15 aastat tagasi töötas üks selle loo autoritest, Tarmo Miilits, politsei- ja piirivalveameti korrakaitsepolitsei juhina ja kirjutas arvamusloo "Lahendame peretülid plahvatusteta". Kolm päeva varem oli politsei läinud Kuldnoka tänava üheksakordses majas lahendama peretüli, mis tipnes plahvatuse ning kahe hukkunu ja mitme vigastatuga. Surma said tüli algatanud ning plahvatuse korraldanud mees ja väikelaps, tema ema koos vanema lapse ja naaberkorterite elanikega viidi haiglasse.

Tollane arvamuslugu vahendas ka levinud müüti, et perevägivalda kohtab peamiselt vaesemates peredes, kuigi lähisuhtevägivalda on igas ühiskonnakihis, mistõttu ei tohiks sellesse stereotüüpi takerduda, ning hoiatas: "Pigem toodab selline arusaam veel enam juurde vaikimist ja kannatusi, kuna koduseintevahelist löömist ja tõukamisi peetakse justkui asotsiaalsuse märgiks."

Meedia kajas toona küsimustest, et kus on riigi silmad, miks keegi ei aidanud, mida on seni tehtud ja mida tehakse edasi.

15 aastat hiljem juhtub Tartumaal kogu Eestit vapustanud ülitraagiline lugu. 39-aastane lähisuhtevägivallatsejana politseile teada-tuntud mees pussitab oma endist elukaaslast ning tekitab seejärel Nõo lähedal maanteel liiklusõnnetuse, milles hukkub juhuslik vastusõitja ja ta ise.

"Aeg täita õigusrikkujate nauditavad seaduselüngad!", "Kas õigussüsteem tegi piisavalt, et seda ära hoida?" on kaks näidet meedias ilmunud pealkirjadest. Sotsiaalmeedias ollakse veelgi reljeefsemad.

Olemas on taas poliitikute huvi ja tähelepanu

Sellised olukorrad ja juhtumid toovad lähisuhtevägivallale tagasi ka erakondade ja poliitikute tähelepanu, kes samuti uurivad, mida on seni tehtud ja kas on üldse piisavalt tehtud. Lubatakse uusi lahendusi, analüüse ja vastutusele võtmist. Rahvas vajab vastuseid ja selgitusi.

Töö vägivalla ennetuse nimel on tegelikult kogu aeg toimunud ja edasiminekuid on näha, kui neid näha tahetakse. Ent nagu elus kipub ikka olema, siis neutraalsed või head uudised jäävad tagaplaanile, skandaal ja surm löövad laineid.

Siseministeeriumis ning politsei- ja piirivalveametis me teame vägivalla ohjeldamise pimenurki, meie kolleegid töötavad igapäevaselt, et neid juhtumeid ennetada ja lahendada, et ohvreid kaitsta ja vägivallatsejaid talitseda. Aga mida me näeme, on kindlasti vajadus politseiametnike rohkemate koolituste järele, et kõigi nende hoiakud oleksid paigas ja nad teaksid täpsemalt, mida erinevates olukordades teha, kuidas suhelda ohvriga, millist abi talle pakkuda ja kuidas vägivallatseja ohutuks muuta.

Mõistagi on vajalik poliitikute järjepidev huvi ja tugi, kõigi asjassepuutuvate asutuste juhtide pühendumine, ametkondade ja ministeeriumite tihe koostöö ning… aeg, et ühiselt tehtud muudatused päriselt mõjuma hakkaksid.

Lõpuks see kõik loobki kõikehõlmava turvavaiba lähisuhtevägivalla vastu.

Etteheited ja tegelikkus

Nõo juhtumi järel küsisid paljud, et miks ei osata märgata ja mida riik teeb, aga tulid ka etteheited, et politsei ei isoleeri vägivallatsejat või tekib politseil jõuetuse tunne ja meil on asutuste-ministeeriumite vahel puudulik koostöö, info ei liigu jne.

Võtame selle nüüd pulkadeks lahti.

1. Märkamine

Vägivalla märkamine ja sellest teavitamine on meie kõigi võimalus ohvrit kaitsta ja vägivald peatada. Et kui naaberkorterist kostavad naise karjatused või lapse nutt, siis ei ütle me omavahel, et jälle on neil tüli, kahju väikesest Annelist, kes peab vaatama, kuidas Kaarel peksab Maiet, vaid helistame 112. See ei ole kaebamine, küll aga anname teada võimalikust kuriteost.

Meie omalt poolt täiendasime koostöös sotsiaalkindlustusametiga ja sotsiaalministeeriumiga Sisekaitseakadeemia ning politsei- ja piirivalvekolledži õppekava varasemast suuremas mahus lähisuhtevägivalla teemal. Lisaks on loodud uus lähisuhtevägivalla juhtumite reageerimise ja lahendamise täiendkoolitus juba töötavatele ametnikele politseis ja häirekeskuses.

2. Politseil tekib jõuetuse tunne

PPA peadirektor Egert Belitšev rääkis ühes raadiointervjuus, et politsei lõpetab lähisuhtevägivalla sündmuskohal küll konkreetse vägivallatsemise, kuid ei lahenda probleemi, mistõttu politsei tegevus on "nagu haiguse puhul plaastri panemine, aga kui need sisemised verejooksud on jätkuvalt alles, siis tegelikult see haigust ei ravi".

Sealt tekibki politseil jõuetuse tunne, kui patrull sõidab kümnendat või isegi kahekümnendat korda tuttavale aadressile lahendama lähisuhtevägivalla järjekordset juhtumit. Ja siis jälle ja jälle.

Siseministeerium tellis ülemöödunud aastal analüüsi, milles uuriti lähisuhtevägivallaga seotud teadmisi ja hoiakuid päästekorraldajate ja politseinike seas. Lisaks paljudele muudele uuringu järgsetele soovitustele ja tegevustele, võtsime töösse näiteks kovisioonide soovituse, mis toimuks politsei, ohvriabi ja häirekeskuse vahel ning mille raames sarnase töö tegijad või sarnase rolli täitjad saavad üksteist toetada ja ergutada kogemustest õppima.

3. Puudulik koostöö ja infovahetus

Üks puu ei tee metsa. Lähisuhtevägivalda ennetada ja juhtumeid lahendada ei suuda keegi üksinda. Politsei ja ohvriabi uuendavad selle aasta lõpuks koostöö kokkuleppe. Andmete vahetuseks on juba liigendatud mõnedes teemades ohvriabi ja politsei omavahelised andmesüsteemid. Andmekorjega seoses on ees ootamas veel täiendusi ja muudatusi erinevate Euroopa Liidu direktiivide ülevõtmisega.

Aga õhus on küsimus, mida teha siis, kui ohver ei soovi, et politsei viiks ta kokku ohvriabiga. Lisaks oleme viimastel nädalatel ikka ja jälle korranud ka murelikku küsimust: milline on spetsialistide vastus, kui nendeni jõuab info psüühikahäirete või sõltuvusprobleemide puhul teave patsiendi riskikäitumisest? Sestap me tõesti ootame sotsiaalministeeriumist just tervishoiu ala esindajaid lähisuhtevägivalla ekspertühma ja juhtrühma.

4. Ohvrid vajavad paremat kaitsemüüri

Vandeadvokaat Tambet Laasik meenutas hiljuti, et kannatanul ei ole kriminaalmenetluses õigust taotleda eeluurimiskohtunikult enda kaitseks menetluse ajal ajutist lähenemiskeeldu. Seda võib taotleda vaid prokurör, kuid mitte kannatanu. Kas see peaks ikka nii olema?

Ent just tollest pisikesest killust teeb Tambet Laasik karmi kokkuvõtte: "Kohus ja prokuratuur lähtuvad arusaamast, et ka vägivallatseja on ohver ja peab, hoolimata vägivallast, mida rakendab tema ise, saama eluga edasi minna. Sageli tähendab selline eluga edasiminek jätkuvat süsteemset vägivalda ohvri aadressil. /-/ Mitte vägivallatseja, vaid ohver on see, kes peab saama eluga edasi minna. Me peame ohvrit vägivalla eest kaitsma. Kõik muu tuleb pärast seda."

Absoluutselt nõus, lähisuhtevägivalla asjades peaks alati olema esimene kaalutlus ohvri kaitsmine, kuid sageli tähendab ohvri kaitsmine ka seda, et vägivallatseja saab abi ja nõu enda vägivaldsuse ületamiseks, kui vaja, ka ravi vaimsete probleemide leevendamiseks. See väljub politsei töömaalt ning vajab riigis selgelt korraldatud asjaajamist, mis on veel erinevate ministeeriumite vahel kokku leppimata, nagu seegi, kes hakkab n-ö veduriks. Meie omalt poolt püüame lahenduseni võimalikult kiiresti jõuda.

Mis puudutab viibimiskeeldu, siis oleme veendunud, et lähisuhtevägivalla ohvrite kaitseks peab olema võimalik see kehtestada praeguse 12 tunni asemel kuni 72 tunniks. Loodame, et peagi on vajalik seadusemuudatus valitsuses ja sealt edasi riigikogus.

Selle kõrval on selge, et revisjoni vajavad kõik lähisuhtevägivalda puudutavad seadusesätted, et need abistaksid ja kaitseksid ohvrit ning mõjutaksid ja muudaksid vägivallatsejat rahulikumaks. Ka karistuspoliitikasse tuleb sisse vaadata, kuid mitte emotsionaalse laetusega, et kõik kohe vangi, vaid otsides teadusele tuginedes vastuseid, mis koduseinte vahel kurjategijaks muutunud inimest kõige usutavamalt võiks paremaks teha.

5. Kaasaegsem tõlgendus

Aga mitte ainult seda. Seni oleme pidanud lähisuhtevägivalla olemuse vaat et kohustuslikuks osaks füüsilist vägivalda ehk löömist, kägistamist, peksmist, tõukamist. Ent vaimne vägivald? Kübervägivald? Kui see toimub ühe pere sees või elukaaslaste vahel, kus keegi on ohver ja keegi ründaja?

Meie arvates tuleb lähisuhtevägivalla mõistet kaasajastada ning leida tõhusad tööriistad sellele uuele vastu astumiseks.

Mida teeb riik?

2018. aastal loodi valdkondadeülene lähisuhtevägivalla ennetamise tegevuskava. Seda uuendatakse iga nelja aasta tagant ja selle täitmisele on pühendanud ennast neli ministeeriumi, vähemalt otsustades ministrite allkirja järgi tegevuskaval: justiits- ja digiministeerium, siseministeerium, sotsiaalministeerium, haridus- ja teadusministeerium kui äärmiselt vajalik osapool, pluss kõigi nende haldusalade allasutused.

See on suur jõud, kui tegutseda süsteemselt ja koostöös. Kõigil meil on oma roll ja oma vastutus. Nelja ministeeriumi ühistöö läbi igakuiste kohtumiste kinnitab, et lähisuhtevägivald ei ole ainult politsei töölaual ja mõtetes, see on meie ühine mure ja pingutus.

Neljale ministeeriumile tuleb kindlasti juurde liita vabakondlik tugi eriti just lähisuhtevägivalla ohvritele ning 79 omavalitsust. Linna- ja vallavalitsuste sotsiaaltöötajad saavad olla riigiasutustele väga head partnerid, praegu on nende roll sõltuvalt omavalitsusest ebaühtlane.

Kes tähelepanu hajutab, see tõe kaotab

Vägivald pole meie ühiskonnast kuskile kadunud ning meie töö selles valdkonnas pole olnud pausil ja ei lõppe ka tulevikus. Poliitiline huvi ja juhtide tugi selle valdkonna vastu peaks olema aga järjepidev. See aitab tagada, et alustatud tegevused saab lõpuni viia, koolitused ja õpped oleksid jätkurahastatud ning projektid ei jääkski pelgalt projektipõhisteks.

Siis saab teoks osa Sirje Karise soovist viimatisel isadepäeval: "Me kõik tahame, et selles maailmas ei oleks vägivalda ja kurjust, et meie lapsed ei peaks oma laste ja iseenda pärast hirmu tundma või alandust taluma. Et ükski laps ega ema ei põgeneks kodust lähisuhtevägivalla tõttu, et meie suuremat hoolt ja mõistmist vajavad kaasmaalased ja nende lähedased tunneksid end turvaliselt ja hoitult. Et õhtul saaksime rahuliku südamega oodata koju ema ja isa, õde ja venda."

Kust abi saada?

1. Kui sinu elu on ohus, helista kohe 112. Politseile saab avalduse esitada internetis.
2. Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi kriisitelefon 116 006 pakub kriisinõustamist ööpäevaringselt. Välismaalt helista +372 614 7393. Ohvriabi veebilehelt ee saab nõu muu hulgas tekstivestluses.
3. Sotsiaalkindlustusameti emotsionaalse toe ja hingehoiu telefonilt 116 123 saab emotsionaalset tuge iga päev vahemikus kella 10–24. Hingehoidjad on samal liinil kättesaadavad kella 16–24.
4. Abi on olemas ka vägivalla toimepanijale. Sotsiaalkindlustusameti vägivallast loobumise tugiliini 660 6077 nõustajad toetavad, pakuvad turvalist ja hinnanguvaba ärakuulamist ning õpetavad oskusi vägivaldse käitumise ennetamiseks.
5. Vajadusel pöördu naiste tugikeskuste poole, kontaktid leiad sotsiaalkindlustusameti kodulehelt.