Kui Donald Trump on juba möödunud nädala pühapäevast rääkinud sellest, et kohe-kohe tuleb häid uudiseid, Hormuzi väin avatakse ja kõik on nagu enne, siis seda siiski juhtunud ei ole. Miks?

Osapooled on oma tingimuste poolest teineteisest jätkuvalt väga kaugel. Need tingimused, mida on lauale pannud Ameerika Ühendriigid, ei saa ega ole kunagi vastuvõetavad Iraani režiimile ning Iraani režiimi tingimused omakorda Ameerika Ühendriikidele. Iraan mõistab, et Hormuzi väina sulgemise võime on nende kõige olulisem viis, kuidas Ameerikale survet avaldada. Läbi Hormuzi väina ei liigu ju üksnes kütus, vaid tegelikult ka suur osa maailma väetistest. Maagaas on väetiste peamisi tooraineid, samamoodi heelium, mis on üks kriitilisi toormeid mikrokiipide tootmisel. Seega on need mõjud kindlasti pikaajalised ja palju laiemad kui üksnes tänase päeva kõrged kütusehinnad.

Kas see väin jääb nüüd igaveseks suletuks – seda kindlasti mitte. Aga niikaua, kuni püsib Iraani režiim, säilitavad nad võime seda vajaduse või soovi korral jälle sulgeda.

Kuidas nii on, et ühelt poolt kehtib vaherahu ja teiselt poolt Ameerika Ühendriigid Iraani sadamat pommitasid?

Sõda ja rahu on sellises olukorras kindlasti alati suhteline. Lahingutegevuse intensiivsus on kordi madalam, kui see oli sõja esimestel nädalatel. Seevõrd vaherahu siiski kehtib. Kumbki pool ei ole teatanud, et nad kokkuleppest lõplikult lahti ütleksid. Ehkki Iraan on vastuseks Ameerika Ühendriikide rünnakule öelnud, et tegemist oli tõsise rikkumisega, ei ole nad siiski teatanud, et nad nüüd omalt poolt sõjategevust uuesti sama intensiivsusega alustavad. Nii et mingisugused kõnelused kindlasti aset leiavad.

Kas ollakse kokkuleppest päevade või kuude kaugusel, on ilmselt üsna keeruline öelda. Aga selge on see, et kui see kokkulepe peaks tulema kiiresti, siis on tegemist pigem abstraktse mustandiga, kuhu detailid tuleb juurde keevitada alles tulevaste läbirääkimiste jooksul. Kui meenutada näiteks Obama tuumakokkulepet omaaegse Iraani juhtkonnaga, siis selle läbirääkimine ja sõlmimine võttis aega pikki-pikki kuid.

Samas Iraan ei taha tingimata seda, et USA neid laialdaselt ja koos Iisraeliga pommitama hakkaks, nagu see sõja alguspäevadel oli. Seda ta kindlasti tahab vältida. Samas on neil siiski säilinud võimekus läbirääkimistega venitada, vingerdada ja teha ikkagi asju, mis neile meeldivad. Kuidas see nii on?

Need laevad, mis väetist, kütust ja kõike muud toorainet läbi Hormuzi väina veavad, on ju tegelikult kommertsfirmadele kuuluvad alused, kes ise teevad oma otsused selle kohta, kas väina läbimine on ohutu või mitte. Väin on võrdlemisi kitsas ja Iraanil piisab teatud harvadest üksikutest rünnakutest selleks, et usku väina ohutu läbimise võimalusse kõikuma lüüa. See ei ole iseäranis keeruline. Ameeriklased on kindlasti võimelised üksikuid laevu läbi väina eskortima ja andma hävitavaid lööke üksikute objektide pihta. Aga imerohtu selleks, kuidas pöörata tagasi Iraani võimet Hormuzi väin sulgeda, ameeriklastel ei ole. Selleks piisab mõnest kiirkaatrist, droonist ja meremiinist ning väidetavalt on Iraanil säilinud veel isegi võrdlemisi märkimisväärne ballistiliste rakettide arsenal.

Kas NATO osalemine selles operatsioonis on ainult retoorika, millest on vahepeal tõsisemalt ja vahepeal vähem tõsiselt juttu olnud, või on see päris tegevus?

Küsimus ei ole ju selles, et ameeriklastel oleks puudu mingitest võimetest või löögijõust. Küsimus on selles, et tegelikult puudub selge strateegia, mis viiks soovitud tulemuse ehk väina taasavamiseni. Usun, et küllap NATO-poolne valmidus aidata olukorda stabiliseerida ja Hormuzi väina taasavada oleks olemas, kui oleks selge ettekujutus, mida selleks teha tuleb. Ameerika abipalved Euroopale ja NATO liitlastele on seni olnud võrdlemisi abstraktsed. Nii nagu ei ole meile suudetud usutavalt ära seletada selle sõja alustamise põhjust, ei ole tegelikult suudetud meile usutavalt selgeks teha ka seda, mida meilt tegelikult oodatakse ja kuidas selline NATO või Euroopa Liidu poolne abi aitaks jõuda soovitud tulemuseni.

Kes võidab sellest, et kütuse, väetise ja gaasi hind tõuseb?

Võitjaid on selles väga vähe. Iraani jaoks on võit see, et režiim püsib – see on võrdlemisi madal latt. Nende režiimil ei ole tulevikku pärast seda, kui riigikord vahetub. Seetõttu on revolutsiooniline kaardivägi, selle juhtkond ja kõrgemad usujuhid kindlasti valmis tegema mida iganes, et oma võimu säilitada. Nii kaua, kuni see võim püsib, säilib ka võime represseerida omaenda rahvast ja vajadusel sulgeda Hormuzi väina.

Tegelikult hoiatati Ameerika Ühendriikide administratsiooni analüütikute poolt selle võimaluse eest üsna tõsiselt, aga tõenäoliselt elati pärast Maduro kukutamist teatud eufoorias ja kujutati ette, et ka Iraani režiimi alistumine on üksnes päevade või halvemal juhul nädalate küsimus. Tegelikkuses on need totalitaarsed režiimid võimelised teatud olukordades väga kaua vastu pidama.

Mida see sõda Trumpi populaarsusele tähendab, kuna Iraani sõda USA-s väga populaarne ei ole?

Iraani sõda on USA-s erakordselt ebapopulaarne peamiselt sel põhjusel, et see on viinud üles nafta- ja kütusehinnad ka Ameerika Ühendriikides. Seda, kui palju maksab kütusegallon bensiinijaamas, võtavad Ameerika valijad valimisotsuste tegemisel vägagi arvesse – seda on ajalugu korduvalt näidanud. Trumpi populaarsus ei olnud iseäranis kõrge ka enne selle sõja algust. Neid põhjusi, miks populaarsusmõõn on teda tabanud, on õige mitmeid. Küll on siin väidetavad korruptsioonijuhtumid administratsioonis, mitmed immigratsioonioperatsioonid, mis on toonud kaasa inimohvreid, ja palju-palju muudki. Aga see sõda on tõepoolest olnud, võib öelda, et kirstunaelaks administratsiooni ja Vabariikliku Partei populaarsusele.

Samas oli Trumpi suust eile kuulda ka ähvardust, et ta võib Omaani rünnata. Ma ei tea, mis tingimustel täpselt, kuid see tähendab eskalatsiooni. Ühelt poolt võivad need olla ainult sõnad, aga teiselt poolt samas ka mitte.

Omaan on regioonis olnud pigemini ikkagi üks Ameerika Ühendriikide liitlasi. See kummaline lause presidendi suust tuli tõesti vastuseks väitele, et Iraan ja Omaan on omavahel pidanud kõnelusi, kuidas tulevikus maksustada transiiti, mis läbib Hormuzi väina. Vaevalt selle taga oli väga tõsist kalkulatsiooni või tõsiselt läbimõeldud strateegiat. Usun, et tegemist oli lihtsalt sellise retoorilise fopaaga.