Isepäisetest riigipeadest rääkides tuleb muidugi alustada taasiseseisvunud Eesti esimesest presidendist Lennart Merist, kelle käikude ees kahvatuvad pea kõik ameti järeltulijad. Meri silmapaistvaimaks välispoliitiliseks saavutuseks on 1994. aastal Moskvas Vene riigipea Boriss Jeltsiniga sõlmitud juulilepped, mille tulemusel Vene väed Eestist lahkusid.

Säärase tulemuseni jõudis Meri ilma Eesti valitsust kaasamata, kuigi põhiseadus annab presidendile vaid esindusrolli. Peaminister Mart Laar pidi otsusega lihtsalt kaasa minema.

Kaks aastat hiljem Eesti välisministriks saanud Toomas Hendrik Ilves meenutab, et see polnud ainus kord, kui president Meri valitsuse poliitikast kõrvale kaldus. Näiteks kohtumisel Soome välisministri Tarja Haloneniga, kellest hiljem samuti president sai, arutati pürgimist viisavabaduse poole.

"Meil oli kohtumine Lennarti juures Kadriorus ja mina tõstatasin viisavabaduse küsimused. Ja Lennart ütles siis välisminister Halonenile selle peale, et ära kuula teda. Et meil ei ole seda vaja. Mis oli täiesti vastuolus riigi, valitsuse ja välisministeeriumi poliitikaga. Ma olin suhteliselt pahane selle peale," ütles Ilves.

Üle 30 aasta hiljem on Lennart Meri välispoliitika kujundajatel jätkuvalt meeles, kui ekstravagantne riigipea.

"Ta oli ju ikkagi iseseisvuse saavutamise järel esimene president sisuliselt. Ta ise alles pidi nii-öelda õppima ja leiutama ka selle rolli. Tema enesekindlus, ma arvan, ikkagi ennekõike tulenes temast endast, tema enda isikust: just sellest samast erudeeritusest, väga selgelt välja kujunenud arusaamadest, väärtustest, ka keeleoskustest," rääkis aastatel 2005 kuni 2014 välisministri ametit pidanud eurosaadik Urmas Paet.

President Arnold Rüütli ajal oli toon oluliselt rahulikum. Tema viimaste ametiaastate ajal välisminister olnud Urmas Paet suuri hõõrumisi ei mäleta. Osaliselt Rüütli teeneks peab Paet Eesti liitumist NATO ja Euroopa Liiduga.

"Selles osas presidendi roll ka Eesti ühiskonnas neid kõhklejaid veenda, et neid samme, eriti Euroopa Liiduga liitumist, on vaja teha, see kindlasti oli väga tähtis selles osas, et ta sellel ajahetkel ikkagi väga selgelt valis positsiooni. Seda ei ole võimalik üle hinnata," sõnas Paet.

Toomas Hendrik Ilvese ajal muutus presidendi ja valitsuse koostöö tihedamaks kui iial varem. Ilvese suur välispoliitiline huvi ja taust tegid temast rohkem eestvedaja, mitte valitsuse käsutäitja.

"Minul ei olnud küll kordagi mingisugust hirmu või tunnet, et ta teeb midagi sellist, mida kuidagi tuleb klattida. Vastupidi, ma olin tegelikult absoluutselt välispoliitilises mõttes temas täiesti kindel," meenutas Paet.

Ilvese sõnul oli see teatud mõttes edasi-tagasi mäng. "Aeg-ajalt mina nagu tiivustasin valitsust natuke rohkem tegema, aga valitsus ütles, et kuule, võib-olla me ei tee seda praegu. Neid vaidlusi oli ka. See ei olnud nii, et kõik oli väga harmooniline. Aga ega see ei ole hea, kui minnakse erinevaid teid pidi, eriti avalikkuse ees, nii et üritasime ikka omavahel need asjad läbi rääkida, eriti kui tegemist on väikese riigiga ja kui kõik otsivad konflikti kuskil," rääkis Ilves.

Kuid isepäiseid otsuseid jagus Ilvesest kamaluga, meenutab ajakirjanik Argo Ideon, kelle sulest on presidendist raamatki ilmunud.

"Üks oli 2007. aastal tema esinemine Prahas, kus Ilves võttis sõna. Ütles, et Venemaa ei peaks olema G8 liige ja ta ei peaks olema ka Euroopa Nõukogus. Mõneti see oli selles mõttes prohvetlik, et täna Venemaa ei ole ju G8-s, vaid on G7. Aga tol ajal see oli täiesti Eesti ametliku välispoliitika väline üleskutse või mõte ja Eesti diplomaatidel tuli siis seletada, et see on selline arutelu, kus esitatakse erinevaid mõtteid, aga see ei ole Eesti ametlik seisukoht," lausus Ideon.

Üks eredamaid välispoliitikaga üllatajaid oli aga president Kersti Kaljulaid, kellel oli pikaaegne rahvusvaheline kogemus Euroopa Kontrollikojast, kuid tal puudus varasem poliitiline karjäär.

"Minu meelest ta omandas väga kiiresti selle diplomaatilise käekirja. Tema saavutuseks me saame lugeda ju seda, et Eesti oli teatud aja ÜRO julgeoleku nõukogu liige," ütles Ideon.

Oma ametiajal võttis Kaljulaid ette ootamatu soolo, kui kohtus 2019. aastal Moskvas Venemaa juhi Vladimir Putiniga. Tõenäoliselt ei teadnud seesugusest plaanist ka tolleaegne välisminister Sven Mikser, kes jääb tänaseni visiidi suhtes kidakeelseks.

"Mõnel harval juhul president üritab soleerida, aga üleüldiselt president esindab välispoliitikas Eestit nii nagu on valitsuse tasandil kokku lepitud," ütles Mikser.

Praktika näitab seega, et presidendid kipuvad neile antud esindusrolli tõlgendama ikka oma iseloomu järgi. Viimasel ajal tõstatunud ootus, et Eesti riigipea peaks välisküsimustes kuulekam olema, poliitikakujundajate hinnangul ei päde.

"See on pigemini tavaliselt kivi valitsuse kapsaaeda. Et kui tekib tahtmine välispoliitilisema presidendi järele, siis see peegeldab seda, et võib-olla need, kes valitsuse tasandil peaksid välispoliitikat tegema, olgu siis peaminister või välisminister, ei vasta päriselt oma rollis neile seatud ootustele," sõnas Sven Mikser.