Eesti tervishoiu rahastamise kriis ei ole üksnes ideoloogiline vaidlus, vaid demograafiline paratamatus. Vananev rahvastik tähendab ühtaegu kasvavat ravivajadust ja kahanevat maksutulu. Sellises olukorras on ebaaus nii maksumaksja kui ka patsiendi suhtes teeselda, et senine valdavalt solidaarsusele tuginev mudel on pikaajaliselt jätkusuutlik. Ei ole. Tervishoius jääb raha alati puudu ning ainus realistlik lahendus on omaosaluse kasv.

Ain Aaviksoo ettepanek siduda ennetuses osalemine ravikindlustusmakse ja omaosaluse määraga on esitatud heas usus ning sooviga lahendada kaks suurt probleemi: Eesti tervishoiusüsteem on üha süveneva surve all ning ennetusse panustamine on ebaühtlane. Omaosalus ei ole karistus ega rikaste privileeg, vaid loomulik osa vastutusest nii isikliku tervise kui ka ühiskondliku ressursi ees. Teadmine, et valikutel on rahaline tähendus, muudab ka eeldatavalt inimese käitumist ning ta läheb õigel ajal kontrolli, ei lükka ravi edasi ega kasuta süsteemi kergekäeliselt.

Ennetuse väärtustamine on ainuõige eesmärk, kuid rahaliste sanktsioonidega seotud "vabatahtlikkus" võib kergesti muutuda kaudseks sunduseks ja süvendada veelgi elanikkonnas ühe osa vastuseisu.

Aaviksoo kavandatavas mudelis nihkub vastutus märgatavalt meditsiinisüsteemilt patsientidele ja tööandjatele. Ennetuse eiramisest saab justkui individuaalne süü, samal ajal kui süsteemi enda roll – järjepidev jälgimine, riskirühmade aktiivne kaasamine, ravi katkemise ennetamine – jääb tagaplaanile.

Meditsiinilised otsused, sealhulgas ka viimastel aastatel ühiskonnas vastuolusid tekitanud vaktsineerimine, peavad jääma patsiendi ja arsti vahele, mitte kujunema maksusüsteemi kaudu kehtestatud normiks.

Väide, et inimesed "ei lähe õigel ajal arsti juurde", kõlab veenvalt, kuid jätab kõrvale süsteemsed takistused nagu perearstide ülekoormatuse, eriarstiabi ooteajad, regionaalsed erinevused, varasemad negatiivsed kogemused tervishoius ning vaimse tervise probleemid.

Vastutus on vajalik, kuid see peab olema aus ja sümmeetriline. Koos patsiendi vastutusega peab säilima ka süsteemi vastutus kättesaadavuse, õigeaegsuse ja kvaliteedi eest. Kui ligipääs õigeaegsele ravile on ebaühtlane, ei ole kohane nihutada hilisema haigestumise majanduslikku vastutust üksnes patsiendile.

Tööandja rolli laiendamine ja ettevõtte sidumine töötajate tervisekäitumisega, isegi kollektiivsel tasandil, nihutab tööandja tasapisi sotsiaalpoliitika elluviijaks. See võib olla hea kavatsus, kuid taas on oluline jälgida, et muudatused oleksid kooskõlas põhimõttega, et ettevõtluskeskkond peab olema võimalikult lihtne ja etteaimatav.

Lisades maksusüsteemile käitumuslikke komponente, ei ole enam tegu selgelt tööjõumaksu, vaid osaliselt tervisekäitumise instrumendiga. Maksud peavad olema võimalikult lihtsad ja inimeste käitumist kujundatakse pigem teenuse hinnastamise kui maksuerandite kaudu.

Siit jõuame tervishoiu rahastamise suurema pildini. Ühesambaline, vaid solidaarsusele tuginev süsteem ei ole enam piisav. Vajame kahesambalist mudelit, milles solidaarsuse kõrval on selge isiklik komponent. See ei tähenda solidaarsuse lõppu, vaid selle päästmist. Kui kogu koormus jääb ühisele katlale, variseb see varem või hiljem kokku, eriti majanduskriiside ja süveneva demograafilise surve tingimustes.

Kahesambalise süsteemi loomisel tuleb rääkida ka konkurentsist. Praegu kehtivad riiklikele ja eraõiguslikele raviasutustele sisuliselt erinevad reeglid. Riiklikud haiglad saavad rahastuse automaatselt, sõltumata tulemuslikkusest või patsiendirahulolust. Erakliinikud peavad samal ajal tõestama oma tegevuse põhjendatust just läbi kiiruse ja kvaliteedi, seda ilma võrdse ligipääsuta tervisekassa rahale. See ei ole õiglane ega patsiendikeskne.

Sestap peab raviraha liikuma koos patsiendiga. Kui inimene valib erakliiniku, peab tema ravi eest tasuma tervisekassa samadel alustel nagu riigihaigla puhul. Konkurentsimoonutused tuleb kõrvaldada, sest ainult aus konkurents sunnib kõiki teenusepakkujaid kvaliteeti tõstma ja ressursse mõistlikult kasutama. Patsiendi jaoks ei ole oluline omandivorm, vaid see, et abi oleks kvaliteetne ja õigeaegne.

Lisaks tuleb tõsiselt kaaluda tervisekonto süsteemi. Inimese nimel olev sihtotstarbeline raviraha looks selge seose panustamise ja kasutamise vahel. Selline raha kuuluks inimesele, oleks kaitstud ja vajadusel pärandatav.

Tervisekonto kasutuselevõtt eeldab sotsiaalmaksu struktuuri muutmist, aga mitte tingimata maksu tõstmist. Näiteks võiks osa praegusest 13-protsendilisest ravikindlustuse komponendist suunata isiklikule tervisekontole ja ülejäänu jätta solidaarsesse süsteemi. See looks ruumi ka tööjõumaksude üldiseks vähendamiseks. Arusaadavalt vajavad kõik need ettepanekud täpsustavaid analüüse.

Tervishoiu reformimine ei ole lihtne ega poliitiliselt mugav. Kuid alternatiiv – jätkata vanade reeglitega olukorras, kus raha lihtsalt ei ole – on vastutustundetu. Kui tahame süsteemi, mis toimib ka tulevikus, peame andma inimestele rohkem vabadust ning koos sellega ka vastutust, aga säilitama ka süsteemi enda vastutuse kvaliteedi ja targa rahakasutuse osas. Ainult nii saab tervishoid olla jätkusuutlik, õiglane ja päriselt toimiv.