on 40 miljonit täitmata," selgitas Land.

Rektor tõi välja, et palju suurem probleem seisneb hoopis selles, et ülikoolid hakkavad võtma halduslepingutega kohustusi järgnevateks aastateks. Kuna on teada, et alates 2027. aastast on ettenähtud taaskordselt kõrghariduskulude külmutamine, siis see tähendab nominaalset langust. Samal ajal aga noorte arv suureneb, kes ülikoolidesse tulevad.

"Me võtame pikaajalisi kohustusi ja see on see probleem, et meil ei ole rahalist katet ja kokkulepet praegu," ütles Land.

Landi sõnul on aga riigi loodud strateegias vägagi mõistlikke eesmärke, kuid koolitusvajadus suureneb, mistõttu on ülikoolidel ka rohkem vahendeid vaja..

"Haridusstrateegias tahetakse, et 45 protsenti vanusegruppidest oleksid kõrgharidusega. Lihtne aritmeetika ütleb, et kui tuleb nii palju noori juurde, siis tuleb ka tudengeid juurde ja siit raha vajadus tuleb. Me ei ütle, et andke raha meile juurde, vaid meil koolitusvajadus suureneb," selgitas rektor.

Landi sõnul häirib aga ülikoole kõige rohkem, et nendele mõeldud raha sildistatakse.

"Kui on küsimus, et milleks meil seda 90 miljonit on vaja, mis me nelja aasta jooksul saime, siis oli algusest teada, et ülikoolid olid jätkusuutmatud tollases olukorras maksta rektorile töötasusid, mis oleksid konkurentsivõimelised. Kui oleks olukord teine, et ministeerium pakub välja, et me lisame raha juurde, aga sildistame selle millegagi ära, näiteks õpetage nii palju, et saaks arste, insenere ja veterinaare juurde, siis see on arusaadav," ütles Land, lisades, et hetkel on riik aga otsustanud loobuda sildistamisest.

Landi hinnangul ei saa ka riik päris kõike dikteerida, mida ülikool teeb, kuna õppeasutustel on oma autonoomia ja akadeemiline vabadus.

"Akadeemiline vabadus on õigus õppejõul või teadlasel ise otsustada, milliseid meetodeid ta kasutab, kas teadustööks või õpetamiseks. Seal ei saa riik kuidagi kirjutada ette neid meetodeid, kuidas keegi peab õpetama. Rohkem on siiski teemaks autonoomia ja loomulikult riigil on õigus esitada läbi rahastuse oma ootused ja seda ka riik teeb. Ülikoolidega sõlmitakse halduslepingud, kus on kirjas, millised on ülikoolide vastutusvaldkonnad, kus on ka kirjas, millistesse valdkondadesse peaks juurde võtma rohkem tudengeid kolme aasta jooksul, millistesse peaks vähem võtma ja see on tegelikult olnud nii. Küsimus läheb aga pigem keelamisse. Jällegi ülikoolid on seaduse piires autonoomsed, ülikoolides on õigus anda õppijatele koht, milles nad on läbinud akrediteerimise ja Eesti ülikoolid on seda edukalt teinud," sõnas Land.

Tulemuslepingute üle käib aga ülikoolide ja riigi vahel endiselt arutelu. Hetkel arutatakse eelkõige sisu üle, kuid Landi sõnul on sisu rahastuse kõrval väike mure.

"Asi on ikkagi rahas. Halduslepingud on kolme aasta pikkused. 2026. aasta eelarve on enam-vähem adekvaatne, arvestades asjaolusid kärpekontekstis, aga suur probleem on just 2027-2028. aasta, mis on ka halduslepingus n-ö teine ja kolmas aasta. Kui me võtame kohustuse halduslepinguga ja suurendame tudengite arvu näiteks inseneerias või infotehnoloogias, siis need on väga kallid erialad. Eriti inseneeria ja see kandub edasi," ütles rektor.

Viimasel ajal on näinud riik aga palju vaeva, et rohkem õpilasi läheks hoopis rakenduskõrgkooli õppima, kuid Landi sõnul ei ole rahaliselt vahet, kas õpilane on saanud bakalaureusekraadi või rakenduskõrghariduse.

"Erinevus ei ole mitte õppeasutuse ja rakenduskõrghariduse või bakalaureuse vahel, vaid küsimus on valdkondades. Riik tegi uuringu, kus arvutati välja täiskulude mudel, et kui palju maksab bakalaureuseõpe ja palju maksab rakenduskõrgharidus, magister ning erinevused ei ole mitte kõrgkoolide vahel, vaid erinevused on valdkonniti. Sealt tuli välja, et bakalaureuses õppimine on odavam kui rakenduskõrghariduses keskmiselt. Bakalaureuseõpe läheb 3300 eurost kuni 8900 euroni, rakendusõpe läheb 4200 kuni 14 000 euroni. Tegelikult on hoopis kallid erialad ja odavad erialad," sõnas Land.