Kuivõrd oli teie jaoks üllatus, et USA ja Iisrael eelmise laupäeva hommikul otsustasid Iraani rünnata?

Oli üllatav ja samas ka ei olnud. Ei olnud üllatav sellepärast, et me ju nägime, kuidas Ameerika Ühendriigid koondasid sinna piirkonda sõjalisi jõude. Nagu paljud analüütikud ütlesid, on see umbes nagu klassikalises Vene teatris: kui püss on riputatud seina peale, siis vähemalt kolmandas vaatuses peab see ühe paugu tegema. Seega ei olnud üllatav, et see sõjaline operatsioon algas.

Küll aga tõmbas natukene vaiba jalge alt ära asjaolu, et nüüd reedel, 28. veebruaril, kui Iraani juhtkond hävitati ja Iisraeli õhujõud heitsid pommid Khamenei residentsile, kus kogu Iraani võimuladvik koos oli, käisid tegelikult samal ajal rahuläbirääkimised Iraani ja Ühendriikide vahel Genfis.

See oli otse öeldes alatu käik, et ameeriklased ei teatanud, et need rahuläbirääkimised on nüüd lõppenud ega viidanud mitte millelegi. Et me ei räägi enam iraanlastega ja kasutame edasi teisi meetodeid. Nad ei öelnud seda, vaid see löök oli minu arvates allapoole vööd.

Ameerika Ühendriikidelt on järjest tulnud väga jõulisi sõjalisi sekkumisi ja tegutsemisi, võtame siin Venezuela, siis USA tegutsemine narkokartellidega ja nüüd Iraani ründamine. Millise pildi on praegu USA ja Donald Trumpi administratsioon maailmas endast maalinud?

Hästi vastuolulise. Me ju kõik mäletame, et kui Donald Trump esimest korda presidendiks sai, siis ta deklareeris, et tema on rahu president. Et tema kavatseb ära lõpetada kõik sõjalised avantüürid ja sekkumised teiste riikide ellu, mille eesmärk on seal kehtestada demokraatlik kord või eksportida lääneriikide väärtusi. Selline asi ei tööta. Ta oli ülimalt kriitiline kõikide eelnevate administratsioonide suhtes, kes üritasid seda teha Iraagis, Afganistanis ja kus kõik veel.

Nüüd on ta ise muutunud ülimaks pistrikuks. See on aastal 2026. Eelmisel aastal ta veel arvas, et võiks taotleda Nobeli rahupreemiat, sest oli sõdu ära lõpetanud. Ehk keegi ei suuda praegu täpselt öelda, mitu sõda ta nüüd lõpetas...

Ise ta väidab, et seitse-kaheksa.

Seitse-kaheksa, võib-olla ka rohkem. Nüüd on ta korraga pööranud hoopis teise iseloomupalge ette ja selgub, et ta on kõige pistrikum kõikidest pistrikest üldse. On juba väikest statistikat tehtud, et ta on selle sajandi jooksul sõjaliselt sekkunud rohkem kui keegi teine eelnevatest presidentidest. See on väga huvitav isiksuse muutumine.

Selles mõttes peab talle siiski au andma, kui niimoodi võib öelda, et tema sekkumised, vähemalt kui me vaatame, mis juhtus Venezuelas, ei olnud vormistatud demokraatia taastamise või rahvale toomisena. See oli režiimi peenhäälestus, kui meenutada ühte meie Eesti peaministrit.

Sealt kõrvaldati Maduro, kes oli kogu oma poliitilise karjääri üles ehitanud Ameerikale vastandumiseks, ja jäeti ametisse inimene, kes on pärit täpselt samast keskkonnast. Tal on täpselt samasugused vaated ja mingeid demokraatlikke reforme Venezuelas keegi läbi viima ei hakka. Arvukas Venezuela opositsioon, kelle esindaja sai isegi Nobeli rahupreemia, millest Trump ilma jäi, on korraga kõrvale heidetud.

Venezuelas aetakse asju endistviisi pehmelt öeldes suhteliselt ebameeldivate inimestega, aga need ebameeldivad inimesed on Ameerika Ühendriikide praegusele administratsioonile sobivad.

Siinkohal tuleb meelde kunagine ütlus, mida omistatakse Nixonile Kesk-Ameerika diktaatori kohta: "He's a son of a bitch, but he's our son of a bitch." Ta on igavene litapoeg, aga ta on meie oma. Nii et kui Trump sekkub teiste riikide asjadesse, ei ole see demokraatia edendamise projekt, vaid sihikindel tegutsemine selle nimel, et saada pukki endale sobiv inimene.

Sarnase peenhäälestusega ilmselt Iraanis midagi ära ei tee. Aga kuivõrd võimalik on Iraanis stsenaarium, kus ajatolla Ali Khamenei asemel võtab juhtimise üle keegi samast režiimist pärit inimene, kes asub USA-ga koostööd tegema? Ehk siis võimule saaks justkui Iraani režiimi lite-versioon?

Ma oletan, et sellele praegu panust tehaksegi. Me ei tea, kui palju on Iraani sees mängureid, kes võivad sellesse protsessi sekkuda. Eile meile teatati, et usuliseks liidriks on valitud hukkunud Khamenei poeg, kelle kohta on teada, et ta on oma vaadetelt veelgi äärmuslikum kui tema isa. Ta on tihedamalt seotud Iraani repressiivaparaadiga ehk siis täpsemalt Islami kaardiväega.

Revolutsiooniline kaardivägi.

Revolutsiooniline kaardivägi. See uus ajatolla, kes nüüd justkui valiti, on nendega tihedamalt seotud, seega võib ta olla veelgi julmem mees kui tema isa. Me muidugi ei tea seda täpselt.

Iraani põhiseaduse järgi kutsutakse valimiseks kokku 88 inimesest koosnev valijatekogu ja väidetavalt rünnati seda hoonet, kui valijatekogu kokku tuli. Kas nad kõik said hukka või ei saanud, või toimus see valimine Zoomi kaudu, me ei tea.

Nagu üks Iisraeli kommentaator muheles, ei ole Iraani põhiseaduses Zoomi kaudu valimisest midagi räägitud. Valijatekogu peab tulema füüsiliselt kokku.

Iranistid teavad, et tegemist on šiitliku riigiga, kus võimu isalt pojale üleandmisele vaadatakse väga halvasti. Seal ei ole niimoodi kombeks. Nende põhimõte on valida järglaseks parim, aga veresugulane ei pruugi olla parim. Seal on mingisugune vastuolu.

Aga vastuolu on riigis ka šiiitide ja sunniitide vahel, ning sunniidid on need, kes on seni valitsenud?

See, millest te praegu räägite, oli Iraagi olukord enne 2003. aastat, kui ameeriklased ründasid. Seal valitsesid sunniidid kogu riiki ning kurdid ja šiiidid olid allasurutud seisus. Iraan on ikkagi läbinisti šiiitlik riik. Seal on mingi sunniidi vähemus, aga see on niivõrd tühine, et sellest ei ole mõtet rääkida. Küll on seal teisi vähemusi, kellest on mõtet rääkida.

Šiitlikud põhimõtted sellist isalt pojale võimu üleandmist üldse ei soosi ega salli. Me ei tea, kas see on mingisugune jälgede segamine või järjekordse kriisi ilming. Isalt pojale võimu üleandmise moment lubab väita, et Iraani kui islamivabariigi olemus on siiski muutunud. Tundub, et põhimõtted, mis olid justkui pühad, on nüüd kõrvale heidetud.

Iraani ühiskonnas toimubki vist mingi muudatus. Kuigi Donald Trumpi sõjalise sekkumise eesmärk ei saanud tema eelnevaid jutte kuulates olla ühiskonna ümbertegemine, siis võib-olla see siiski juhtub selle sõja tagajärjel.

Mõned nädalad tagasi olid Iraanis väga laiaulatuslikud meeleavaldused, mille tulemusena võimud tapsid tuhandeid või kümneid tuhandeid inimesi. Oma rünnaku alguses ütles Donald Trump, et ta kutsub meeleavaldajaid ja režiimivastaseid võimu haarama. Kas need meeleavaldused tõukasidki Trumpi praegu rünnakut korraldama? Me teame, et sellele eelnes ka 12-päevane sõda, mis nõrgestas Iraani sõjalist võimekust. Kui realistlik on Trumpi vaade kutsuda üles režiimivastaseid võimu haarama? On see päris nii lihtne?

Siin on jälle selline ebamäärasus. Esmalt me peame tunnistama, et need tänavarahutused või isegi ülestõusukatse, mida me täheldasime veel jaanuari alguses, suruti väga julmalt maha. Kuigi sõjalise jõu koondamise ajal Pärsia lahe piirkonda Trump julgustas Iraani vastalisi tegevust jätkama, lubades, et abi on kohe tulemas, siis nagu me näeme: see abi jäi hiljaks. Selle hetke vahel, kui ameeriklased ja iisraellased 28. veebruaril rünnakut alustasid ning rahutuste mahasurumise vahele jääb ikkagi mitu nädalat. See uputati kõik lihtsalt verre.

Omaette tähelepanu vääriv teema on teoreetiline arutelu, kuidas revolutsioonid üldse puhkevad. Mitte ainult Iraanis, vaid kõikides riikides.

Omal ajal, kui koolis ajalugu õppisin ja hiljem veel ülikoolis, siis rõhutati rahva massilise väljatuleku tähtsust. Näiteks Venemaa sündmuste puhul aastatel 2011–2012, kui oli ka suur rahvaliikumine, leidsid analüütikud suhtarvu, et kui kaks protsenti pealinna elanikest tuleb tänavatele, siis see on piisav rahvamass, et midagi hakkaks juhtuma. Nüüd me oleme aru saanud, et see on natukene romantiline ettekujutus.

Rahvas on oluline eeldus, aga sellel rahval peavad olema poliitilised juhid või organiseerunud jõud, kes on valmis võtma juhtohjad enda kätte. Nii palju, kui on teada Iraani siseelust, siis on seal rahulolematut rahvast palju, aga opositsioonilisi poliitikuid, kes asuksid poliitilist elu ümber kujundama, lihtsalt ei ole. Nad on kas emigratsioonis, tapetud või vangis.

Endise Iraani šahhi poeg, kes elab eksiilis Ameerika Ühendriikides ja kutsub distantsilt rahvast tänavatele, tekitab natuke ebaeetilise tunde. Kui kutsud rahvast barrikaadidele, peaksid ise olema oma rahva keskel, mitte eemalt inimesi revolutsioonilise kaardiväe vastu saatma, kes terava moonaga lihtsalt kuulipildujaga tuld teeb.

Kui Ameerika Ühendriikide president kutsub üles, et rahvas tulge tänavale, siis see võib olla seotud ka uue jutuga, et USA ei välista maismaaoperatsiooni Iraani pinnal. See on see, mida varem kogu aeg välistati ja mis läks neile Iraagis ja Afganistanis väga kalliks maksma. Me kõik olime kindlad ja ma olin kindel, et nad seda viga uuesti ei tee. See üleskutse rahvale võib olla nagu Ameerika omaenda maavägede Iraani saatmise asendusvõte.

Lisaks ei ole Iraan rahvastiku poolest homogeenne riik, vaid seal on palju rahvusvähemusi, kes elavad kompaktselt teatud piirkondades, nagu aserid ja kurdid. Kurdid on olnud pikka aega USA liitlased, vähemalt Iraagis, kus nad on sisuliselt eraldi riik.

Süürias elav kurdi vähemus oli väga oluline. Ja ameeriklased toetasid neid, nii relvadega kui vist isegi ka sõjaliste nõustajatega. See kurdi vähemus Iraanis, tundub vähemalt, et ameeriklased püüavad neid kuidagi motiveerida, mõjutada: võib-olla teie nüüd alustate keskvalitsuse vastu sellist otsustavat võitlust.

Aga see on jälle selline kahe teraga mõõk, sellepärast et nii palju, kui meieni on jõudnud Iraani ühiskonna analüüsi, siis Iraanis üldiselt ka need inimesed, kes on ajatollade režiimi suhtes väga-väga skeptiliselt ja vaenulikult meelestatud, et nende tulevikunägemuseski riigi lagunemine ei ole mitte mingil juhul midagi positiivset.

Aga see ei ole ka täiesti pöörane mõte realistlikus vaates praegu?

No praegu on vara seda öelda. Fantaseerida võime igasuguseid asju. Näiteks nüüd tõesti see Lääne-Iraanis kompaktselt elav kurdi vähemus ongi otsustavust täis ja neil on relvad ja on sõjaplaan ja siis alustavadki keskvalitsuse vastu sõda. Kõik ülejäänud Iraani rahvad võivad aga tegelikult koonduda Teherani ümber ja ütlevad: see, mis kurdid teevad, see ei sobi ja me parem hakkame võitlema riigi ühtsuse nimel.

Kas enam-vähem on teada, palju reaalselt on tulihingelisi režiimi toetajaid ja kuidas see võiks jaguneda näiteks režiimi vastaste vahel?

Iraani ühiskonda analüüsivad inimesed ütlevad, et seal on selline tuumik. Üks tugev tuumik, mis võib olla umbes 15–20 protsenti elanikkonnast, kes siis ajatolla režiimi toetavad.

Need on muidugi relvastruktuuride liikmed, nende perekonnaliikmed, siis ametnikkond, vaimulikkond. Miljon, kaks miljonit niimoodi. Iraanis on elanikkonda natuke üle 90 miljoni, kui sellest 15–20 protsenti on režiimi kindlad toetajad, siis võib siit arvutada, kui mitu miljonit inimest on.

Aga siin tuleb jälle rõhutada seda, et 15–20 protsenti tulihingelisi toetajad nagu ei ole nii muljet avaldav. Aga nad on kõik relvastatud inimesed. Tähendab kõik inimesed, kellel Iraanis on relvad, on režiimi pooldajad ja see on otsustava tähtsusega asjaolu.

Opositsioonil või nendel, kes võiks alustada režiimi vastu relvavõitlust, on paljad käed ja kui rääkida revolutsioonilistest protsessidest ja alanud kodusõdadest, siis Vene revolutsiooni kogemus 1917. aastast näitab, et tollal, kui tsaarivõim hakkas lagunema, siis võimu võttis bolševike partei, kellel tollel hetkel oli võib-olla 5000 liiget hiiglasliku Venemaa peale ja selgus, et sellest täiesti piisas.

Selline sihikindel, relvastatud, hästi organiseeritud, kindla plaaniga väike rühmitus suudab väga palju korda saata. Kui rääkida opositsioonist Iraanis, siis see jõud praegu puudub, erinevalt 1979. aasta olukorrast, kui Iraanis toimus islamirevolutsioon.

Tollal just sessamas ajatollade liikumises olid kõik sellised noored ägedad mehed. Kui nemad võtsid Iraanis võimu, siis vaimulike võrgustik mošeedes üle kogu maailma oli omavahel ühenduses, organiseeritud.

Praegu sellist organiseeritud jõudu Iraani ühiskonnas ei ole ja kas nüüd Ameerika Ühendriikide presidendi üleskutsed, et organiseeruge, tehke midagi, kusagilt eemalt mitme ookeani tagant öeldes on piisav impulss sellise organiseeritud liikumise tekkimiseks – ei tea.

Muidugi on huvitav see, vähemalt Iisraeli tegevuse seisukohalt, et peale igasuguste sõjaliste objektide on Iisrael pommitanud ka politseijaoskondasid ja justnimelt revolutsioonilise kaardiväe taristut ehk siis repressiivaparaadi taristut.

Selle eesmärk võib-olla see, et kui rahva ülestõus siiski peaks toimuma, siis see repressiivaparaat on kas nõrgestatud või nende relvakambrid on purustatud. Proovitakse ehk sinna Iraani ühiskonda natuke nagu pärmi visata, mis paneks selle protsessi võib-olla käärima.

Räägime laiematest piirkondlikest mõjudest laheriikides. Ilmselt tuli mõnevõrra üllatusena, et Iraan hakkas valimatult oma naaberriike üle lahe pommitama: Araabia Ühendemiraate, Kuveiti, Katarit ja isegi Küprost. Millest see kõneleb, kas see näitab paanikat?

On kõlanud arvamus, et see on Teherani võimude paanika või suisa rumalus, aga on ka vastupidine seisukoht. Väidetavalt on Araabia Ühendemiraate, mis asuvad Iraanist vaid 250 kilomeetrit lõuna pool, rakettidega rünnatud isegi rohkem kui Iisraeli. See on üllatus ennekõike Araabia Ühendemiraatide šeikidele ja maailmaüldsusele.

Arvatakse, et kuna Donald Trumpil on oma väimehe Jared Kushneri kaudu väga tihedad ärisidemed rikaste naftamonarhiatega, võib Iraani rünnak olla sihipärane strateegia. On tehtud isegi iroonilist nalja, et Jared Kushner ei esinda Ühendemiraatides mitte USA-d, vaid Ühendemiraate USA-s, on naftašeikide lobist.

Iraani rünnakute eesmärk võib olla tekitada nendele naftamonarhiatele nii suurt valu ja meeleheidet, et nad lähevad kõik koos Washingtoni Trumpi rinna najale nutma ja paluvad tal see asi ära lõpetada. Ameerika Ühendriikide jaoks on ebameeldiv moment see, et Pärsia lahe rikkad naftariigid on täis USA sõjaväebaase. Nende rajamise ametlik põhjendus oli omal ajal just vajadus kaitsta piirkonda Iraani eest. Nüüd, kui on tõesti vaja kaitsta, selgub, et Ameerika Ühendriikide õhukaitse ei olegi nii muljet avaldav ja Iraani raketid ning droonid tulevad sellest läbi.

Samas on seal rakette ikkagi päris palju ka maha võetud.

Jah, aga Dubai reklaamis ennast aastakümneid kui maailma kõige päikeselisemat ja kindlamat riiki, kus on igavene õnn ja midagi hullu ei saa juhtuda. Nüüd tulevad sealt pildid purustatud hotellidest ja taevani ulatuvatest suitsusammastest – see on tõeline šokk. Nii et kui Iraan hakkas neid väikseid kaitsetuid riike ründama, võib selle taga tegelikult olla strateegia tekitada nii palju valu, et nad paluksid Washingtonil see asi ära lõpetada.

Aga samas võib see olla ka endale jalga tulistamine, et nad saavad naabrite pahameele kaela?

Jah, kuigi samas öeldakse ka, et Iraani võimudel ei ole mingeid alternatiive. Nad on pandud olukorda, kus kas nemad tapavad või neid tapetakse, režiim võitleb oma ellujäämise nimel.

Ja väga tähtis tegur siinjuures on ka veel Venemaa, kes vist võib öelda, et on Iraani jätnud täiesti üksi praegu.

Võib öelda küll, et sealt Kremlist mingisugust selget sõnumit ei tule. Ühest küljest sõlmis Venemaa eelmisel aastal Iraaniga lepingu, kus nad pidid teineteist aitama. Nüüd on see hetk käes, aga mingit abi ei tule. Ajatolla tapmise peale avaldas Putin vaid väga kuiva ja ametliku kaastunde diplomaatilise protokolli kohaselt, midagi isiklikku seal ei olnud. Venemaa maine on saanud järjekordse pleki, kuid teisest küljest tõstab seal toimuv nafta hinda, mis on Venemaale kui naftatuludest sõltuvale riigile kasulik.

Kolmas asi on see, et kogu maailmaüldsuse ja USA tähelepanu koondub nüüd Lähis-Itta ning Ukraina jääb natukene kõrvale. Kuna Lähis-Ida riigid vajavad rohkem õhutõrjet, võidakse raketid, mida Ukraina väga vajaks, saata hoopis sinna. See tähendaks, et Ukraina ei saa oma õhuruumi enam nii efektiivselt kaitsta.

Kas see rünnak Iraanile võib ka veel hoopis julgustada Venemaa tegevust näiteks sellepärast, et ka Venemaa alustas oma agressiooni Ukrainale põhjendusega ennetada Ukraina rünnakut Venemaale? Või võib see ikkagi heidutada, sest see näitab lääne relvastuse suurt üleolekut Venemaa relvastusest?

Pigem seda esimest. Ei saa öelda, et julgustab, aga see justkui õigustab tagantjärele Venemaa käitumist. Vene propaganda ongi hakanud rääkima, et Ameerika Ühendriigid ja Iisrael teevad seda, mida venelastele keelatakse.

Teine mõtlemapanev hetk on 28. veebruar, kui Iraani juhtkond hävitati. Seda võib nimetada mõrvaks ja see on uus samm rahvusvahelises elus. Kuigi Venemaa on retooriliselt olnud väga terav – praegu Zelenski suhtes ja omal ajal Gruusia presidendi Saakašvili suhtes –, ei ole seni proovitud teiste riikide liidreid füüsiliselt kõrvaldada. Kui Trump tegi selle asja ette ja tõestas, et võib küll, võib mõni diktaator seda veel proovida. Mul on tunne, et Donald Trump käitubki nagu diktaator.

Kui vaadata kogu seda olukorda viimaste kuude jooksul – Gaza sõda, Pakistani ja Afganistani vaheline konflikt, Iraan ja Ukraina sõda –, siis kui ohtlikus ajas me tegelikult praegu elame?

See on pigem retooriline küsimus.

Kui suur on eskalatsiooni oht?

Ülimalt suur.

Inimesed, kes räägivad kolmandast maailmasõjast... Aga see eeldaks ilmselt Iraani taha teatud teiste tegutsejate koondumist, mida praegu näha ei ole?

Iraanil ei ole liitlasi. Iraan valib hoolikalt, mida ta teeb. Näiteks Türgit ta ei ole rünnanud. Aserbaidžaani ründamine oleks selles mõttes õigustatud, et Aserbaidžaan on Iisraeli kõige kindlam naftaga varustaja ja nende suhted on suurepärased kuni sõjalise koostööni. Kuid Iraan ei ründa Aserbaidžaani, sest see tähendaks automaatselt Türgi sekkumist, kes ilmselt ei kõhkleks maismaaoperatsiooni alustamast.

Hästi suur küsimärk on Hiina. Hiinale ilmselgelt olukord ei meeldi. Huvitaval kombel on Hiina praegu maailmapoliitikas viimane kindel ankur, kes räägib rahvusvahelisest õigusest ja tsiviliseeritud suhtlusest. Need õiged sõnad tulevad praegu hiinlaste suust. Muidugi me ei tea, kas Hiinal ei teki seda kõike vaadates tunnet, et võiks midagi äkilist ette võtta Taiwani suunal. Kui selline asi peaks juhtuma, ei oleks enam mingeid pidureid.