Reformierakonna reiting on olnud viimased neli nädalat languses, Norstati küsitluse järgi on Reformierakond langenud sotsiaaldemokraatidest ja EKRE-st tahapoole ning on populaarsuselt viies. Reformierakonda toetas küsitluse järgi 12,9 protsenti valimisõiguslikest kodanikest. Sama moodi oli Reformierakond populaarsuselt alles viies ka viimase Emori küsitluse järgi.

"Uudis+" küsis Siim Kallaselt kommentaari praeguse olukorra kohta.

Kas te olete sisimas juba rahu teinud selle mõttega, et Reformierakonna kuldajad on möödas ja võib-olla järgmistel valimistel võitleb erakond pigem kolmanda, neljanda, viienda koha eest?

No kui te nii küsite, siis ma ütlen: kindlasti mitte. Allaandmine on alati variant, aga vähemalt minus seda praegu ei ole, seda varianti. Aga mis ma tahaks öelda reitingute kohta, on see, et tegelikult minu jaoks on küsimus ikkagi hoopis mitte nendes reitingutes ja selles, kui mitu kohta saab Reformierakond tulevases riigikogus – on see siis 15 või 20 või kui palju. Sest kõik see on poliittehnoloogia või tehnoloogia küsimus.

Tegelik küsimus on ikkagi see, et missugune Eesti Vabariik jätkab pärast 2027. aasta valimisi. Ja see on minu jaoks peaküsimus. Kümme aastat peale Eesti Vabariigi taasiseseisvumist ehitasime üles ühte Eesti Vabariiki, mis oli ja on ka siiamaani väga kodanikukeskne vabariik ja väga läänemeelne vabariik ja ka tasakaalus eelarvega vabariik ja väheste toetustega vabariik.

Küsimus on selles, missugune saab olema see Eesti Vabariik, mis jätkab pärast 2027. aastat ja see ei olene mitte ainult Reformierakonnast, vaid oleneb ka sellest koalitsioonist, kes siis valitsuse moodustab. Nii et see on minu arvates peaküsimus.

Loomulikult, poliitikas otsustavad kõike hääled, see on selge ja kellele need hääled tulevad, missuguse orientatsiooniga need hääled on.

Kui Euroopa Liit nõrgeneb, kui NATO nõrgeneb, siis missuguse tee Eesti valib – kas jätkab läänemeelsena või Euroopa-meelsena või valib Ameerika-meelse tee?

Võtame näiteks [selle]: viimastel aastatel on mindud laenuvõtmise peale. Osaliselt on see muidugi õige ja põhjendatud, aga ikkagi – laenamisest elamine on ebakindlus, see tekitab igal juhul ebakindlust. Ja siin on terve rida asju, millest mina tahaksin, et vaataksime tulevikku, mis natuke meenutab seda, mis oli minevikus. Aga eks seda otsustavad tõesti valijad ja eks seda ole siis näha.

Aga ma ütlen veel kord, et vabariik ei ole poliittehnoloogia, vabariik on ikkagi ühiskond. Näiteks kas me läheme riigikesksemaks või ikkagi otsime veel teid, et suurendada kodanikukesksust. Siin on mõtlemise kohti.

Aga ma arvan, et allaandmiseks on veel vara ja kindlasti on siin mõtlemise koht, mida teha ja kuidas teha, et saavutada tegelikult ütleme…  ärme mõtle niivõrd selle võidu peale, vaid saavutada ikkagi niisugune tulemus, millega me saame mõjutada seda Eesti Vabariigi arengut, mida me oleme tegelikult oma asutamisest peale 1995. aastal teinud. See võiks olla peaeesmärk ja sellisel juhul peab meil olema väga selge, mida me tahame ja millist Eesti Vabariiki me läheme 2027. aastal kaitsma.

Aga kuidas teile tundub, kui Reformierakonna toetus on niivõrd madal, siis kas see probleem on eeskätt selles, et reformierakondlased ise siis ei tea, mida nad tahavad erakonnana või pigem on ikkagi Reformierakonna bränd juba niivõrd kahjustada saanud, et isegi kui Reformierakond sisemiselt on ühtne ja enda jaoks kõik läbi mõtleb, siis seda lihtsalt ei anna müüa ühiskonnale enam niivõrd hästi?

No teil võib õigus olla, aga ei tahaks nagu loobuda, ausalt öeldes. Ma ei tahaks selle mõttega leppida. Kuigi teil võib õigus olla.

Aga siiski on variante, kuidas seda brändi uuesti üles töötada, selle üle saab mõelda. Vaadake sportlasi. Meil on olnud ju ka Eesti sportlasi, kes on olnud mõnda aega kaotsis ja kõrval ja ootamatult tulnud tagasi ja võitnud medaleid. Nii et põhimõtteliselt lootust ei saa kaotada, aga tööd tuleb teha.

Rääkisite oktoobris Indrek Kiisleriga raadiouudistes ja ütlesite, et aastavahetuseks, uueks aastaks peaks olema selge, mis Reformierakonnaga edasi hakkab toimuma. Nüüd on uus aasta ära olnud, on juba märtsikuu, kas teile on see nüüd selgemaks saanud, kuidas edasi minna?

Mure on kasvanud, ütleme nii. Igatahes võidumudelit veel ei ole.

On teil endal mõttes, mis see võidumudel siis oleks, kuidas ikkagi muuta Reformierakond tagasi selleks erakonnaks, kes ka tulevikus võimul on ja põhilisi otsuseid langetab?

No nii nagu ma alguses ütlesin – kaks asja. Üks asi on see, et Reformierakond on alati olnud poliittehnoloogias väga tugev ja valimiste korraldamises ja oma häälte võitmises olnud väga edukas – see kindlasti jätkub. See on üks asi.

Aga teine asi on, mida ma tingimata rõhutan, mida ma alguses ütlesin, on see, et küsimus on ikkagi mitte Reformierakonnas ja tema kohtades, vaid küsimus on, milline saab olema 2027. aasta Eesti Vabariik.

Ja siinkohal ma võin küll öelda, et ma näen paljusid asju, mida tuleks endiselt kaitsta ja tuleks hoida sedasama liini. Minu pärast kasvõi rahvusvahelises maailmas – on ju väga selge, et maailmas levivad protektsionistlikud meeleolud, mis on alati olnud meie jaoks vastuvõetamatu ja teisi niisuguseid asju.

Ühesõnaga liberaaldemokraatia on suhteliselt selge kontseptsioon, ma isegi olen sellest ju kirjutanud. Selle kontseptsiooni põhimõtteid on vaja edasi kaitsta. Liberaalne kontseptsioon on eelkõige kodanikukeskne riik ja mitte riigikapitalism, millel on ka omad voorused ja mida on ka aeg-ajalt ka rakendatud. See oleks see, mida mina tahaksin näha.

Varsti hakatakse juba erakondade platvorme tutvustama järgmisteks riigikogu valimisteks. Kui Reformierakond oma platvormiga välja tuleb, siis mis seal fookus peaks olema, et Reformierakonda ühiskonnas paremini müüa? Kas see peaks olema majandusel, inimeste toimetulekul, rahalisel poolel või peaks see olema rohkem väärtuspõhine? Eesti 200 puhul ju põrgatati siin mõni kuu tagasi mõtteid, et Eesti 200 otsib uuesti väärtuspõhist konflikti, kus siis ennast taas defineerida nii-öelda liberaalse, progressiivse erakonnana ja niiviisi vastandudes Isamaale, Keskerakonnale, EKRE-le saaks võib-olla toetust taas kasvatada. Kas see on midagi, mis ka Reformierakonna puhul töötaks?

Nagu ma ütlesin, ma tahaksin seda, et me jätkaksime sama vabariigiga, mille me 1991. aastal või tegelikult isegi natuke varem või natuke hiljem, kümne aasta jooksul kujundasime. See oleks peamine.

Nende programmidega on niisugune asi... Selle koha pealt on mul oma ettekujutus, mulle ei meeldi pikad programmid ja pikad tekstid. Aga samas on see jälle paratamatu, et kõik inimesed, kelle hääli sa tahad võluda, otsivad sealt oma lauset, et kas minu teemat on seal sees või ei ole. Ja nii need tekstid venivad ja venivad pikaks ja valgustavad kõiki külgi.

Tundub, et teisiti ka ei saa, aga ma kujutaks ette, et võiks olla põhimõtteliselt ikkagi mingisugune manifesti moodi asi, mis on lühike ja selge. Meil oli ju üks manifest, meil on siiamaani, see kehtib. See ka on tegelikult üsna pikk, aga et põhipunktid oleksid väga selged, ega seda nagu veel ei ole. See käiakse ju ikkagi välja alles valimiste eel, nii et sinna on veel aega.

Kusjuures niisugune lühike ja selge manifest, see kõlab praegu midagi, nagu oleks võib-olla Parempoolsetel. Kas Parempoolsed võib-olla ongi uus Reformierakond? Mis te sellest mõttest arvate?

No ei tahaks teisi erakondi kommenteerima hakata. Mul on parempoolsete tekste hea meel lugeda. Ainult seal on üks konks – need tekstid meenutavad väga palju neid samu tekste, mida ka mina kirjutasin kuskil 1995. aastal. Aga 1995. aastal – sellest on juba tükk aega möödas!

Reformierakond ikkagi leidis kombinatsiooni nendest manifesti ideedest ja taktikast, et ka need manifesti ideed teostatavaks muuta.

Kui ma hakkasin mõtlema, et seesama idee – kaotada ettevõtte tulumaks – sünd ja selle realiseerimine võttis seitse aastat. Nii et põhimõtteliselt ühest küljest manifest ja teisest küljest taktika see manifest ellu viia – vaat seal on vaja poliitilist kogemust ja tehnoloogiat ja eelkõige inimesi, kes võluvad valijaid. See on see tehnika.

Nii et mõnes mõttes võib öelda, et Reformierakonna toonane vaim, 1990ndate vaim, elab praegu edasi Parempoolsetes?

Ausalt öeldes ega ma nii palju nende vaateid ka ei ole jälginud. Olen ainult tähele pannud seda, et nad kordavad neid samu ideid, mis meile kõik väga olulised olid. Ainult nende ideedega on see lugu, et nende elluviimine põrkub väga suures osas ka vähemalt ühiskonna mittemõistmisele, kui mitte vastuseisule. Nii et siis tuleb leida teid, kuidas ühiskonda veenda selles või teises idees.

Nii et ma ei oska seda öelda. Selles mõttes on tore, et neid ideid korratakse, aga kuidas neid ellu viia, see on omaette küsimus.

Olete te selle peale mõelnud, et kui te ei oleks Reformierakonna asutaja, kui te ei oleks Reformierakonna endine peaminister, kui teil ei oleks niisugust emotsionaalset sidet Reformierakonnaga, kas te siis, kui homme näiteks toimuksid riigikogu valimised, valiksitegi võib-olla hoopis Parempoolseid Reformierakonna asemel?

Ei oska seda öelda. Väga paljud inimesed – võtke kasvõi siin erakondade esimehed läbi 30 ja rohkemate aastate – kes on vahetanud erakondi. Ma pean seda alati väga suureks põhimõtteliseks veaks.

Oleme valiku teinud, jääme selle juurde, lähme koos, kui oled veel kapten, siis kapten läheb koos laevaga põhja. On ju teada, et kapten lahkub laevalt viimasena, kui üldse lahkub. Nii et ma ei spekuleeri sellega.

Ütleme teistpidi: ma arvan, et Reformierakonna loomine ise on asi, mille üle minul on hea meel ja see on kõik üsna loogiline ja loomulik, et poliitikas lained käivad üles ja alla ja praegu on mõõnaperiood. Aga kas see mõõnaperiood jätkub või asendub see ka tõusuga... Mina loodan, et see asendub tõusuga, aga mina olen selle valiku teinud ja selle valiku juurde ma jään.