Mullu mais mõistis riigikohus õigeks Paul Tammerti, kes pakkus isevalmistatud seadme abil abistatud enesetapu teenust. Kuigi puhkes kõva poleemika ja lubati seadusi täpsustada, siis täna on seis selline, et abistatud enesetapp on tegelikult legaalne.

Põlva hooldekodus elavad Kalju ja Novella Aarop on küll iga arvestades väga kõbusad, aga Kalju on üks, kes pani ennast ametlikult surmaabistaja Paul Tammerti teenuse järjekorda ning sarnast soovi avaldab ka tema abikaasa.

"Ega väga kaua me ootama, ma kardan, et ei pea. Muidugi mulle meeldiks, kui arst kirjutaks välja ja ma pean selle ainult sisse võtma, aga kui muud võimalust ei ole, siis ma kasutan ka seda võimalust," ütles Kalju Aarop.

"Mina suhtun sellesse väga hästi. Seepärast, et ma ei taha jääda voodihaigeks, et keegi peaks minu eest hoolitsema. Et see asi oleks enne korda aetud," ütles Novella Aarop.

"Minu käsi ei tõuseks abistatud enesetapuga kuidagi neid aitama," lausus sotsiaalminister Karmen Joller.

Joller ja meditsiinieetikud võivad küll Novella ja Kalju plaane taunida, aga vanapaari ja Paul Tammerti tegevust takistada ei saa, sest alates läinud kevade pretsedenti loovast riigikohtu otsusest on abistatud enesetapp Eestis tegelikult legaalne.

"Minu ootus-lootus oli see, et seda teenust lubataks hakata pakkuma meditsiinisektoril, sest suremiseks õige koht on kontrollitud keskkond, meditsiiniline järelevalve ja nii edasi, mida tõepoolest ei Tammert ega ka teised, vabandust väga, isehakanud, ei suudagi pakkuda. Aga kahjuks ei ole ma näinud, et oleks liikumas mõningaid arenguid sinnapoole, et ka haiglates lubada enesetappu abistada," rääkis advokaat Ants Nõmper.

Kalju sündis 1929. aastal Lõuna-Eestis. Kui punaväed teise maailmasõja lõpus uuesti Eestisse sisenesid, liitus noormees Võru koolinoorte vastupanuorganisatsiooniga Noored partisanid. 1945. aasta lõpus põgenes ta peaaegu aastaks metsa, sest Nõukogude võim tahtis teda kinni nabida.

1950. aasta suvel kohtus Kalju oma tulevase abikaasaga.

Meditsiinivaldkonnas töötanud Novella ja maamõõtja ametit pidanud Kalju perre sündis poeg ja tänaseks on neil kolm lapselast. Kalju hobi oli metsavendluse ja vastupanuorganisatsioonide uurimine, millest on rääkinud isegi ETV-s, ja ta pälvis 1999. aastal president Merilt ka Kotkaristi kuldristi. Kui naise tervis halvenes, kolis paar 2024 lõpus oma Taevaskoja kodust Põlva hooldekodusse.

Mõlema tervis on kõrget iga arvestades veel üsna hea, aga kui ajakirjandus  2023. aastal esimest korda Paul Tammertist rääkis, võttis Kalju temaga kohe ühendust.  Inseneri haridusega endine majandusõppejõud Tammert lõi Eesti esimese niinimetatud suitsiidikontori, mis tegutseb ametlikult MTÜ Kodanik sildi all.

"Internetist ma leidsin selle, vist tema Facebookis olid need üleval, et tema hakkab pakkuma abistatud enesetapu teenust, see MTÜ Kodanik, ja selle peale ma võtsin temaga kohe ühendust. Et minu arvates peab ikka enne ära minema, kui voodihaigena aastaid veeta kusagil siin hooldekodus," lausus Kalju Aarop.

Tegemist ei ole eutanaasia ehk vahetu surmamisega, vaid abistatud enesetapuga. Tammert ehitas heeliumile töötava aparaadi, kus nuppu vajutab "klient" ise. Kahel korral abistatud enesetapp õnnestus, aga kolmandal korral tekkis tõrge, mille tulemusel läks asi suure kella külge. Nii juristide kui ka eetikute, nagu Aime Keis, hinnangul oli Tammerti tegevus mitmeti problemaatiline.

"Päris hirmus oli ausalt öeldes seda kõike  lugeda, et inimene on tulnud selle mõtte peale, et hakata meditsiini asemel... Minu teada ei olnud tal ju tõenduspõhiseid fakte, mille alusel ta oma tegusid sooritas või nii-öelda inimesi aitas. Minu jaoks oli see päris õõvastav ausalt öeldes," ütles Keis.

Õnneks või kahjuks polnud Tammerti tegevuse kohta sobilikku paragrahvi ning prokuratuur heitis pensionärist surmasanitarile ette sisuliselt loata tervishoiuteenuse osutamist. Vaidlus jõudis lõpuks riigikohtusse, kes mõistis Tammerti mullu mais õigeks.

"Prokuratuur üritas tõestada kohtus, et enesetaputeenuse osutamiseks on vaja tegevusluba ja kui seda tegevusluba ei ole, siis on tegemist ebaseadusliku majandustegevusega. Prokuratuur kaotas kohtus ja sellest riigikohtu lahendist alates on selge, et Eesti vabariigis on abistatud enesetapp lubatud," lausus Nõmper.

"Eestis ei ole keelatud ennast tappa. Kõlab võib-olla koomiliselt, aga see oleks ka kummaline, kui oleks määratud karistus selle eest. Ja teiselt poolt ütles kohtuotsus seda, et tegemist ei ole tervishoiuteenusega," ütles Joller.

Kuigi otsus tekitas furoori ja avalikkuses räägiti seaduse muutmisest, siis on Tammerti tegevus legaalne. Tema MTÜ liitus hiljuti rahvusvahelise ühinguga Õigus Surra ja pani kodulehele isegi õpetuse, kuidas igaüks saab tema seadme abil endalt elu võtta.

"No mitte, kuidas ennast tappa, aga milliseid vahendeid kasutades oleks see võimalik tulemus saavutada. Aga ega see lihtne ei ole, sellepärast et hapnikupuuduse tekitamine on omaette keeruline ühelt poolt ja teiselt poolt, paradoks ongi see, et see on absoluutselt ohutu meetod. Et kui hapnik ligi pääseb, siis sa ei sure," ütles Tammert.

Tammerti sõnul on tema poole pöördunud üksjagu elulõpu teenuse huvilisi, nende seas Kalju Aarop. Tammert soovitab neil teha MTÜ-sse sissemakse.

"Seal oli tal pakkumine vist, et 50 eurot kuus maksta, aga mina maksin kohe tuhat eurot ja esialgu sellest aitas. Nii et kui vajadus tekib, siis ta seda teenust pakub," ütles Kalju Aarop.

"Järelikult on minul nüüd kohustus teda aidata. Kui ta ütleb, et millal ja kuhu, siis ma pean talle need asjad tooma, mille abil saab katsetada," lausus Tammert.

"Tema toob kohale maski ja gaasiballooni ja siis ise peab selle maski pähe panema ja ühendama gaasiballooniga ja siis nii-ütelda selle tulemusena lahkuda siit ilmast," ütles Kalju Aarop.

Nii Aarop kui ka Tammert eelistaksid, et seadus oleks ühemõtteliselt selge ja riik toetaks abistatud enesetappu, sest surra oma tingimustel on nende sõnul inimõigus. Perearsti taustaga ministri Karmen Jolleri sõnul võtab aga seaduste läbivaidlemine aega. Pealegi näitavad viimased uuringud, et kuigi suur osa arstkonnast toetab surmaabi seadustamist, siis vähem kui pool Eesti arstidest oleks nõus ise sellises tegevuses osalema.

"Me ei olegi valmis selleks arstidena, me oleme õpetatud patsiente ravima. Elust lahkumine on küll patsiendi vaba tahe, aga kui me räägime, assisteeritud enesetapust ja eutanaasiast, mis saab toimuda ainult patsiendi vaba tahte alusel, siis ma arvan, et meie jaoks on ikkagi veel see mõte võõras," ütles Keis.

"Me ei saa ühtegi sellist eeskirja või regulatsiooni vastu võtta ilma, et see läbiks aastatepikkused arutelud. See ei ole midagi sellist, et nüüd mina, minister, kirjutan seaduse ja viin ja seadustame. Seal on ikkagi nii palju asju vaja läbi mõelda," lausus Joller.

"Tegelikult eriti eakatega kohtudes olen ma ka saanud väga palju küsimusi, et millal seadustatakse eutanaasia ehk et see on nüüd juba gramm raskem teenus. Seda küsitakse. Aga kui ma mõtlen sellele, mida eakad inimesed kardavad ja mida üldse inimesed kardavad, siis nad kardavad sageli valu, ebamugavustunnet; seda, et nad jäävad kellegi hooldada ehk et kas me äkki saaksime teistsuguste meetoditega ka neid samu hirme leevendada või ka neid vaevusi leevendada. Ja selleks ongi palliatiivne ravi ja selleks on sotsiaalsüsteem ja nii edasi," lisas Joller.

Nii Karmen Jolleri kui ka Aime Keisi sõnul tuleks teemat arutada ja viia läbi ka laiem ühiskondlik uuring, aga hetkel keskendub riik hiljuti jõustunud elulõpu tahteavalduse rakendamisele. Tahteavalduses saab igaüks kirja panna, et ei soovi näiteks kriitilises olukorras ravi jätkamist ning meditsiinisüsteem tegeleb edasi valuraviga.

"Mis mind võib-olla kõige rohkem vapustas, oli poliitikute ja ametnike vapustus, et mind mõisteti õigeks. Et nad ei suutnud seda mõista, et kuidas saab mind õigeks mõista, kui ma aitan inimesel surra tema enda vabal tahtel. Järelikult tähendab see, et meie poliitikute ja ametnike arusaamas sinu ja minu keha on riigi omand. Ja seda võib maha kanda või sellest lahkuda ainult siis, kui nemad selleks isiklikult loa annavad," lausus Tammert.

"Minule meeldib inimeste vabadus ja sellele on ka tegelikult Eesti ühiskond rajatud. Ja see vabadus tekib meil sündides ja see kaob meil surmaga, mitte niimoodi, et surma läheduses võetakse meil vabadus ära ja öeldakse, et siin sa pole enam vaba, vaid riik on kõige targem, kes ütleb, et kuidas sa siit elust võid lahkuda," ütles Nõmper.

"Mina arvan, et väärikal elu lõpul on oluliselt rohkem mõõtmeid kui ainult enese surmamine," nentis Joller.

Kalju ja Novella on olnud abielus 63 aastat. Nad ei soovi jääda oma keha pantvangi kui mõistus või motoorika hääbuvad, seda enam, et naisel on juba tasakaaluhäired ja seega kahtlane, kas ta suudaks ise maski ette panna ja nuppu vajutada. Nad on oma soovidest rääkinud pojale, aga pole teemasse pühendanud lapselapsi ega hooldekodu kaaslasi.