"EL peab hakkama koostama konkreetseid plaane, kuidas toime tulla eluga, kui Euroopas kliimamuutuste tõttu keskmine temperatuur nelja Celsiuse kraadi võrra tõuseb," öeldakse bloki kliimamuutuste sõltumatu teadusnõukogu teisipäeval avaldatud raportis.

See tähendaks aktsepteerimist, et maailm on teel katastroofilise temperatuuri tõusu poole, mis ületab kaugelt Pariisi kliimakokkuleppega võetud eesmärke ja häirib tohutult eurooplaste elu," kommenteeris väljaanne Politico.

"Euroopa kliima muutub kiiresti. See ei ole kauge ega abstraktne risk," ütles teadusnõukogu esimees Ottmar Edenhofer.

Maailma Meteoroloogiaorganisatsiooni andmetel on kliimamuutused teinud Euroopast kõige kiiremini soojeneva maailmajao, põhjustades üha sagedasemaid ja intensiivsemaid kuumalaineid, üleujutusi, rannikualade kahjustusi ja torme.

Planeedi soojenedes kujutavad äärmuslikud ilmastikunähtused üha suuremat ohtu Euroopa riikide ühiskonnale, majandusele ja ökosüsteemidele. Viimastel aastatel on kümned tuhanded eurooplased surnud kuumalainetes ja sajad üleujutustes, kui jõed üle kallaste tõusid.

Euroopa Liidu andmed näitavad, et äärmuslike ilmastikunähtuste põhjustatud majanduslik kahju Euroopa infrastruktuurile ja hoonetele on kasvanud 45 miljardi euroni aastas.

Euroopa Liit ei tee piisavalt

Kuigi Euroopa Liidul on ambitsioonikad eesmärgid vähendamaks kliimamuutuste peamiseks põhjustajaks peetavat kasvuhoonegaaside heidet, on ühenduse tegevus kliimamuutustest tingitud äärmuslike ilmastikunähtustega kohanemisel ebaõnnestunud, väidab teadusnõukogu.

Ettevalmistused tulevaste mõjudega toimetulekuks on ebapiisavad ja killustatud ning neil puudub sidus visioon, hoiatas Edenhofer. "EL-il puudub ühine arusaam sellest, milleks ta peaks ühiselt valmistuma ja see viib kliimariskide ebajärjekindla hindamisteni, mis sageli õõnestab riskijuhtimist," ütles ta. Edenhoferi sõnul tähendab see tegevustes sidususe ja koordineerimise puudumist ja eelarve nappust.

Nõukoja liikmete sõnul hakkavad äärmuslikud ilmastikuolud ilma parema ettevalmistusteta veelgi enam EL-i konkurentsivõimet kahjustama, suurendavad koormust avaliku sektori eelarvetele ja suurendavad julgeolekuriske.

Raportis soovitatakse EL-il kokku leppida, et kõik liikmesriigid valmistuvad 2,8-3,3 kraadise soojenemisega seotud riskideks aastaks 2100.

Samas viidatakse ka vajadusele kaitsta end eeldusel, et Euroopa on 2100. aastaks neli Celsiuse kraadi soojem kui tööstuseelsel ajastul. See nõuanne kajastab hiljutist Prantsuse valitsuse plaani valmistuda riigis neljakraadiseks temperatuuri tõusuks, märkis Politico.

Nõukoja hinnangul tuleks sellest lähtuvalt töötada välja poliitika, mis aitab inimestel ja ettevõtetel kohaneda – näiteks tagades, et elamuid ei ehitata üleujutusohtlikesse piirkondadesse, kavandades põua käes kannatavate põllumeeste toetamist või projekteerides linnu nii, et need aitaksid inimestel temperatuuri tõustes jahedana püsida.

EL-i nõunikud ütlesid, et teine ​​​​võtmevaldkond on investeerimine avalikesse varajase hoiatamise süsteemidesse ja kindlustuskaitse suurendamine, näiteks kaaludes EL-i tasandi edasikindlustust. Praegu on EL-is kliimaga seotud majanduskahjudest kindlustatud vaid veerand.

Lisaks ühise ettevalmistuste baasjoone kehtestamisele soovitab nõukogu Euroopa kliimakindlaks muutmiseks veel nelja meedet – alates siduvate ettevalmistuseesmärkide seadmisest kuni soovituseni, et EL planeeriks oma eelarvet kliimariskide põhjal.

Samas on paljud soovitused, mis nõuavad rohkem eesmärke ja hinnanguid, vastuolus Euroopa Liitu haaranud dereguleerimissooviga, tõdes Politico. Raporti koostanud teadlased isegi noomivad EL-i roheteemade aruandluse nõuete leevendamise eest.

Ometi osutuvad kliimamuutuste sõltumatu teadusnõukogu, kellele Euroopa Liit on andnud ülesandeks kliimapoliitika suuniste tegemise, sageli mõjukaks. Selle 2023. aasta aruanne, milles soovitati heitkoguste vähendamist vähemalt 90 protsendi võrra aastaks 2040, mängis olulist rolli bloki institutsioonide survestamisel seda arvu oma eesmärgina vastu võtma, kommenteeris Politico.

Euroopa Komisjon esitab hiljem sel aastal uue kliimakindluse strateegia pärast ilmastikukatastroofe, sealhulgas 2023. aasta üleujutusi Sloveenias, mille taastamiskulud moodustasid 11 protsenti riigi sisemajanduse koguproduktist (SKP) ja Euroopa ajaloo kõige rängemat metsatulekahjude hooaega eelmisel aastal.

Keskmine globaalne temperatuur on praegu 1,4 °C kõrgem kui tööstuseelsel ajal. ÜRO andmetel tooksid riikide viimased kliimalubadused, kui need täidetakse, sel sajandil ikkagi kaasa globaalse soojenemise 2,3–2,5 Celsiuse kraadi ulatuses.

Euroopas sees on suured erinevused 

Politico tõdeb ka, et kuigi Euroopa Liidus on vastu võetud rohkelt õigusakte kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks, ei ole kliimamuutustega kohanemiseks mingeid eesmärke ega poliitikaid.

See on osaliselt tingitud asjaolust, et maailmajao tasandil on keeruline koostada kliimamõjude poliitikat, mis erineks raskusastme ja klassifikatsiooni poolest mitte ainult bloki 27 riigi vahel, vaid ka riikide sees. Lõuna-Euroopat ohustab kuumus rohkem kui põhjapoolseid riike ning rannikulinnad peavad toime tulema teistsuguste riskidega kui mägine sisemaa.

Seetõttu on jõupingutused heitkoguste vähendamiseks, mida poliitilises žargoonis tuntakse leevendusmeetmetena, üldiselt pälvinud rohkem tähelepanu ja investeeringuid, kuna nende eesmärk on tegeleda kliimamuutuste algpõhjusega, samas kui kohanemine tegeleb selle sümptomitega.

Teadlased rõhutavad, et mõlemat on vaja. "Ülemaailmsete leevendusmeetmete edu on ... kriitilise tähtsusega tulevaste temperatuuri tõusude ja globaalsete riskide ulatuse määramisel," ütles Edenhofer. "Kohanemine võib vähendada kliimariski ja sellega seotud kahju."

Näiteks muutuvad põuad Lõuna-Euroopas sagedasemaks ja intensiivsemaks, kui globaalne temperatuur tõuseb – ÜRO valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli (IPCC) andmetel seisab üle kolmandiku piirkonna elanikkonnast silmitsi veepuudusega kahekraadise globaalse soojenemise korral, aga kolmekraadine soojenemine tõstab veepuuduses elanikkonna osakaalu kahele kolmandikule. Soojenemise ohjeldamine piirab seda riski.

Ülejäänud riski maandamiseks saavad riigid kehtestada kohanemismeetmeid – näiteks sundida põllumajandustootjaid üle minema põuakindlamatele põllukultuuridele või hallata veekasutust. Mida hullemaks soojenemine läheb, seda suurem on oht, et piirkonnad ja majandussektorid ei suuda enam kohaneda.

Praegu on ELil vaid ebamäärane kohanemisstrateegia aastast 2021. Enamikul ELi riikidel on olemas riiklikud kohanemiskavad või seadused asjakohaste elementidega, kuid nii Euroopa Keskkonnaagentuur kui ka Euroopa Kontrollikoda on hoiatanud, et õigusaktid on bloki lõikes väga erinevad ja mõned strateegiad põhinevad aegunud teaduslikel leidudel.