Zaporižžja oblastis edenevad venelased praegu kõige kiiremini. Ukraina sõdurid harjutavad enne positsioonidele minekut, aga keegi ei tea, millal sealt tagasi saab.

"Öeldakse, et lähed üheks nädalaks, aga valmistud kaheks. Olukord on väga muutlik. Võib-olla ei olegi võimalust, et sind välja vahetatakse," ütles River.

"Muidugi on igal pool raske. Olemas on kohti, kus rindejoon on stabiilne. Samas on kohti nagu siin, kus rindejoon on kaootiline. See tähendab, et meie positsioon on siin ja seal, aga nende vahel võib olla vaenlase positsioon. Rinne on väga käänuline ja see ei tee midagi lihtsamaks," lausus Mandariin.

Ukraina uue kaitseministri Mõhhailo Fedorovi sõnul on riigis praegu kaks miljonit meest, kes varjavad end mobilisatsiooni eest, ja 200 000 desertööri.

"Inimesi ei jätku, et neid peatada. Peame aga neid mitte ainult peatama, vaid ka siit välja viskama. Inimesi on puudu," ütles Stradivari.

Igal sõduril on keegi tuttav tagalas, kes rindele minna ei taha.

"Mul on sõpru, kes varjavad end mobilisatsiooni eest, aga mida kauem olen sõjas, seda kaugemaks need sõbrad jäävad," lausus Tai.

"Ma arvan, et nende aeg pole veel tulnud. Tuleb aegsasti valmistuda, et pärast oleks kergem," ütles Vlad.

"Ma arvan, et neil lihtsalt veab. Ma ei soovi kellelegi sama saatust, mis mul," lausus Dmõtro.

Dmõtro seisukohast vaadates Volodõmõril ei vedanud – teda mobiliseeriti kaks kuud tagasi. Varsti läheb ta elus esimest korda rindele.

"Alguses oli, jah, väga hirmus. Nüüd ma olen sellega juba natukene harjunud," ütles Volodõmõr.

Tavaliselt ei taha kogenud sõdurid sõdida õlg õla kõrval nendega, kes on vägisi mobiliseeritud.

"Las temaga koos läheb positsioonile see, kes teda vägisi mobiliseeris! Las nad olla seal koos, nagu oleme meie poistega siin! Kas ta usaldaks teda kaitsma oma seljatagust? Nad oleks vaja ainult kahekesi rindele saata – mobiliseerija koos mobiliseerituga," rääkis Moonakast.

Samal ajal tsiviilelanikkond lahkub rindeäärsetest piirkondadest. "Proliska" humanitaarkeskuse vabatahtliku Igori sõnul ei suuda ta kõiki soovijaid evakueerida.

"Kostjantõnivkasse enam ei pääse. Me pakume sinnajäänutele võimalust tulla jala Oleksijevo-Družkivkasse, kust saame nad peale võtta. Kõik teed on läbi lõigatud. Nad kontrollivad kõike droonidega," lausus Igor.

Kõrvalasuvas Slovjanski linnas inimesed mitte ainult ei lähe ära, vaid tulevad ka tagasi.

"See on meie maa, meie kodumaa. Siia on maetud meie vanemad ja esivanemad. Sellepärast inimesed tulevadki tagasi, kui on, kuhu tulla. Paljudel ei ole mitte kuhugi naasta, sest nende majad on kas põletatud või puruks lastud," ütles Serhi.

Rindejoon kulgeb praegu 20 kilomeetri kaugusel Slovjanskist. Linnapea Vadim Ljah kutsub üles inimesi linnast lahkuma, aga...

"Ühest küljest üritame pakkuda kõiki kommunaalteenuseid. Inimesed näevad seda ja ei taha siit lahkuda. Teisalt on siin ka sõjavägi, kes vajab sidet, vett, elektrit, ja me ei saa kõike lihtsalt kinni keerata," lausus Ljah.

Mida räägitakse kaevikutes rahuperspektiividest?

"Kõnelused käivad, kohe-kohe peaksid otsused sündima. Siiamaani pole aga midagi otsustatud. Tahaks küll, et see sõda, mida pole kellelegi vaja, saaks kord läbi ja läheksime koju tagasi ja elaksime nagu enne," ütles Stradivari.

"Praegu ei näe ma rahu suunas mingeid samme. Peamiseks takistuseks rahu saavutamiseks on Venemaa, kes ei taha rahu, sest olukord on neile soodne," lausus Tai.

Miks siis on olukord soodne Venemaale, mitte Ukrainale?

"Sellepärast et meil ei ole neid mehi, kes end praegu varjavad. Meil ei jätku elavjõudu, et kaitsta kogu rindejoont," vastas Tai.

Teel tagasi, Lvivis, nägime Ukraina natsionalismi isa Stepan Bandera monumenti, mida venelased üritasid Shaheed-drooniga tabada. Tulemus on sellele sõjale omane – tabamuse on saanud hoopis laste mänguväljak.