Riigikaitsekomisjon on kutsunud kokku eraldi töögrupi, kus hakatakse arutama, kuidas lahendada probleemi, et ajateenistusse jõuavad noored, kes eesti keelt vajalikul tasemel ei valda. Mida teie siin võimaliku lahendusena näete?

Tegelikult on keeleoskuse puudumine haridussüsteemi tegemata töö. Ettepoole vaadates hakkab see probleem eestikeelsele õppele üleminekul loodetavasti aastast 2030 vaikselt lahenema, sest haridussüsteem on võtnud selle probleemi lahendamise käsile. Aga mida teha vahepealsel perioodil? Siin on neli aastat, võib-olla viis, kus koolist tulevad ikkagi välja inimesed, kes ei valda eesti keelt B1-tasemel, kuigi gümnaasiumi lõpus peaksid nad valdama seda B2-tasemel. Nii kaua, kui eestikeelsele õppele ülemineku efekt veel ei toimi ja tulemusi ei ole, on vaja leida lahendus.

Kaitseväes on täna seoses lahingu- ja kaitsevõimekuse muutmisega asi läinud keerulisemaks. Väljaõpe on keerulisem ja see eeldab kõrgemat keeleoskust. Meie haridusministeeriumis näeme lahendusena seda, et eesti keele õpe on kaitseväeteenistuse osa neile, kelle keeleoskus ei ole sellisel tasemel, et nad saaksid efektiivselt väljaõppes osaleda. Selle võrra pikeneks ka kaitseväeteenistuse periood. Keeleõpet ei korralda siis muidugi kaitsevägi, vaid haridus- või kultuuriministeeriumi allasutus, sest mõlemad tegelevad täiskasvanute keeleõppega.

Aga see peab olema kaitseväeteenistuse osa ehk ajateenijale kohustuslik. Temal oleks siis kohustus läbida ka eesti keele õpe.

Saan aru, et üks arutelu koht ongi see, kas eesti keel õpetada selgeks ajateenistuses või enne seda. Kaitseminister Hanno Pevkur ütles, et tema eelistus oleks, kui keel oleks selge juba enne ajateenistust.

Jah, aga sellega on selline lugu, et täiskasvanud inimest sunniviisiliselt koolitada ei saa. 18-aastane on täiskasvanu, talle ei saa mitte keegi kehtestada ühtegi kooli- ega õppimiskohustust. Õppimiskohustust saab kehtestada teatud õppeülesannete raames: kui ta läheb ülikooli, siis selle õppekava raames on tal näiteks eesti keele õpe. Või kui ta läheb ajateenistusse, siis selle raames on tal keeleõpe. Aga öelda, et täiskasvanud inimene õppigu eesti keel ära ja see on kohustuslik – seda teha ei saa. Ehk ta ei õpigi seda keelt ära, järelikult ta ei tulegi üldse ajateenistusse.

Kui panna ajateenistusse sisenemisel keelenõue, on see põhiseaduse vastane. President on väga selgelt öelnud – ja mina olen nõus –, et ajateenistusele ei saa panna täiendavaid piiranguid. See on põhiseaduslik kohustus, mida inimesed peavad täitma sõltumata keeleoskusest. Aga kui ajateenistuse läbimine eeldab keeleoskust, siis täiskasvanud inimest ei saa sunniviisiliselt kooli viia.

Kui keeleõpe oleks ajateenistuses, siis teenistus algakski keeleõppega ja pikeneks nii kaua, kuni see keeleõpe aset leiab?

Nii on. See algaks keeleõppega ja pikeneks nii kaua, kui keeleõpe aset leiab.

Kui kaua võtaks aega eesti keele piisaval tasemel selgeks saamine ehk millisest pikenemisest me räägime?

Me oleme rääkinud potentsiaalselt kuni kuuekuulisest pikenemisest. Mõnel on see võib-olla kolm kuud, mõnel kuus kuud. See sõltub sellest, kui kiiresti ta keelt õpib.

Mis on siin peamised vastuargumendid, veakohad või ohud?

Ma ei näe ohtusid, sest arvan, et ka noortele endile on kasulik, kui nad keele selgeks saavad. Varem või hiljem satuvad nad ilma keeleoskuseta tööturul olukorda, kus peavad minema keelekursust küsima töötukassalt.

Eesti keele oskus B1-tasemel on oskus, mis tuleks omandada haridussüsteemis, aga kuna süsteem täna seda kahjuks ei garanteeri, tuleb see omandada mujal. Kaitsevägi on olnud koht, kus keeleõpe on päris hästi toiminud, aga täna muutunud kaitseväeteenistuse kontseptsiooniga ei saa see toimida samaaegselt. On vaja eraldi lisaaega keele õppimiseks.

Rääkisin julgeolekuekspert Meelis Oidsaluga. Tema viskas õhku mõtte, et tingimata ei ole ehk vaja sunnimehhanismi. Nii nagu kaitseressursside amet annab ajapikendust tervislikel põhjustel, saaks seda teha ka keelelistel põhjustel. Kui on näha, et äsja kooli lõpetanud noor ei oska piisavalt hästi eesti keelt, et teda teenistusse võtta, ütleb riik talle, et tule mõne aja pärast tagasi – vaatame, kas oled keele tööga seotud ülesannete kaudu või kuidagi teisiti ära õppinud. Mida te sellest mõttest arvate?

Jah, aga see eeldab, et noor läheb ja õpib eesti keelt. See eeldus on sinna sisse kirjutatud, et ta muu elu raames keele justkui omandab. Tänane kogemus näitab, et ei omanda – ta toimetab ikkagi Narvas või venekeelsel tööturul ja eesti keele oskust tal ei teki.

Põhjus, miks see on hea, et eesti keele õpe on kaitseväeteenistuse osa, on see, et selle väljaõppe raames õpetataks talle siis selgeks eesti keel. Nii nagu ülikooliõppe raames õpetatakse selgeks eesti keel.

Ülikool võib muidugi öelda, et ärge tulge õppima, kui keelt ei oska, ja paljud ei võtagi vastu. Narva kolledžis [Kallas oli Tartu ülikooli Narva kolledži direktor] võtsime aga näiteks vastu ja panime õppe raames kohustuse täiendavalt eesti keelt õppida. Igale õpilasele tehti test, mõõdeti keeleoskuse tase ära; kui oskus polnud piisav, siis anti kohustus täiendavate ainepunktide mahus keel ära õppida. Tudengid tegid seda. Sama loogika toimiks ka kaitseväeteenistuses.

See kolm või kuus kuud, mille võrra see ajateenistus pikeneks, see oleks siis selline intensiivne õpe hommikust õhtuni? Kas on mõtteid, milline see õpe täpsemalt välja näeks?

Loomulikult oleks see intensiivne, sest kolm kuud on väga lühike aeg. See võiks olla seotud ka juba mingite väljaõppetegevustega – mitte nii, et istutakse lihtsalt klassiruumis.

Keel ja keeleõpe on efektiivne siis, kui seda keelt on inimese päevakavas väga paljude tegevuste juures. Ainult klassiruumis võib testi jaoks keele ära õppida, aga reaalne kasutus- ja suhtlemisoskus seal klassiruumis ei tule. See on aga juba metoodika väljatöötamise küsimus.

Põhimõte on, et täna on väga keeruline läbida kaitseväe väljaõpet ilma keelt B1-tasemel oskamata. See tekitab olukorra, kus me peame selle B1-taseme keeleõppe tagama nendele noortele, kes lõpetavad praegu põhikooli ega ole eestikeelses õppes osalemas.

See on ka integratsiooni põhimõtteid toetav, sest inimesele antakse oskused, et ta oleks paremini ühiskonda integreeritud. Kui kehtestada lihtsalt keelenõue ilma võimaluseta seda keelt õppida, siis hakatakse kaitseväeteenistusest eemale hoidma. Seda kohustust ei täideta ja see ei toimi integratsioonimeetmena. Siis, vastupidi, toimub tõrjumine: tõrjutakse inimesed, kellel pole ühiskonnas hästi hakkamasaamiseks vajalikke oskusi. See on väga halb, sest siis ta tõesti tekitab ühiskonnas sellise tõrjutud või marginaliseeruva grupi.

See lahendus, kus keeleõpe on väljaõppe osa, see toetab tema integratsiooni ja tema oskuste kasvu. Kaitseväeteenistusest välja tulles on inimese oskuste tase tõusnud mitte ainult kaitseväe mõttes, vaid ta on omandanud eesti keele ka tööturul ja edaspidises hariduses toimetulekuks.