Tallinna linnavalitsus on otsustanud lõpetada uue meditsiinilinnaku rajamise projekti. Tegemist on erakordselt rumala otsusega, mis jätab meie tervishoiutöötajad ilma tänapäevastest töötingimustest ja parimatest ravivõimalustest. Patsiendid peavad aga veel kümnenditeks leppima eelmise sajandi tingimustega meie haiglates.

Projekti tühistades on viidatud kuludele: uus haigla maksaks ehitamise hetkeks ligi 800 miljonit eurot. Tähelepanuta jääb aga asjaolu, et vastavalt eelmisel aastal tehtud analüüsile maksaks olemasolevate haiglate rekonstrueerimine 650 miljonit eurot. Suurusjärgud on võrreldavad, kuid tulemus paraku märksa kehvem, sest eriti Ravi tänava hooneid ei ole tänapäeva meditsiini vajadustele võimalik ümber ehitada. Rääkimata aastatepikkusest ravitöö häirimisest, mis kaasneb töötava haigla rekonstrueerimisega.

Linnavalitsus on öelnud, et projekti tühistamise põhjuseks on kokkuleppe puudumine riigiga uue linnaku kaasrahastamiseks. Tõsi, Reformierakond ei toeta raha eraldamist uue haigla ehituseks, ent nende töö õnneks lõpeb juba märtsis 2027. Uue haigla reaalne ehitus oleks alanud aga alles 2030. aastal ning selleks ajaks on meil ametis järgmine (või isegi ülejärgmine) valitsus. Suure tõenäosusega kuulub sellesse valitsusse ka vähemalt üks pealinna praegustest võimupartneritest, kes saaksid soovi korral ka kaasrahastuse ette näha.

Lõpuks on pealinna tervishoiuvõrk riikliku tähtsusega, kuna see teenindab poolt Eesti elanikkonnast, mistõttu on raske ette kujutada, et järgmise kahe riigikogu koosseisu jooksul ei tekiks valitsust, kes peaks oluliseks Tallinnaga koos uut haiglat ehitada.

Siiski kujutame ette, et tõesti riik keeldub ka edaspidi haiglat linnaga ühiselt finantseerima. Mis siis saab? Siiani on linn alati rõhutanud, et üksinda ei suudeta seda projekti realiseerida ning riiklik kaasfinantseering on hädavajalik. Olen seda rääkinud minagi, sest kui öelda, et tegelikult saaks linn sellega ka ise hakkama, oleks riigil erakordselt lihtne oma vastutusest pealinna haiglavõrgu osas taganeda.

Nüüd, mil Tallinna linnajuhid on asja sisuliselt süvenemata tühistanud Eesti tervishoiu suurima projekti, võib läbirääkimistaktika kõrvale jätta, sest uue haigla ehitus on Tallinnale jõukohane ka ilma riigi toeta. Muidugi ei ole see lihtne, kuna investeering on suur, aga see on võimalik.

Finantseerimisskeem oleks kaheosaline.

Esiteks, investeeringu katteks on võimalik võõrandada haiglate praegused kinnistud. Kindlasti Lääne-Tallinna keskhaigla kinnistu Paldiski maanteel, aga kaaluda saab ka Ravi tänava hoonete müüki.

Lisaks on haiglad juba akumuleerinud mitukümmend miljonit eurot tegevustulemit, kuna linn on hoidnud tagasi investeeringuid praegusesse haiglavõrku. Lähima kümnendi jooksul tulemi akumuleerimine jätkub. Hoonete müügi ja tulemi arvelt oleks võimalik katta kuni 300 miljonit eurot investeeringukulust.

Teiseks, ülejäänud 500 miljoni euro katmiseks peab linn võtma laenu. See summa antakse aktsiaseltsile Tallinna Haigla omanikulaenuna ja tagastatakse pärast haigla käivitumist tegevustulemi arvelt 10–15 aasta jooksul. Uue haigla käivitumisel tegevustulem kasvab, sest esimestel kümnenditel ei ole vaja teha uude hoonesse kapitaliinvesteeringuid ning kompaktsem ruumiprogramm ja energiasäästlikud hooned vähendavad kulusid. Sellises finantseerimisskeemis on negatiivne mõju linna laenukoormusele samuti ajutine, võimaldades hakata koheselt laenusummat vähendama.

Kas 500 miljonit eurot laenu on linnale jõukohane? Linna laenukoormus on 320 miljonit eurot, moodustades 29 protsenti tegevustuludest. Seadusega määratud piir on alates ülejärgmisest aastast 60 protsenti. Seega on linnal vaba laenujääki kõigest 300 miljonit eurot, mistõttu me praegu sellist kohustust võtta ei saaks. Ent aastaks 2035 on vastutustundliku rahanduspoliitika korral see täiesti saavutatav.

Selleks tuleb teha täpselt vastupidiselt linnavalitsuse eelarvepoliitilisele lodevusele. Sellel aastal kasvavad esmakordselt Tallinna püsikulud kiiremini kui maksutulud ning see tähendab, et investeeringuteks tuleb võtta aina rohkem laenu, mis juba mõne aastaga tõmbab kinni linna võimekuse ehitada koole ja lasteaedu. Ent on ka teine tee, hoida kulude kasv kontrolli all ning kasvatada eelarvetulemit (tulude ja kulude vahe). See võimaldab investeerida rohkem, parandab eelarvepositsiooni ning suurendab linna võimet kaasata suurprojektide jaoks laenu.

Linna tulud kasvavad lähiaastatel finantsteenistuse prognoosi kohaselt keskmiselt 3,5 protsenti aastas. Järgmise kümnendi tuluprognoosi veel ei ole, kuid pole alust eeldada, et see oleks madalam. Kui järgmise kümnendi jooksul õnnestuks hoida kulude kasvu samal ajal kahe protsendi tasemel aastas, suureneks aastane tegevustulem eelmise aasta 60 miljoni euro pealt 285 miljoni euro peale. See võimaldaks iga-aastast investeeringute kava rahastada täielikult ilma laenuta, mis oleks igal juhul positiivne saavutus.

Lisaks suurendab suurem tegevustulem ka lubatavat võlakoormust, sest seaduse kohaselt on võlakoormuse piiriks kas 60 protsenti tegevustuludest või kuni kaheksakordne tegevustulem, aga mitte rohkem kui iga-aastane tegevustulu kogusumma. See tähendab, et 285 miljonit eurot tegevustulemit võimaldab linnal võtta 2035. aastal kuni 1,5 miljardit eurot laenu. Nii muutub 500 miljonit eurot uue haigla ehituseks täiesti jõukohaseks ning riskide maandamiseks jääb veel mitmekordne laenumaht varuks. Näitlikustan seda ka tabeliga.

Juhin tähelepanu, et ka sellisel juhul jääks linnal alles võimekus investeerida teedesse ja haridustaristusse ning suurendada ka iga-aastaselt püsikulusid mitmekümne miljoni euro ulatuses. Jah, mitte 65 miljoni euro ulatuses, nagu uus linnavalitsus on avatud arvega sellel aastal teinud, aga siiski arvestatavalt. Kogu perioodi peale kasvaksid püsikulud enam kui 200 miljonit eurot.

Lisaks teame, et linna finantsteenistuse tuluprognoosid on konservatiivsed. Näiteks sellel aastal kasvavad maksutulud mitte 3,5 protsenti, vaid 4,7 protsenti. Kui tulusid laekub baasstsenaariumiga võrreldes enam, saab linn ka kulusid rohkem kasvatada ning selle järele on poliitikutel alati kiusatus suur. Täiendavat raha saaks ka linnasüsteemi efektiivsuse parandamisega, ehkki linnavalitsus teeb sellega hoopis käigu tagasi.

Kokkuvõttes on uue haigla ehitamine, mille nimel on viimase kümnendi jooksul teinud tõsist tööd mitu linna- ja riigivalitsust, igal juhul kõige mõistlikum viis pealinna haiglataristu arendamiseks.

On arvestatav tõenäosus, et seda on võimalik ehitada riigiga koostöös, ent isegi kui see ei ole võimalik, saaks Tallinn sellega ka ise hakkama. Paraku on pealinnas poliitilist vahepeatust tegevad Peeter Raudsepp ja Riina Solman oma asjatundmatuses ja igasuguse süvenemiseta projekti prügikasti visanud. Aasta pärast on nemad läinud ära riigikokku, aga kahju Eesti meditsiinile ja patsiendile jääb kümnenditeks.