Kuidas nii on läinud, et teist on saanud kasiinonduse eestkõneleja? Millest niisugune kirg?

Kirge pole, kirg on tegelikult ju see, mille pärast ma riigikokku ka tulin, mida ma arvan, et ka teie siin teate, et ikkagi kultuuri ja sporti lisaraha leida. Väikeses riigis nagu Eesti on, seda niisama riigieelarvest pikaks ajaks süsteemselt paika rääkida ei ole õnnestunud. Ei ole õnnestunud varem kellelgi, ei ole õnnestunud ka minul ja see sai küllalt varakult selgeks, et meil on vaja leida lisavõimalusi, kui me soovime toetada kultuuri ja sporti rohkem kui täna.

Mistõttu kujunenud olukord tundub eriti groteskne…

Jah, ma mõistan seda, mis avalikkuses on kujunenud.

Kui ma mõtlen enda mõtte peale riigikokku tulles, et proovin teha ainult oma asja siin nii-öelda, ajada kindlalt see asi nagu korda, et mitte võtta sõna igal teemal, millest ma väga võib-olla ka ei tea, siis tõesti see (neljapäevase Maalehe - toim.) karikatuur on võib-olla asjakohane – nii on avalikus meediumis täna kujunenud. Küll tuleb tunnistada, et kogu selle protsessi juures, kui ma kõrvalt kuulan ja vaatan, mida inimesed räägivad ja arvavad, siis muie tuleb suule selles kohas, et 90 protsenti, ma julgen öelda, kogu selles temaatikas ei vasta isegi tõele. See on kujunenud kuidagi välja ja ma ootan või kutsun üles ajakirjandus selles mõttes võtta see teema ikkagi pulkadeks lahti ja olla adekvaatne.

Mitte tõele vastavatest müütidest. Kus kõige rohkem närvidele käib?

Ei, mul ei käi närvidele, aga lihtsalt kuulad ja mõtled, et kas see asi ikkagi nii oli. No kui võtame kõige lihtsama asja, mis Allar Jõks eile väga toredasti ERR-i stuudios juhtis väga õigetele asjadele tähelepanu, et see asi tuleb selgeks saada, et kui see viga sisse tekkis. Aga võib-olla pani ta natuke mööda sellega, et see asi on tehtud kiirustades. Kui me mõtleme, et ma tulin riigikokku 2023. aasta kevadel ja nüüd me oleme 2026. aastas, siis tegelikult see töö, kuidas sporti ja kultuuri raha juurde tuua, algas juba siis, algas veel varem, algas valimislubadustega, kus oli esialgne plaan ja hasartmängumaksu muudatus kujunes lihtsalt selle protsessi käigus selleks vahendiks, kuidas seda teha.

Kui juba läks asjade pulkadeks lahti võtmiseks, siis üksjagu on olnud neid spekulatsioone, et selle seaduseelnõu koostamisel osales suures mahus ka üks huvipool, kes on ka puudutatud. Teeme selle asja selgeks, kuidas see seaduseelnõu kokkupanek käis, kirjeldage, kuidas see koostamine käis!

Koostamine käis tegelikult nii, millest meedia täna ei ole veel väga rääkinud, kuigi ma olen ühe vihje välja visanud, aga ei ole soovinud seda teemat otseselt avada – hoopis ühe teise protsessi käigus suhtlesime ühe Euroopa operaatori esindajaga Eestis. Aga mitte sel teemal, hoopis teisel teemal ja uksest väljudes viipas ta, et Tanel, vaadake, et te seda kaughasartmängumaksu ei näpi, et see ei toimi nii nagu te mõtlete, et tõstate maksu ja siis tuleb rohkem tulu. Et vastupidi, see on globaalne ettevõtmine, ärge seda tehke. See jäi mulle kõrvu ja hakkasin asja lähemalt vaatama. See, kuidas on räägitud, et lobist või nii, keda nimetatakse väga ülekohtuselt minu meelest täna lobistiks, kelle nimi on Madis Haug, tuli mängu hoopis selle inimese kaudu, kes sellest rääkis. Ja see inimene on Isamaa poliitik.

Aga kus seaduseelnõu on valminud, kes kirjutas? Kas on olemas mõni huvipool või huvipoole advokaadibüroo, kes on kirjutanud need lõigud sellest?

Te hüppate jälle kuidagi teemas edasi, tegelikult tuleks minna ajajoones rahulikult edasi. Loomulikult mina kaasasin advokaadibüroo seda tegema, aga põhjus on selles, et nii riigikogu rahanduskomisjoni juristidel, kes seal töötavad, polnud aega, me oleme ülekoormatud. Rahandusministeerium ütles, et nemad on ülekoormatud. See on riigikogu poolt algatatud ja riigikogu liikmel on tõesti õigus kaasata õigusabi. See ongi tema töökohus. Et selles osas ma ei näe jällegi…, see on selline müüt, mis on välja läinud, et keegi on ujunud kellelegi külje alla ja öelnud, et vot nii saab. Aga see ei ole olnud päriselus niimoodi.

Hea meelega võime rääkida tunde sellest ja siis ongi väga pikk tee. Sest see protsess järjest nagu kerib ja kerib ja kerib, seda valeinfot tuleb järjest peale, mida tegelikkuses siis võimendatakse. Ja sellest on päris suur lugu saanud juba.

See summa, mis praegu jääb laekumata, 650 000 kuus võib see maksimaalselt olla. Nüüd on Eesti kasiinoettevõtted öelnud, et nemad maksavad oma osa ära, nemad maksavad vabatahtlikult siis selle osa, mis muidu jääks laekumata. Esiteks, kuidas see käib ja teiseks on ju välismaised kasiinosid, mis samuti seda teenust pakuvad, kas nendelt eeldatakse ka, et laekub tulu või jääb nende osa laekumata?

Sellist summat ma ei oska kommenteerida, kust see number on tulnud ja mille pealt arvutatud. Me saame võtta, et viimase nelja aasta keskmine jaanuari laekumine kaughasartmängu maksult on olnud ca 1,5 miljonit eurot ja viimastel aastatel kuskil kaks miljonit. See on meie ainuke eeldus, mille peale me saame täna vaadata, umbes kaks miljonit on see risk, millega me tegeleme.

Aga 650 000 sellest on veebikasiinode osa, see, mis praegu jääb maksmata?

Ei-ei, see on ligi kaks miljonit pigem.

Olgu, kaks miljonit on ka suur summa. Aga praegu on Eesti kasiinod öelnud, et nemad on vabatahtlikult nõus maksma seda, aga välismaised?

Ma ei ole täpselt sellega kursis. Ma arvan, kui Eesti hasartmänguliit ja mida üldse kasiinod ise oma initsiatiivil tegid, oli ju päris märkimisväärne, et nad mõistsid seda seadust absoluutselt ühemõtteliselt.

Need on Eesti kasiinod, aga välismaised?

Kas nad kõik on Eesti või neil Eesti esindus siin, võib-olla on emafirmad ikkagi kuskil mujal. Ma ei oska seda kommenteerida, et see ei ole nagu ainult Eesti firma. Eesti firmasid võib olla nende seas reaalselt paar tükki ainult. See on ikkagi globaalne ettevõtmine ja neil on oma haru Eestis. Summa, millest võib rääkida, tõesti, on nagu väga suur, kaks miljonit. Aga ma ei ole kindel, et see kuidagi riigieelarvest täna kaotsi läheb, me otsime lahendusi sinna.

Aga kui meil on siin kohtuprotsessid mõne tuhande euro väärkasutamise osas, kütusekaartide või muu osas tehakse pikk protsess, siis praegu võib jääda riigile, tervele valdkonnale sadu tuhandeid, võib-olla miljoneid laekumata. Kas siin peaks keegi võtma selles mõttes päriselt sisulise vastutuse? Kui mina näiteks oma tööandja raha väärkasutan, siis ma pean selle oma palgast tagasi maksma. Aga kes praegusel juhul peaks selle puuduoleva raha tagasi maksma?

Esiteks, täna veel ühtegi senti puudu ei ole.

Veebruaris juba on.

15. veebruaril tõesti tuleb deklareerida ja selleks ajaks võib olla seaduse lünk juba parandatud. Võib-olla on leitud lahendus, kus ettevõtetel on juba sõnum väljas, et nemad kuskil kõrvale ei hiili ja lahendus on leitud ja kõik on korda tehtud. Seda me täna parlamendis parandama asumegi.

Nüüd on järjekordselt see, et kuidas nii-öelda viga sinna eelnõusse nagu tekkis, et kes võtab vastutuse. Vastutuse on võtnud täna kaudselt küll kõik, kes sellega tegelevad, sest viga tuleb ära parandada, aga rahandusministeerium ja see on ka päris info ja päriselt ka nii oli, kelle käe läbi sinna see kümnetäheline sõna tekkis, mida meie, eelnõu esitajate poolt esialgselt tehtud eelnõus ei olnud.

Aga varaline vastutus?

Varaline vastutus, mille eest täna vastutama peab, kui tänaseks hetkeks ei ole kellelegi, Eesti riigile kuidagi kahju tekitatud. Siin me oleme järjekordselt selles situatsioonis, millest ma alguses rääkisin, et tegelikult on vaja võtta rahulikult aega, käia see üksipulgi läbi, parandada vead. Täna me ruttame asjadest ette.

Ma mõistan, et küsimused tehakse toimetuste poolt ette ja need on vaja ära küsida, aga tegelikult, kui me tahaksime päris lugu saada, teada, miks see asi nii on, kuidas see on sinna läinud, siis tuleks see pulkadeks lahti võtta.

Aga see võimalus tegelikult ju meil on?

Jaa, absoluutselt. Vaat seda ma ootakski kuskilt, et keegi sooviks seda teha. Mõned ajakirjanikud teevad seda, ma tean, et täna Eesti Ekspress teeb. Okei, tema on lähenenud sellele konkreetsele seaduseelnõule, et kust see viga tekkis, ajakirjanduslik huvi on, et kes selle vea tegi, kes oli see inimene ja ju see tõde tuleb välja, see tulebki välja selgitada.

Aga protsess on ju tegelikult palju laiem, meil on fookus ära läinud põhjusest, mida selle eelnõuga tahetakse teha, tuua kultuuri ja sporti raha rohkem juurde. Aga meedia mõistes on loomulikult palju huvitavamad teised teemad. Aga ma väga loodan, et see terviklugu kunagi saab ka lahti räägitud ja siis saavad kõik hinnata, et kas keegi on kuskilt kedagi laua taha toonud ja kas on kedagi mõjutatud – see paraku ei ole nii. Eesmärk on endiselt ja algusest peale olnud üks ja sama, küllalt üllas - tuua kultuuri ja sporti rohkem raha.

Mul läheb järg natukene käest ära. Ma mõtlen, et ühine eesmärk võiks olla ju see, et leida üles põhjused, vead, kuidas niisugune asi juhtus. Kes seda tegema peab, ajakirjandus või kas teil endal sisemine protseduur viib ka kuidagi vastuseni?

Mina olen kaks pool päeva saanud selle info valguses olla ja enda jaoks on mul see asi selles mõttes selge, kuidas see mittevajalik sõna sinna eelnõusse tekkis.

Kuidas ta tekkis?

See oli rahandusministeeriumi lisatud, mida rahandusministeerium on tänaseks ju ka tunnistanud, et see on nende tehtud ja nende apsakas. Mure nüüd on selles, et esimesel lugemisel ei pannud keegi tähele, et see viga seal on. Liikusime edasi teise lugemisse…

Kas sellega käib kaasas vastutus või sellega ei käi kaasas vastutus?

Seda ma ei oska hästi kommenteerida, et kuidas see riigi… Aga meil ei ole tekkinud kahju täna veel, mille eest vastutama peab. Ma mõistan, et see viga on sees, see tuleb ära parandada, aga me…

Kahju on juba see, mis mulje jääb seadusloomest nii terviklikus pildis.

Jaa, aga tuletame siis meelde, et mitte keegi, kaasa arvatud ka ajakirjandus, ei märganud seda – oli ju esimene, teine, kolmas lugemine. Aga tulebki sinna protsessi sisse vaadata, meil oli tegemist nelja seaduse muutmisega ja kui teise lugemise ajal tulid juba muudatusettepanekud, siis kõik muudatusettepanekud puudutasid esimest, teist ja kolmandat seadust ja mitte seda neljandat, kus see viga sees oli.

Ehk siis selle protsessi käigus me kahjuks ei avanud seda neljandat seadust uuesti, kuna seal ei olnud mingit viga sees. Tegeleti kõikide muudatusettepanekutega, see neljas seadus – see on minu tõlgendus täna niipidi, kuhu ma kahe poole päevaga olen jõudnud – läks oma rada edasi. Seadus võeti ka vastu, president kuulutas välja. Seda viga enne ei avastatud, kui uue aasta algul paradoksaalsel moel kasiino enda jurist, kes hakkas vaatama, ma arvan – ma arvan, ma pole suhelnud ega ma ei tea täpselt, kes see on, aga kuulu järgi – hakkas vaatama, et kuidas meil uus maksusüsteem siis olema hakkab, mis me tegema peame. Võttis seaduse ette ja avastas selle vea. Selles mõttes ma usun, see oli inimlik viga, inimlik viga ka rahandusministeeriumi poolt, et see sõna sinna sisse sai ja nüüd on vaja see ära likvideerida.

Ma ei näe siin sellist vandenõuteooriat, mida siin tegelikkuses soovitakse tekitada, kedagi vangi panna juba. Loomulikult me leiame selle üles, et kes oli see jurist või vastutav, kes pidi tegelikult selle üles leidma. Sest riigikogu liikmena ma, vabandust väga, sellist asja sealt seadusest välja lugeda isiklikult ei oska. Selle jaoks ongi abijõud.

Meil on täna saates üks teine teema veel tulemas, mis puudutab just ametkondlikku ja seaduskeelt, mis on läinud nii keeruliseks. Me oleme täna siin saates ka rääkinud veebikasiinodest. Äkki asi ongi selles, et me oleme seal seaduses, seaduseelnõus, seaduskeeles, mida mina olen ka kõik läbi lugenud, peab tunnistama, et see mõistete virvarr on ikka päris suur. Äkki me peaks lihtsamaid sõnu kasutama?

Jällegi pikem jutt selles osas, et kui me 17. juunil saatsime esimese seaduseelnõu oma koalitsioonipartnerile ja ka rahandusministeeriumile. See oli juba 17. juunil, mis tähendab seda protsess algas maikuus, see ei ole alanud kuskilt kiirkorras ja siis see oli küllalt kompaktne ja lihtne seadus, mitte midagi keerulist, sest maksuseaduse maksumäärade muutmine ei ole midagi keerulist.

Oluline osa, mis oli vaja juurde lisada, oli see turvalisuse pool täpselt, rahapesuriskid ja kõik selline, ka see oli seal olemas. Aga rahandusministeerium, tuleb tunnistada, nägi võimalust selle seaduse raames sinna paketti juurde panna veel asju, mis tal oli nii-öelda laua sahtlis ja mis vajasid ka vastuvõtmist. Paljud neist olid väga vajalikud, ka näiteks see, et raadio auhinnamängud, mille auhinna pool oli jäänud väga vanasse aega, kus need tariifid oli vaja üle vaadata, neid hindasid tõsta, oligi selliseid häid asju.

Aga see tähendas seda, et see kasvatas seda seadust järjest paksemaks ja paksemaks, muudatusettepanekuid tuli ju kõigi kohta, see fookus oli võib-olla mujal ja veel kord selles ühes seaduses olev kümme tähte, oli paraku selles seaduses, mida ei muudetud, mida ei parandatud. See on minu tõlgendus sellest, aga see tuleb ära parandada.

Aga veel kord, kui kellelgi on huvi, siis liiga palju on kogu selle teema juures vandenõuteooriaid ja selliseid asju, mida tegelikult seal ei ole.

Mis nüüd edasi saab ja kuidas? Kas on oht, et vigade parandus toob kaasa ikkagi mingeid takistusi või et takistused kuidagi moonutavad olukorda veel?

Ma arvan, et vigade parandus toobki kaasa selguse, mis tegelikult toimus. See protsess tuleb uuesti lauale, opositsioon riigikogus kindlasti soovib oma võimalust kasutada. Meie poolt on vaja mitteõiged faktid varem ümber lükata, et kaua neid valesid tegelikult ikka sinna lauale panna, et neid ei ole.

Kui me sektoriga, Eesti hasartmänguliiduga räägime, siis nad hoiavad ka peast [kinni], et kuidas on võimalik seda infot välja anda, et see ei ole ju nii. Aga hasartmängu sektor, ma mõistan, miks nad ei taha kommunikatsioonis aktiivsed olla. Nende äris sa ei pea olema pildil kogu aeg, sa teed oma tööd, ja nii on. Aga tegelikkuses tuleks ikkagi kõike, mis ei ole nii, ümber lükata. Ma võin olla see inimene, aga ma ei ole ka kompetentne kõigis sisulistes asjades neid asju ümber lükkama.

Nii et midagi saatuslikku selle näpukaga siiski kokkuvõttes, võime juba praegu järelduse teha, ei kaasnenud, ei juhtu?

Me ei saa seda öelda, sest me otsime lahendust, kuidas ikkagi tehniliselt on võimalik hasartmänguettevõtetel oma maks ära maksta. Seda lahendust täna nagu laual veel ei ole. Aga veel kord, kaks pool päeva on see asi vana, see ei ole väga lihtne ülesanne. Aga ütleme, et kõik, kes seda seadust on lugenud, kaasa arvatud siis ettevõtjad, ajakirjandus, said ju tegelikult aru, mida tegema minnakse, et maksu alandama kõigil tegevustel. See on olnud reaalselt selline kümnetäheline viga, mis vajab nüüd parandamist ja parlament seda teeb.

Kui te tunneksite, et praegu ühte asja saaks tagantjärgi muuta, mis see oleks, mis te teistmoodi teeksite?

Ilmselgelt oleks ka isiklikult kontrollinud igasuguste võimalike vahenditega selle seaduse, olemasoleva ja uue, ka üle, et kas kõik on korrektne. Aga veelkord, selle jaoks on olemas ju erinevad menetlusosakonnad, juristid, kelle töö see ongi. Ma ei usu, et iga seaduseelnõu puhul riigikogu liige läheb ise näpuga järge ajama ja kontrollima. Me ei saa kõike tööd ära teha. Poliitika olemus on luua poliitikat ja juristid peavad panema selle seaduse keelde ja kontrollima, et kõik toimiks.

Ma ei tagane kuidagi vastutusest, aga ma ei näe, et see oleks kuidagi kellegi pahatahtlikult tekitatud. Kui te ise mõtlete ratsionaalselt nagu opositsioon on täna seda ju öelnud, et see on algusest peale sisse kirjutatud nii, et seda tahetigi teha, et online-kasiinod maksaksid null protsenti maksu.

No see ei tule eelnõust mujalt ju kuidagi välja. Ehk siis on üks näide, kuidas ajakirjandus tõlgendab, võimendab teatud teemasid, sest normaalne mõistuslik inimene saab ju aru, et see ei olnud nii.

Ajakirjanikud on täiesti normaalsed inimesed ja normaalsed inimesed küsivad ka väljapoolt ajakirjandust, sotsiaalmeedias päris palju neid samu küsimusi.