Praeguse riigikogu neljast aastast on kolm juba läbi ja üks on veel jäänud. Ning see üks möödub väga kiiresti. Ees ootava aasta poliitika tempo ja intensiivsus on eelnenud kolmest kindlasti palju suurem. See aasta möödub valimiste tähe all: presidendivalimised eelmänguna ja riigikogu valimised vaid natuke enam kui aasta pärast lõppmänguna.

Me lähme nendele valimistele vastu väga erandlikus olukorras, täiesti uues poliitilises reaalsuses. Seda tasub meelde tuletada, kuna see aitab paremini vastu võtta seda, mis selle järgneva aasta jooksul on tulekul.

Isamaa on viimased enam kui kaks aastat olnud avaliku arvamuse küsitlustes mäekõrguse edumaaga Eesti valijate kõige eelistatum erakond. Alates 2023. aasta lõpust on Isamaa toetus püsinud 25 protsendi peal. Sellist olukorda pole Eesti poliitilisel maastikul varem olnud. Samal ajal on Reformierakond samaväärselt stabiilselt kukkunud vähem kui 20 protsendi tasemele ning püsinud seal samuti viimased kaks aastat. Ka sellist olukorda pole Eesti poliitilisel maastikul nii pikalt varem olnud.

Ühegi teise erakonna reiting ei ole lähiminevikus nii stabiilne olnud kui Isamaa toetus viimase kahe aasta jooksul. Ja Reformierakonna toetus on järjekindlalt püsinud seal, kuhu see kukkus. Tõsi, nüüd aasta alguses näitas see korraks kiiremat kasvu, tulles hetkeks tagasi 15 protsendi kohale, kuid see tõus peatus kiiresti ning nende ridade kirjutamise ajal on pigem näha märke, et 15 protsenti alla Reformierakonna reiting siiski praegu ka jääb. Mida rohkem see viimane aasta enne valimisi edasi tiksub, seda suurem ja suurem on tõenäosus, et ka valimistulemus tuleb nendele arvudele vastav.

Kui valimispäev need toetusnumbrid riigikogu kohtadeks raiub, siis muutub Eesti poliitikas väga palju. Suur hulk uusi poliitikuid saavad tööd ja paljud vanad jäävad töötuks. Aga mitte ainult. Muutub ka kogu võimustruktuur.

Seni hegemoonilisel positsioonil olnud Reformierakonna võimukude riigistruktuurides katkeb. Reformierakonna asemele tulevad peamiste tegutsejatena Isamaa ja Keskerakond, kellest hakkab sõltuma see, millised valitsused on võimalikud ja millised mitte.

Kaotajad muutuvad sellises olukorras paratamatult üha närvilisemaks. Lisaks Reformierakonnale kuulub nende hulka ka Eesti 200, kelle toetusnumbrid on viimased poolteist aastat olnud sügaval valimiskünnise all. Arvestades nende toetuse dünaamikat ja erakonna praegust tegevust, on vägagi kindel, et valimiskünnise kohale nad enam ei kerki. Neil oli valijate ees oma võimalus, mis lasti tuulde ja uut võimalust enam ei tule. Kui aga kaotus hakkab kohale jõudma ja seega täiendavalt midagi enam kaotada nagu polegi, muutub käitumine paratamatult julgemaks, kaootilisemaks, pöörasemaks.

Põgusa eelvaate sellest, mida järgmine aasta meile tuua võib, saime viimastel nädalatel. Seda nähes, kuidas valitsus ja president omavahel suhtlesid ja suhestusid.

Jah, president Alar Karis ei astunud päris seda sama sammu, mida valitsuse taktikepp on ette löönud, kuid midagi enneolematut ja erakordset tema sõnades seoses Venemaa ja Ukraina sõjaga ka ei olnud.

Valitsus oleks saanud vastu võtta otsuse, et see väike nurk silutakse vaikselt ümaraks ja Eesti liigub oma kursil rahulikult edasi. Selle asemel otsustati presidendi sõnu maksimaalselt pahatahtlikult ja moonutatult avalikkusele esitada kuni selleni välja, et välisminister Margus Tsahkna (Eesti 200) ütles, et president Karis käib Kremli ukse taga kraapimas. Sellised sõnad välisministri suust on ausalt öeldes pöörased. Hoopis see, et Eesti valitsus niimoodi otsitult ja üle võlli Eesti presidenti ründab peaks olema suur skandaal.

Mainitud episood on sümptom paanikast ja närvilisusest. Ja väga ebaratsionaalsest käitumisest, mille tulemusena lõpuks ei kannata mitte ainult asjaosalised valitsuses, vaid ka Eesti riigi maine. Unustati vist ära, et president Alar Karis eksisteerib valijate jaoks hoopis teisel tasandil kui peaminister, välisminister, valitsuserakonnad eraldivõetuna või valitsus tervikuna.

President Karis on praegu valijatele jaoks üks kõige sümpaatsemaid avaliku elu tegelasi. Ta on umbes samal territooriumil, kus on Arvo Pärt või Ivo Linna. Kõik teavad teda hästi, ta meeldib väga paljudele ja ei meeldi väga vähestele.

Peaminister Kristen Michal on näiteks aga meeldivuse-ebameeldivuse maastikul täiesti teises äärmuses, umbes samal territooriumil, kus on Varro Vooglaid või Brigitte Susanne Hunt. Need on samuti isikud, keda teavad peaaegu kõik, kuid kes meeldivad väga vähestele ja ei meeldi väga paljudele. Presidenti kui institutsiooni usaldab suurusjärgus enam kui kaks kolmandikku Eesti kodanikest, aga valitsust kui institutsiooni usaldab suurusjärgus vähem kui kolmandik Eesti kodanikest. Ning valitsuserakondade koondtoetus püsib maailmarekordiliselt madalal 15 protsendi tasemel juba pikemat aega.

Otsustada sellises olukorras rünnata presidenti, kui selleks mingit otsest põhjust ei olnud – lootes ilmselt endale plusspunkte koguda –, oli väga lühinägelik samm. Presidendi maine sellest ei kannatanud, ministrite ja valitsuserakondade maine ilmselt küll. Sest kui usaldus ja austus sinu enda vastu puudub, siis ei ole sa ka positsioonis, et rünnata kedagi, kes on usaldatud ja austatud.

See hiljutine episood oli näide sellisest poliitikast, mida me nüüd järgmisel aastal üha sagedamini ja sagedamini ilmselt näeme. Vene kaarti hakatakse mängima söögi alla ja söögi peale. Pinge all tulevad liitekohad lahti ja astutakse ettearvamatuid samme. Nüüd ei jää muud üle kui soovida valijatele külma närvi. Ärge laske ennast segadusse ajada ja jääge endale kindlaks.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.