Viimastel aastatel oleme Eestis korduvalt küsinud, kust tulevad jõhkraid kuritegusid toime panevad noored, mis on nende puhul jäänud tegemata ning kuidas selliseid juhtumeid ennetada. Minu mulje järgi nähakse juurpõhjuseid sageli kodustes oludes, karistamatusetundes või siis asjakohaste teenuste puuduses. Neis kõigis elementides on oma iva, kuid on ka madalamal rippuvaid vilju, mis jäävad noppimata.

Kriminaalhoolduses töötame igal aastal mitmesaja kuritegusid toime pannud alaealise noorega, kellest enamiku puhul on meie juurde suunamise aluseks olnud kuritegu juba mitmes. See tähendab, et nad on oma tegude tõttu korduvalt politsei ja prokuratuuriga kokku puutunud ning nende olukorra kohta on ka kohalik lastekaitse saanud mitmeid teateid.

Nende noorte puhul me enam ei räägi varasest märkamisest, see rong läks ära juba aastaid tagasi, kui nad näiteks koolist puuduma hakkasid või kui politsei käis kodus seoses vanemate vahelise väärkohtlemisega. Need on noored, kelle probleemid, kas siis varguste, vägivalla, korrarikkumiste või muude ilmingute näol pole enamasti lähikonnas saladuseks. Kindlasti on selliste noorte puhul püüdnud erinevad spetsialistid heas usus ja lootuses lahendusi leida, mis pakuks neile tuge ja lõpetaks süüteod.

Hea on tõdeda, et enamiku Eesti noorte kriminaalne karjäär lõppebki juba alguses ning paljudel pole politsei ja prokuratuuriga peale üht-kaht kohtumist enam asja. Ka enamik neist noortest, kes kriminaalhooldusesse jõuavad, saab oma eluga järjele. Enamasti tulebki riskikäitumist võtta arengulise etapina, millele tuleb tähelepanu pöörata, kuid tuleb arvestada, et ülereageerimine võib olla samavõrd kehv kui reageerimata jätmine.

Noored ei jää süsteemile märkamatuks

Aga miks siis ikkagi on meil noori, kes jäävad karistussüsteemi pöörlema, jõuavad kinnistesse lasteasutustesse või eriti halval juhul vanglasse? Neile võiks veel lisada ka need noored, kelle elu lõppeb üledoosi, suitsiidi või muu riskikäitumise tõttu.

Nagu õigesti arvatakse, kasvab enamik selliseid noori üles keskkonnas, milles on hulganisti traumaatilisi kogemusi, hooletusse jätmist ning väärkohtlemist, samuti kiusamist ja tõrjumist. Nad ise ei oska sobituda ja neid ei osata omaks võtta. Mida sügavamad on raskused, seda mitmekülgsem on sageli ka välise abi ja toe vajadus.

Kõige keerukama käitumisega noored on oma kogukondades enamasti teada. Spetsialistid erinevates asutustes tunnevad neid, aga ometi kogeme me kriminaalhoolduses ja vanglas, et enne meieni jõudmist on nende probleemid ja riskikäitumine aina süvenenud.

Võiks arvata, et vähemalt alates hetkest, kui nende poolt toime pandud kuriteod on ilmsiks tulnud, on nendega alustatud intensiivset tööd. Võiks eeldada, et spetsialistid saavad kokku, hindavad noore ja tema pere olukorda ning leiavad neis keerukates juhtumites rätsepalahendused.

Paraku on reaalsus midagi muud. Suure osa selliste juhtumite puhul piirdub asutuste vaheline koostöö kirjade ja teavituste saatmisega. Samas on just ühises tegutsemises keerukate olukordade lahtiharutamise ja lahenduste võti.

Ühe laua taga kokkusaamise üks olulisi eeliseid on see, et igale noorele on võimalik läheneda individuaalselt. Praktika nii meil kui ka mujal näitab, et mida keerukam on juhtum, seda vähem on kasu standardlahendustest. Kuigi noortel võib olla vajadus spetsiifilise abi või teenuste järele, ei ole sageli pakkumine efektiivne, kui osapooled oma tegevusi ei koordineeri.

Kui õigusrikkumisi toime pannud noore juhtum jõuab kriminaalhooldaja töölauale, on toime pandud tegudest möödas enamasti mitmeid kuid ning selle taustaks olnud probleemide ilmsikstulekust juba enam kui aasta. Noore elus on see väga pikk aeg, mille jooksul raskused pigem süvenevad kui lahenevad.

Ka karistuse tulemuslikkuse ja juhtunust õppimise vaates on reaktsiooniaeg oluline. Paljud uuringud on näidanud, et korduvate õigusrikkumiste ennetamise osas on karistuse rangusest olulisem reaktsiooni vältimatus ja kiirus.

Turvalise koostöö raamistik

Kriminaalhoolduses oleme partnerite (näiteks kohalikud omavalitsused, politsei, vangla) kaasamiseks loonud võrgustikutööks turvalise koostöö (TUKO) raamistiku, mille eesmärk on nimelt see, et iga noore juhtum saaks vajaliku tähelepanu kõige osapoolte poolt ühiselt ning et keerukates juhtumites oleks tagatud asutuste vaheline üksteisemõistmine ning koordinatsioon.

Alates käesolevast kevadest kaasame noortega töös vajalikud osapooled TUKO koostöösse kohe kriminaalhoolduse alguses ja see aitab pakkuda noorele ja tema perele vajalikku tuge ning ennetab tekkida võivaid probleeme.

Näeme vajadust samalaadse koostöö osas ka nendes juhtumites, mis kriminaalhoolduseni ei jõua ning usume, et noorte uusi rikkumisi aitaks ennetada see, kui aktiivne koostöö algaks mitte õigussüsteemi ahela lõpus, vaid juba siis, kui mured noorega ilmsiks tulevad.

Eesti-suuruses riigis võiks olla garanteeritud esiteks see, et võrgustikutööd alustatakse esimesel võimalusel iga raskema kuriteo toime pannud noore puhul, või siis noore puhul, kes on korduvalt kergemaid rikkumisi toime pannud. Sama võiks teha ka lähtuvalt noore muudest abivajaduse ja riskikäitumise märkidest.

Teiseks võiks meil olla süsteem, kus näiteks saja kõige keerukamas olukorras noorega käiks võrgustikutöö seni, kuni noore elus on riskid maandatud, et koostöö asutuste vahel ei tähendaks ainult teadete saatmist. Ei saa loota, et keegi teine midagi teeb, vaid tuleb veenduda üheskoos, et tegevustel on ka reaalne mõju.