Vähem kui nädala pärast tähistame Eesti Vabariigi aastapäeva ja kuulame riigi tähtsaimate ametimeeste – kelle seas pole seekord ühtegi ametinaist – kõnesid sellest, mis meie maal on hästi, aga veidi sellestki, mis võiks mõnevõrra parem olla.

Kindlasti tasub tänavu erilist tähelepanu pöörata president Alar Karise aastapäevakõnele, sest see võib jääda tema viimaseks selles ametis, mis annab riigipeale senisest suurema vabaduse välja öelda, mida ta näiteks valitsusest ja riigikogust tegelikult arvab.

Võimalik, et saame kasvõi ridade vahelt välja lugeda, kas Karisel on septembri alguses asja presidendivalimiste riigikogu vooru või mitte. Võimalik on seegi, et pole vaja seda isegi ridade vahelt välja lugeda, sest kõik vajalik saab presidendil erakordse, aga viimasel ajal järjest sageneva selgusega otse välja öeldud. Kuid võimalik on isegi see, et pildi lööb selgeks hoopis peaminister Kristen Michali 23. veebruari õhtul kõlav kõne.

Nii peaministri kui ka presidendi kõnet tasub seega sel aastal tähelepanelikult kuulata, sest mõlemal juhul oleks mööda lastud võimalus mitte kasutada areeni selgeteks sõnumiteks liigagi tavapärasteks saanud ümmarguste kujundite asemel. Kaua pole vaja oodata neid kõnesid ega presidendivalimisi ega ka riigikogu valimisi, mis kõik kokku moodustavad ühe terviku ja reaalsuse, mille poole Eesti lähema nelja-viie aasta jooksul tüürib.

Üks teema, millel pidulikes sõnavõttudes üsna harva peatutakse, on valdkond, mis puudutab kõiki inimesi ja tegelikult ka riiki tervikuna, ja see on seedimine. Just seedimine on meie rahva ja riigi elujõu alus ja seda nii ülekantud kui ka otseses tähenduses.

Olles vastlapäeval mitu tundi hernesuppi keetnud, et seda siis umbes veerand tundi süüa ja järgmised kolm päeva seedida, läks mu mõte sellele, et enamik meie rahvustoite, mida mõnel tähtpäeval või rahvakalendri pühal valmistatakse, mõjuvad kõhule üpris raskelt.

Jõulude ajal sööme seapraadi ja mulgikapsast, mis on muidugi maitsvad, aga nende seedimine võib tõesti kuni vastlapäevani väldata ja siis tuleb mängu juba mainitud hernesupp koos vastlakuklitega. Ja nõnda edasi tähtpäevast tähtpäeva sööme, joome ja seedime kuni aastal ring jälle peal.

Seedimine pole ainult kõhumure ja kõhutöö, see peegeldub otseselt muuski elus. Rahulolematus kasvõi nendesamade riigijuhtidega, kelle kõnesid vabariigi aastapäeval kuulame, on muutunud sedavõrd tavaliseks, et olematu toetus ametis olevale valitsusele ei tohiks küll mingi üllatusena tulla, moodustagu selle valitsuse siis millised erakonnad tahes.

Seegi ei ole lihtsalt mingi juhuslik sümptom, vaid tõestus, et liigagi sageli tunnevad inimesed, et mitte ainult seakoot või hernesupp ei istu kõhus nagu veskikivi, vaid meie riiki ja selle juhtimist on väga sageli raske seedida.

Ei tea, kas see ongi meie rahvuslik eripära? Ega keegi teine ei sunni meid ju sööma seda, mida me sööme, ega valima neid, keda me valime. Kohalikest valimistest on möödas imevähe aega, aga juba praegu paistab, et suurem osa valijaid ei seedi neid, kes valituks osutusid. Kes käskis õhtul kolm kausitäit suppi süüa ja nüüd ei tule uni peale? Ah? Kes käskis valida linnavolikokku neid, kes unustasid pärast valimisvõitu kohe, mida nad enne valimisi lubasid? Ah?

Niisiis pole Eesti rahva kannatused seotud mitte lihtsalt kõrgete elektriarvetega või sellega, et riigikogu võtab vastu hasartmänge puudutava seaduse, millesse tehtud viga toob esimese hooga riigile kahju umbes poolteist miljonit eurot ja seda tõesti ainult esimese hooga, sest võib selguda, et kogu seadusemuudatus oli viga. Need näited ja palju muudki toovad kaasa selle, et oma riiki on raske seedida, isegi kui õnnestub päevast päeva laekuvad nörritavad uudised suure vaevaga alla neelata.

Kõik Eesti ja kogu maailma mured on taandatavad kõhumuredele. Kui seedimine on korras, siis on kogu elu korras. Ja kõige selle pärast just ongi vabariigi aastapäeva traditsiooniliseks toiduks kujunenud kiluleib ja ehk ka piimasupp. Need on kerged toidud ning vähemalt iseseisvuspäeval vajamegi midagi, mis kõhtu ja üldse kogu olemist raskeks ei teeks ja et me jaksaks seedida nii rahvustoite kui ka rahvusriiki. Head seedimist!

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.