Riigikaitsekomisjon on viimastel nädalatel arutanud kaitsetööstuse võimalikke ülesandeid sõja- ja kriisiajal. Liikmed tõid läinud nädala istungil välja, et riigil võiks olla kaitsetööstuses suurem osa, kuna praegu on see pea täielikult eraettevõtlus.

Kunnase sõnul peaks kõike, mida Eesti kaitsevägi sõjas vajab, tootma ka siin.

"Meie kaitsekulud on nüüd üle viie protsendi ja kui järgmine aasta on plaanis 4,5 protsenti SKP-st [sisemajanduse koguproduktist], siis on selge, et meil ei ole väga pikaajalist kestlikkust – juhul, kui me ei suuda ise toota seda, mida meie sõjaliseks riigikaitseks vaja on," ütles Kunnas. "Et see raha, mida me kaitsekuludesse paneks, võimalikult suur osa sellest, jääks riiki."

Kunnas tõi ka välja, et Lätis ja Leedus on riigil kaitsetööstuses palju suurem roll. Ühtlasi on mõlemasse riiki Saksa relvafirma Rheinmetall rajamas oma tehaseid.

"Kus on meie partnerid, suurettevõtjad Euroopa riikidest?" küsis Kunnas. "Me oleme ju osa Euroopast, Euroopa Liidust – oluline oleks, et me suudaks tuua siia suurtootjaid, kes rajaksid siin tootmise niiviisi, et see ka sõja ajal püsti jääks, ehk siis maa alla."

"See on ka Ukraina õppetund, kus laialdase kallaletungi algfaasis väga palju kaitsetööstust purustati. Nüüd, kui nad on ehitanud seda uuesti üles, on nad aru saanud, et mida kas ei hajuta või maa alla ei pane, see lihtsalt hävitatakse uuesti," märkis Kunnas.

Kunnas rõhutas, et Eesti on naaberriikidest oma kaitsetööstusega nii maha jäänud, et peab ennast nüüd kokku võtma – eriti kui tahta Venemaaga võistelda.

Kaitseministeeriumi kaitsetööstuse ja innovatsiooni asekantsler Siim Sukles nentis samuti, et sõja või kriisi ajal peavad suutma kohalikud kaitsetööstuse ettevõtted tarnida siin vajaminevat kaupa. Tema sõnul on aga probleem, et praegu ei suuda Eesti kaitsevägi ära tarbida siinsete kaitsetööstusettevõtete toodangut, sest seda lihtsalt ole ei vaja nii palju.

Sukles lisas, et praegu on riigi osalusega üks Eesti lõhkeainetehas Hexest Materials, kuhu juba otsitakse erainvestorit, kes tuleks appi nii ehituse kui ka tehnoloogiaga. Lõppkokkuvõttes jääb riigi osaluseks 51 protsenti, märkis ta.

"Mis puudutab muid kaitsetööstuse ettevõtteid, siis tõesti ei ole riigil üheski osalust," ütles Sukles.

"Ma arvan, et siin me selgelt eristume Soomest, Lätist, Leedust – aga mulle ei tundu, et see oleks ka vale. Turul ei ole praegu ühtegi pudelikaela või turutõket, et me peaksime sinna ärisse või turule sisenema riigi osalusega ettevõtetega," ütles Sukles.

Sukles rõhutas, et kui Eesti kaitsetööstusettevõtted suudavad hoida kvaliteeti ja hinda ning kui see vastab ministeeriumi kriteeriumidele, siis loomulikult Eesti kaitsevägi neilt ka ostab.

Sukles märkis, et Eesti kaitsetööstus on väike ja sortiment kitsas, seega tuleb võimete tagamiseks osta palju välismaalt sisse, näiteks pikamaarakette ja mitmikraketiheitjaid.

"Minu meelest ei ole ka Eestil praegu raha, et hakata maa-aluseid tehaseid rajama," märkis Sukles.

"See jutt, et kuskil on olemas kaevandused, mis on kasutamata ja tõstame tehased sinna – ega see päris nii lihtne ei ole. Kui sõjasituatsioon peaks juhtuma, siis on löögi all kogu Eesti, siin ei mängi rolli, kus see tehas on," kirjeldas Sukles.

Riigikaitsekomisjoni esimees Kalev Stoicescu (Eesti 200) hinnangul on küll teemasid, mida kaitsetööstusega läbi rääkida.

"Riik on ju panustanud kõvasti kaitsetööstusse, üle 100 miljoni euro ja veel ning siis on riigil ka teatud ootused," rääkis Stoicescu. "Aga mina üle ei dramatiseeriks seda olukorda, et kõik on väga kehvasti," nentis ta samas.