Hiljuti kirjutas päästeameti peadirektor Margo Klaos arvamusloo, kus tõi välja elanikkonnakaitse kitsaskohad. "Esimeses stuudios" sõnas Klaos samuti, et Eestis on rahva kaitsmisega väga aeglaselt tegeletud.

"See oli natukene ka enesekriitiline ja eneseirooniline vaade sellele, kuidas meil on elanikkonnakaitse valdkonna arendamine pikaajaliselt käinud. Eks see ole olnud natukene eestlaslikult võib-olla pikameelne: kümme aastat tagasi, kui Krimm oli juba annekteeritud, siis me mõtlesime, et võiks elanikkonnakaitset arendama hakata. Neli aastat tagasi sai Kiiev Venemaalt esimesed tabamused rakettidega elumajade pihta ja siis me otsustasime, et hakkame nüüd tegutsema," lausus Klaos.

Küll aga sõnas päästeameti peadirektor, et nelja aastaga on Eesti väga kiiresti arenenud ning tulemusi saavutatud.

"Natuke olen aga murelik selles osas, millised on need järgmised sammud. Ma tean, mida saame teha homme, aga mis saab ülehomme ja kui kaugele me saame selle esimese spurdiga edasi liikuda? Seal me oleme praegu natuke murelikud," ütles Klaos.

Kui Venemaa täiemahuline sõda Ukraina vastu algas, jõudis valitsusele kohale selgus, et elanikkonnakaitsesse peab rohkem ka rahaliselt panustama, kuid läbi aastate on toetused vähenenud.

"Me saime (neli aastat tagasi - toim) päästeametisse 51 miljonit väga kiiresti ühekordse rahasüstina, millega saime käima lükata elanikkonnakaitse arenduse ja meie enda kriisivalmiduse parandamise. Järgmistel aastatel on see summa, mida me arenduseks saanud oleme, kogu aeg vähenenud: 10, 7, 5... Selleks aastaks see liikumissuund ja võimaluste andmine selleks, mida me peame tegema, ei ole läinud meie vaates õiges suunas," sõnas päästeameti peadirektor.

"Praegu hetkel me väga paljusid asju projektipõhiselt teeme, aga see ei tohiks ju nii olla. Mulle väga meeldib vaadata ja näha kõrvalt seda, kuidas sõjalise riigikaitse arendamine praegu käib: on pikad plaanid ja nende pikkade plaanide peale on ka pikaajaline rahastus kokku lepitud. Kõiki neid samme, mida on praegu vaja teha, ongi võimalik mitu aastat ette mõelda: vajalikud soetused, vajalikud inimesed ja kõik see muu sinna kõrvale ära teha," selgitas Klaos.

Klaosi sõnul ei ole aga elanikkonnakaitses praegu pikka perspektiivi ees.

"On selge, mida oodatakse järgmise aasta alguseks ja need asjad on rahastatud. Me teame, millised sihid on meil viie aasta pärast ja ka kümneks aastaks enam-vähem seatud, aga seal me praegu veel ei tea, mis nende sihtidega saab. Kas teeme ainult seda, mida saame teha lihtsalt oma kätega ja suure suuga või on seal asju, mida peaks hakkama juba hankima ja nii edasi," lausus Klaos.

Klaosi hinnangul on aga hetkel käitutud õigesti, kui on küsitud valitsuselt rahastust kindlate eesmärkide jaoks ning igale tegevusele on ettenähtud vajalik summa.

"Kindlasti on ka poliitikute jaoks väga oluline, et me ise ütleme, mida on vaja teha, mitte ei ütle seda, et andke meile nii palju raha, kindel protsent ja me siis teeme nii palju, kui saab. Ma arvan, et on väga õiglane. Siis saab poliitik ka otsustada, et jah, seda me peame vajalikuks. Mingid tegevused on sellised, kus võib-olla meie arvamus on üks, aga see valik, mida me riigis teeme, on teistsugune," ütles Klaos.

Klaos aga tõdes, et vaatab paljusid naaberriike kadedusega, kus on riigikaitse arendamise rahastused ja pikaajalised lahendused tehtud nii, et elanikkonnakaitse ja kriisivalmiduse arendamiseks on seatud sihiks teatud protsent, mille piires on võimalik pakkuda välja elanikkonnakaitse nõuanded ja tegevused, mis päriselt ka ära tehakse.

Üks sellistest riikidest on Soome, kes on hetkel ka suureks eeskujuks teistele riikidele, kes oma elanikkonnakaitsega aktiivselt tegelevad.

"Praegu kahjuks mitte ainult Soome, vaid ka väga paljud teised NATO idatiiva riigid on andnud oma päästesüsteemidele ja elanikkonnakaitse asutustele väga suured rahasummad. Valdkond, kuhu väga palju praegu ressursse pannakse, on varjendite rajamine, vanade varjendite taastamine või uutesse hoonetesse varjendite või varjumiskohtade ehitamine," ütles Klaos.

"Me jõudsime 2025. aasta sügisel esimest korda Eesti taasiseseisvumise ajal sellesse kohta, kus meil on olemas seadus, mis ütleb, et teatud suurusega hoonetele tuleb ehitada varjendid. Ilmselt konkreetselt selle seaduse alusel ehitatav esimene varjend saab valmis võib-olla aasta pärast, sest suvest alates see seadus jõustub ja kui siis mõni maja, mis nii suur on, ehitatakse, siis peab see varjend seal olema," lausus Klaos.

Klaosi sõnul on varjendite ehitamine taaskord valdkond, kus me oleme paljudest teistest riikidest maja jäänud. Eesti tegi Klaosi hinnangul otsused hilja, mistõttu saab esimene varjend valmis alles siis, kui Ukraina sõja algusest on möödunud viis aastat. Küll aga on varjumiskohti aktiivselt kaardistatud ning tänu paljudele omavalitsustele ning eraettevõtjatele on kohti lisandunud.

"Me saime eelmise aasta lõpus saata väga paljudele ettevõtetele ja omavalitsustele tänukirjad – tänud, et te olete sellise üleskutsega kaasa tulnud ja näidanud ära, et huvitute sellest, kuidas inimesed kaitstud on," lausus Klaos.

Maa-aluste varjendite ehitamist ei ole aga riik plaaninud ning päästeameti peadirektori sõnul on praegu eelkõige pööratud tähelepanu hoonetele, kuhu saaks vajadusel varjuda.

"Kui ehitatakse uusi hooneid, siis nende hoonete alla või hoonetesse peab tulema varjend. Kõigile teistele, mis on juba olemas – seal peab lihtsalt kohandama teatud ruumid. Me liigume praegu ka selle ideega edasi, et tekitada ka selliseid mobiilseid lahendusi nendesse kohtadesse, kuhu ei olegi võimalik kohe ja nüüd ehitada mingit päris varjendit. Need on üsna sarnased lähenemised nagu näiteks Iisraelis, et varjend on linnatänaval," selgitas Klaos.