Koolijuhi amet on Eesti hariduses üks vastutusrikkamaid. Direktor ei juhi ainult õpetajaid ja eelarvet, vaid peab tagama, et õpilaste õppimine ja areng toimuks seaduspäraselt, läbipaistvalt ja kvaliteetselt.

Seetõttu tekib aus ja paratamatu küsimus: mida teha olukorras, kus riiklik järelevalve kirjeldab ühe kooli juhtimises süsteemseid puudujääke, ent samal ajal liigub sama koolijuht edasi uude, veel keerukamasse rolli – näiteks koolide ühendamist juhtima – ning avalikkusele on tutvustatud ka tema osalemist koolijuhtide atesteerimise piloot- või näidisprotsessis?

Tallinna kunstigümnaasiumi haldusjärelevalve õiend maalib murettekitava pildi ja see ei ole üksnes "paberimajanduslik pisiasi". Seal on korraga nii formaalseid rikkumisi (dokumentide ja juhtorganite töökorraldus) kui ka sisulisi probleeme, mis puudutavad otseselt õpilase õigusi ja õppimise kvaliteeti.

Mis on kõige raskemad rikkumised, mille eest vastutab koolijuht?

Õiendi üks läbivaid jooni on, et kooli alusdokumendid ja juhtimismehhanismid ei toimi. Kooli õppekava üldosa ja mitmete ainevaldkondade kavad vajavad täiendamist, lihtsustatud õppe õppekava pole koostatud, Suvemäe kooliosa tunnijaotusplaan puudub ning õppekorraldus on kirjeldatud üldsõnaliselt. See tähendab, et kooli "õppe alusleping" on lünklik. See ei ole tehniline detail, vaid kooli süsteemi vundament.

Teiseks ei olnud direktor kehtestanud kooli päevakava ning järelevalve tõi esile õppekoormuse ületamise 8. ja 9. klassides, samuti klasside täitumuse piirnormi ületamise ilma hoolekogu nõusoleku tõendamiseta. Need on õiguslikud nõuded, mida koolijuht ei saa "mitte teada".

Kolmandaks on hoolekogu ja õppenõukogu rollid sisuliselt tühjaks jooksnud: hoolekogu ei ole täitnud seadusest tulenevaid ülesandeid ning õppenõukogu protokollid ei ole nõuetekohased, sh puudub korrektne arutelude ja otsuste dokumenteerimine. Kui koolis ei tööta hoolekogu ja õppenõukogu, kaob üks olulisemaid kvaliteedi ja läbipaistvuse tugisambaid.

Ja kõige valusam: õiendis tuuakse välja õpetajate kvalifikatsiooni massiline probleem. Seisuga 9.12.2025 vastas kvalifikatsiooninõuetele 31 protsenti õppe- ja kasvatusala töötajatest ning 69 protsenti ei vastanud. 69 protsenti tundidest andsid kvalifikatsioonile mittevastavad õpetajad. Eriti madal oli näitaja esimeses kooliastmes. See ei ole üksik erand, vaid süsteemne risk kvaliteedile ja laste arengule.

Lisanduvad tugiteenuste lüngad (logopeedi teenus on tagamata) ja muukeelsete õpilaste õpiabi puudujäägid, kuigi koolis on suur hulk õppekeelest erineva kodukeelega lapsi.

Kas on "normaalne" ja eetiline, et sellise tausta järel liigutakse edasi teise omavalitsusse koole ühendama? Siin on kaks tasandit: õiguslik ja moraalne.

Õiguslikult võib inimene olla vabalt tööle võetud, kui ta vastab formaalsetele nõuetele ja tööandja usaldab teda. Moraalselt tekib aga küsimus vastutuse ja usalduse taastamise kohta. Kui järelevalve kirjeldab süsteemseid puudusi juhtimises, ootab avalikkus ka süsteemseid järeldusi – kas probleem oli üksikutes olukordades, ressurssides, koolipidaja toe puudumises või juhtimisotsustes? Ja mis kõige tähtsam: mida juht sellest õppis ning kuidas see on tõendatavalt lahendatud?

Koolide liitmine (Paldiski ühisgümnaasiumi ja Paldiski Vene põhikooli ühendamine 1. septembrist 2026) on eraldi kategooria keerukusega juhtimisülesanne, milles keeleline dimensioon on keskne. Üleminek eestikeelsele õppele ei ole enam "projekti nimi", vaid kooli igapäeva reaalsus ehk personalivalik, metoodika, õpiabi, juhtimisotsused ja kogukonna usaldus.

Kui juht ei suutnud oma eelmises asutuses tagada, et lõimitud aine- ja keeleõppe põhimõtteid päriselt rakendataks, et muukeelsete õpilaste õpiabi oleks terviklikult korraldatud, et õpetajate kvalifikatsiooniprobleem oleks kontrolli all ning et kooli juhtorganid toimiksid, siis on täiesti õigustatud avalik mure, et kas selline juht suudab nüüd juhtida liitmist ja keelelisi pingeid veel suuremas mastaabis.

Eetiliselt on tähtis ka ajastus. Vastutuse võtmine ei tähenda ainult seda, kas ma lahkun ametist. Sama oluline on, kas ma aitan tekkinud probleeme päriselt lahendada, kas ma tunnistan oma vigu ja õppetunde ning kas ma aitan usaldust taastada. Lahkumine võib olla üks vastutuse võtmise viis, kuid see võib paista ka vastutusest kõrvaleastumisena, kui avalikkus ei näe, et probleemid said lahendatud või et juht tegi ausa kokkuvõtte sellest, mis valesti läks.

Miks tekitab avalikkuses segadust, kui sama koolijuht on seotud atesteerimise piloot- või näidisprotsessiga, samal ajal kui haridus- ja teadusministeeriumi (HTM) haldusjärelevalve kirjeldab tema juhitud koolis süsteemseid puudujääke?

Eestis jõustub 1. märtsist 2026 koolijuhtide atesteerimissüsteem, mille eesmärk on anda koolijuhtidele regulaarset tagasisidet ja tuge ning toetada hariduse kvaliteedi arendamist. Enne jõustumist on süsteemi piloteeritud näidisatesteerimiste ja ekspertide koolitusprogrammi kaudu ning ERR on kajastanud ühe näitena Tallinna kunstigümnaasiumi direktorit, kes on läbinud näidisatesteerimise uue metoodika alusel.

Siin tekibki usalduskriitiline vastuolu: ühelt poolt on HTM-i haldusjärelevalve dokument, mis kirjeldab mitut sisulist ja juhtimislikku probleemi (õppekava nõuetele mittevastavus, päevakava kehtestamata, õppekoormuse ületamised, hoolekogu ja õppenõukogu toimimise puudujäägid, muukeelsete õpilaste toe lüngad, kvalifikatsioonikriis). Teisalt räägib avalik kommunikatsioon atesteerimisest kui kvaliteedi tagamise ja professionaalse arengu tööriistast.

Kui need kaks signaali jäävad avalikkusele selgitamata, tekib paratamatu küsimus: kas atesteerimine on sisuline või on oht, et see muutub formaalseks "läbitud templiks"? Ja veel valusam: kas meil kujuneb süsteem, kus järelevalve näitab punast, kuid atesteerimine rohelist ning keegi ei võta vaevaks avalikkusele selgitada, milles erinevus seisneb ja kuidas vastuolu lahendati?

Kooli juhib direktor, kuid koolipidaja vastutab samuti. Atesteerimine peaks seetõttu olema eriti tundlik just nende juhtumite suhtes, kus on olemas värske, detailne ja kriitiline järelevalve tagasiside. Vastupidisel juhul murendab see usku nii atesteerimise kui ka järelevalve mõtestatusse.

Kas sellise taustaga juht sobib teisi koolijuhte atesteerima? See on eetiliselt kõige teravam küsimus. Atesteerija peab olema inimene, keda teised saavad usaldada ja kelle professionaalsuses ei ole põhjendatud kahtlust.

Kui koolijuhi enda koolis on hiljuti tuvastatud süsteemseid puudusi, tekib paratamatult küsimus, kuidas saab ta hinnata teiste juhtide tööd, kui tema enda juhtimise ajal olid samad põhimõtted ja juhtimiskorraldus mitmes kohas nõrgad. Isegi kui ta soovib areneda, on usalduse ja õigustuse küsimus vähemalt ajutiselt õhus.

Minu hinnangul ei tähenda see automaatselt, et inimene "ei sobi kunagi". See tähendab, et enne hindajarolli – ja eriti enne koolide liitmise või keelelise ülemineku juhtimist – peab ühiskond nägema esiteks selget vastutuse võtmist, teiseks tõendatavat parenduste elluviimist ja kolmandaks usalduse taastamist kogukonna ja süsteemi tasandil. Ilma selleta muutub atesteerija roll moraalselt küsitavaks.

Mida me sellest juhtumist õppida saame?

Esiteks, "juhtimise kvaliteet" ei ole loosung. See on õppekava, personalivalik, tugiteenuste korraldus, õppekeele metoodika, juhtorganite toimimine, dokumenteerimine ja sisehindamine. Õiendi puhul torkab silma, et puudused ei ole ühes nurgas, vaid läbivad süsteemi.

Teiseks, koolide liitmine ja eestikeelsele õppele üleminek on Eesti hariduses kõrge riskiga juhtimisülesanne. Selliste rollide täitmisel peab taustakontroll olema eriti range ja läbipaistev, sest vastasel juhul riskime sama tüüpi probleemide ülekandumisega uude kogukonda.

Kolmandaks, kui atesteerimine käivitub, peab see suutma rääkida sama keelt järelevalvega. Kui atesteerimine ütleb "sobib", aga järelevalve ütleb "puudused on süsteemsed", peab süsteem suutma selgitada, milles vahe seisneb: kas atesteerimine hindas teisi perioode, teisi kriteeriume, teisi tõendeid või on probleem metoodikas? Ilma selgituseta ei sünni koolijuhtide arendamist, vaid avaliku usalduse langus.

Minu sõnum ei ole ühe inimese ründamine. Minu sõnum on, et meil ei ole enam võimalik käsitleda juhtimise kvaliteeti kui "pehmet teemat". Kui koolijuhid peavad juhtima eestikeelsele õppele üleminekut ja koolivõrgu muutusi, peab vastutus olema sama tugev kui ülesanne ise. Ning eetiline standard peab olema kõrgem kui "seadus lubab".

Haridus põhineb usaldusel. Kui see usaldus murdub, ei paranda seda ükski pressiteade ega ükski "läbitud" hindamisprotsess. Seda parandab ainult läbipaistvus, vastutus ja päriselt tehtud töö.