Eestis süveneb üks põhimõtteline vastuolu: koolilt oodatakse üha enam, kuid tema mõjuvälja ja vastutuse piire ei ole ausalt ümber vaadatud. On tagumine aeg vastata ausalt kahele küsimusele ning teha otsus: kas me pikendame ametlikult kooliaastat ja õppepäevade arvu ning suuname selleks riigi tasandil ümber ressursid või viime koolist välja need ülesanded ja tegevused, mis on sinna aastatega setitatud, kuid mille tegelik mõjuväli ning vastutus asub mujal?

Eeldus, et haridussüsteemi ressursid on lõputud, ei vasta tegelikkusele. Ometi oodatakse koolilt, et ta õpetaks üheaegselt matemaatikat ja empaatiat, füüsikat ja maailma usundeid, parandaks teadmisi ja kujundaks hoiakuid. Kool peab vastutama nii eksamitulemuste kui ka vaimse tervise eest, õpetama (digi)hügieeni ja ligimesearmastust, ennetama sõltuvusi, kujundama tervislikke toitumisharjumusi ning tagama ühtaegu nii ujumisoskuse kui laulupeo järelkasvu.

Kõik see peab sündima 175 koolipäeva jooksul. Sama tundide mahu, sama päeva pikkuse ja samade ressursside arvelt. See ei ole ambitsioonikas eesmärk vaid vastutustundetult vale eeldus. Sageli väidetakse, et kool peabki olema viimane turvavõrk. Koolid ei ütlegi, et nad ei saa midagi teha, koolid väidavad, et nad ei suuda kõike teha.

Küsimus esitatakse otse ja sageli etteheitvalt: miks kool ei tee rohkem? Nii on koolist saanud koht, kuhu suunatakse ootused, mida teised süsteemid ei suuda, taha, oska või ei julge kanda.

See on süstemaatiline vastutuse nihutamine. Selle vastutuse nihutamise aluseks on eeldamine, et kooli mõju on piiramatu. Tegelikkus on vastupidine.

Laps veedab koolis ligikaudu viiendiku oma ärkveloleku ajast ja sööb seal umbes 15 protsenti oma toidukordadest. Vahetunnid, mille ajal eeldatakse, et kool suudab reguleerida ka nutiseadmete kasutamist, moodustavad sellest ajast kaduvväikese osa, kolm protsenti.

Ülejäänud neli viiendikku ajast kujundavad hoiakuid, väärtusi ja käitumist kodu, digikeskkonnad ja eakaaslased. Need kinnistuvad ruumis ja olukordades, mille üle koolil puudub igasugune mõju. Ometi eeldame jätkuvat ja naiivselt, et just selle piiratud ajaga suudab kool neutraliseerida, ümber kujundada ja parandada mustrid, mis on kujunenud väljaspool kooli.

Õpetaja ja kooli mõju on oluline, kuid rangelt piiratud. On võimalik toetada tahet, kujundada oskusi ja luua keskkond, kus teadmisi on võimalik omandada. Kool ei saa tühistada kodust väärtusruumi ega summutada sotsiaalmeedia mõju. Õpetaja ei saa asendada vanemat ega tegutseda väljaspool ühiskonda, mille väärtused last iga päev vormivad.

Kui me seda loogikat eirame, ei kasva hariduse mõju isegi siis, kui ressursse kordades juurde suunata. Õpetajate ametikindluse murenemise üks keskseid põhjusi see, et õpetaja ja kool vastutavad tagajärgede eest, mille põhjused asuvad väljaspool nende mõju ja kontrolli.

Sama vastutuse hajumine on selgelt nähtav ka perede tasandil. Üha sagedamini on vanemast saanud nõudlik ootaja, mitte vastutuse kandja ega jagaja. Koolilt oodatakse parandamist ja puudujääkide lappimist, et tasandada kasvatuse erinevused ja õpetada oskusi, mille kujundamine eeldab eeskätt kodust järjepidevust. Kasvatuse raskem ja ebamugavam osa on vaikimisi libistatud kooli õlgadele.

Me räägime ja ootame koolilt tõhusat ning tulemuslikku õppe- ja kasvatustööd. Millised on aga tegelikud tegevus- ning tulemusnäitajad, mille põhjal tekitatakse pingeridu ja millised näitajad on välishindamise puhul olulised?

Haridussüsteemi väljakutsed ei ole sündinud ainult ootustest, eeldamistest ja töömahust. Need oleme ise loonud vastuoluga vastutuse ja mõju vahel. Kool kui institutsioon oma töötajatega on pandud vastutama asjade eest, mida nad tegelikult mõjutada ei saa ja see on süsteemne ebakõla. Vastutuse veeretamine kulutab ära inimesed, tänu kellele süsteem seni on toiminud.

Peame mõistma, et palga alammäära tõstmine võib küll anda ametiühingutele aktivaid ja poliitikutele plusspunkte, kuid see ei pikenda ühegi õpetaja ööpäeva ega korrasta tema kohustusi. Raha lisamine ei muuda olematuks tõsiasja, et kool on sunnitud tegelema teemadega, mis ei kuulu selle sisulisse pädevusse ega mõjualasse.

On aeg lõpetada naiivne eeldus, et üks viiendik kooliajast suudab neutraliseerida ülejäänud nelja viiendiku jooksul kinnistunud väärtus- ja käitumismustrid. Ilma vastutuse ja mõju piire ausalt ümber sõnastamata ei ole võimalik hinnata ei koolide tulemuslikkust ega õpetaja töö kvaliteeti. Ülesanded ja teenused, mis on aastatega kooli setitatud, tuleb kas lõpetada või viia sinna, kus asuvad nende tegelik vastutus, pädevus ja ressursid.