Möödunud nädalal ilmus järjekorras kümnes demokraatia seisu hindav aastaraport Rootsis, Göteborgi Ülikooli juures tegutsevalt V-Dem uurimiskeskuselt. Seda tüüpi indeksid ja raportid ei võimalda meil ehk väga süvitsi kaevuda ühe või teise riigi juhtumi spetsiifikasse, sest demokraatial on palju erinevaid varjundeid ning nüansse, ent hetkeseisu koondportree skitseerimiseks sobivad need hästi.

Rõõmusõnumeid raport ei toonud. Tervelt kolmveerand (74 protsenti) maailma rahvastikust elab praegu autokraatiates ehk riikides, kus kodanikel on kesised võimalused kaasa rääkida selles, kes riiki valitseb ja milliseid poliitikaid ta ellu viib, kus seadused ei kehti kõigile ühtmoodi ning kus pole tagatud võimude lahusus.

Veel 2005. aastal elas demokraatiates ja autokraatiates inimesi enam-vähem võrdselt. Autokraatia suunas liikuvaid riike (44) on praegu kordi rohkem kui demokraatia suunas liikuvaid (18). Ning iseäranis tugev vähikäik toimub sõna- ja arvamusvabaduse vallas, see on näidanud tagasimineku märke pea veerandis maailma riikidest (44).

Meie, Ida-Euroopa regioon on oma demokraatlikkuselt samal tasemel kui Sahara-tagune Aafrika. Terve regiooni rahvastikust elab vaid viis protsenti liberaalsetes demokraatiates ehk režiimides, kus ei toimu mitte üksnes korralised valimised, vaid on tagatud ka õigusriigi toimimine ja kõik isikuvabadused. Sellisteks riikideks loetakse indeksis Balti riike ning Tšehhit. Veel veerand Ida-Euroopa rahvastikust elab valimisdemokraatiates, kus valimistega probleeme pole, küll aga teiste eelmainitud aspektidega.

Eesti püsib V-dem indeksis jätkuvalt kõrgel kuuendal kohal ning olulisi muutusi Eesti puhul ei täheldatud. Mõistagi ei tähenda see, et Eestis oleks demokraatia toimimine kuidagi veatu. Enamgi, teistes demokraatiaindeksites, näiteks osalusdemokraatia või arutleva demokraatia indeksites ei asetse me kaugeltki nii kõrgetel positsioonidel kui liberaaldemokraatia indeksis, mis peamiselt keskendub põhiseaduslikele institutsioonidele.

Viimastest valimistest saati on märkimisväärselt langenud Eesti valitsust ja parlamenti usaldavate inimeste osakaal, mis näikse kõikuvat kuskil 29 ja 37 protsendi vahel. Saab näha, kas arvamusuuringu kevadine laine näitab siin võnkumise jätku või suudavad parlamendi- ja valitsuspoliitikud lähenevate valimiste ootuses vähe suuremat heakskiitu pälvida.

Üleilmsete trendide valguses jääb õhku küsimus, mida saame meie teha selleks, et kaitsta Eestit demokraatia vähikäigu eest. Et meie demokraatia püsiks säilenõtke või kerkne, nagu viimasel ajal moodne öelda on. Et rahvas tunneks, et tema tahtega arvestatakse, ning et Eesti riik toimiks nii nagu seadusesse kirja on saanud ja seejuures ka oma rahva huvides.

Demokraatiauurijad on tuvastanud mitmeid tegureid, mis demokraatia säilenõtkust tagavad. Nende hulka kuuluvad näiteks proportsionaalsust tagavad institutsioonid, mis kindlustavad, et võim liialt ühe poliitilise segmendi kätte ei koonduks. Samuti hoiakud nagu empaatia, ühtekuuluvustunne ning usaldus, nii usaldus institutsioonide vastu kui ka näiteks poliitiliste eliitide omavaheline usaldus. Seesama, mis võimaldab koostööd teha näiteks parlamendis.

Usaldus institutsioonide vastu sõltub väga suurel määral sellest, kui head tööd teevad erakonnad, vabaühendused ja riigiinstitutsioonid selleks, et inimesed tunneks, et nende eelistuste ja vajadustega arvestatakse.

Mitmete mainitud hoiakute eeldus on, et inimestel on olemas teatav heaolutase ja kindlustunne. Just viimast on mitmel pool, sealhulgas USA-s, seostatud demokraatia tagasilangusesse minekuga. Seejuures teeb iseäranis valvsaks see, et majanduslik ebakindlus on seotud just autokratiseerumise algusega, ning kui sellesse spiraali kord juba satutud on, ei too kindlustunde paranemine endaga kaasa taasdemokratiseerumist.

Mitmed valimistejärgsed küsitlused näitavad, et nii-öelda leiva ja vorsti küsimused on paljude Euroopa valijate jaoks kõige kaalukamad.

Riigikantselei tellitavast monitooringust ilmneb, et viimase kolme aasta lõikes on Eesti elanike majandusliku kindlustunde ja heaolu trend negatiivne. Saab näha, kas tänavu jõustunud maksumuudatused seda trendi vääravad, ja kui pikaajaliseks see kujuneb.

Sellest ka soovitus erakondadele, mis, mulle tundub, paljus juba selles suunas ka vaatavad. Valijate jaoks ei ole põhiküsimus see, kas teile meeldib MAGA või Macron, vaid hoopis see, kui usutavalt võiks teie maailmavaateline visioon tagada inimestele heaolu ning kindlustunnet pikemas perspektiivis. Hea esitus selles küsimuses ei taga mitte üksnes tahedat tulemust valimistel, vaid aitab tagada ka Eesti demokraatia säilenõtkust.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.