Ministeerium kinnitas uuesti, et kohustuslik õppetöö peab olema tasuta, aga vabatahtlikku klassiraha ja annetusi võib koguda, kui kõik lapsed saavad osaleda võrdselt.

Kultuuriasutused on toimumata jäänud õppekäikude pealt kaotanud suure osa oma sissetulekust ning koolid on muutunud ettevaatlikuks. Õpetajad ei julge lapsevanematelt muuseumi ega bussiekskursiooni jaoks raha küsida.

"Praeguseks oleme pärast kaht kuud tööd ministeeriumiga, alates allkirjade kogumisest kuni avaliku pöördumise väljaandmiseni, jõudnud sinnamaani, et vana juhend on maha võetud. See oli juhend, mis poleemika tekitas ja kus oli palju keelde, mida õpetajad ja koolid ei tohi õppekäikude korraldamisel teha. Nüüd on valminud uus suunav materjal, mis ütleb lühidalt, et endiselt võib korraldada õppekäike ja paluda lapsevanematelt vabatahtlikku panust," rääkis pöördumise algataja, Pimedate Ööde filmifestivali (PÖFF) juht Mikk Granström.

"See tähendab, et vana süsteem saab jätkuda nagu ennegi ehk raha kogumine on vabatahtlik. Selle vastu ei ole kordagi protesteerinud haridus- ega kultuuritöötajad. Kui keegi ei saa või ei soovi klassirahasse panustada, siis nii on ja sellega ei ole kordagi probleemi olnud. Probleemid on olnud kommunikatsioonis ja küsimuses, mida võib ja mida ei või. Praegu on see selgus paberil olemas," lisas ta.

Granström ütles, et saame minna tagasi normaalsusesse ja viia õpilasi endiselt teatrisse, kinno, muuseumisse ning avastuskeskustesse, aga ta näeb ka teist ja pisut suuremat probleemi

"Kui paberil on asjad korras ja suunavad materjalid kõigi osapoolte heaks kiidetud, siis järgmine suur töö on kindluse tagasiandmine õpetajatele ja koolidele," ütles ta.

Koolidele ja õpetajatele peab Granströmi sõnul andma selge sõnumi, et sügisel uue õppeaasta õppekäike planeerides võivad nad täiesti julgelt paluda lapsevanematelt vabatahtlikku kaasrahastust.

"Arvan, et nii nagu süsteem varem töötas, töötab see ka edasi. Sellega võidavad kõik: lapsevanemad, kool, õpetajad ja noorte tulevik tervikuna."

Granströmi sõnul on viimane lahendamist vajav kitsaskoht see, kas koolid on suunavast materjalist üheselt aru saanud.

"Ma ei julge öelda, et see on kõikidesse koolidesse üheselt arusaadavalt jõudnud. Teema on olnud kuum pool aastat ja nii mõnelgi võib tekkida julguse küsimus: kui homme saadan kodudesse kirja, et korjan klassiraha, võib tekkida pahameel. Sõnum peab jõudma samamoodi lastevanemateni, et see on lubatud tegevus," sõnas ta.

Loodusmuuseum leidis sponsori

Eesti Loodusmuuseum seisis silmitsi murettekitava olukorraga, kui haridus- ja teadusministeeriumi antud suunised vähendasid kooligruppide külastusi keskmiselt 40 protsenti. Nüüd on plaanis luua ettevõtjate toel haridusfond, mis toob lähiaastatel muuseumisse loodetavasti tuhandeid õpilasi.

"Eelmise aasta lõpus HTM-i antud suuniste mõju jõudis ka meie muuseumini. Kui vaadata konkreetselt vähenenud õppeprogrammide arvu, siis keskmiselt 40 protsenti on kooligruppe vähem jõutud loodusmuuseumisse. Kindlasti on üheks teguriks siinjuures ka see pisut segane suuniste pool, mis on kooliõpetajate ja koolipidajate jaoks tekitanud olukorra, kus reeglite rikkumise vältimiseks on lihtsam pigem ära jätta see õppekäik," rääkis Eesti Loodusmuuseumi direktori asetäitja Egle Hecht.

"Ma võin kinnitada, et kõik meie õppeprogrammid, mis me oleme loodusmuuseumis loonud, oleme võtnud aluseks koolide ainekavad ja sellest lähtuvalt teinud teemaarenduse. Õppekäik muuseumis võib olla osaks, kus me saame näitlikustada ja muuta programmi ja teemat märksa elavamaks olukordades, kus koolide endi võimalused laborites ei ole piisavad," selgitas Hecht.

Hecht tõi näiteks teema rakk ja ainuraksed, mis on hästi abstraktne, aga kui mikroskoobi all vaadata neid organisme, siis on näha, kuidas õpilastel lähevad hakkavad aru saama, millega on tegelikult tegemist.

Uus algatus ja eraraha kaasamine

"Kuna tegelikult koolid tunnevad vajadust õppekäikude järele, siis kui vahepealsed segased suunised olid sellised, et lapsevanematelt ei ole lubatud annetusi selle tarbeks koguda, tuli vaadata erasektori poole. Leidsime ühe hea koostööpartneri, kellega koos lõime haridusfondi, mille toel oleme võtnud eesmärgiks järgneva kolme aasta jooksul tuua kuus tuhat last muuseumisse," sõnas Hecht.

If Kindlustus on muuseumi esimene sõber.

"Algusest peale oli näha, et meie põhimõtted ja eesmärgid on suhteliselt sarnased. Nad usaldavad loodusmuuseumi ekspertiisi hariduse valdkonnas ja panustavad eelkõige finantsilise poolega," selgitas Hecht.

Tiit Ojasoo: Klassiga teatris käimine loob uusi jututeemasid

Eesti muusika- ja teatriakadeemia professor Tiit Ojasoo avaldas samuti "Terevisiooni" intervjuus muret noorte, eriti väljaspool pealinna elavate kooliõpilaste teatrikülastuste vähesuse üle. Ta rõhutas, et teater pakub noortele hädavajalikku elulist vaheldust sotsiaalmeediale ning klassiekskursioonide korraldamine nõuab õpetajatelt suurt mehisust.

Ojasoo tõi näite lavakunstikooli sisseastumiseksamitelt, kus kandidaatidelt uuritakse alati nende varasemaid teatrikogemusi. "Ma kuidagi eeldaksin, et kui sa tuled lavakasse, oled sa teatris käinud kümneid ja kümneid kordi," rääkis Ojasoo. Ta nentis aga, et väljaspool Tallinna elavate noorte teatrikülastusi saab sageli terve keskkooli jooksul üles lugeda vaid ühe käe sõrmedel.

Üheks oluliseks takistuseks on piirkondlik logistika ja kõrged kulud. "Kaugemalt tulijatel on lisaks ju ka transpordikulud ja artikli väitel võib see transpordikulu olla kuni tuhat eurot," märkis Ojasoo, viidates hiljutisele ajakirjanduse kajastusele. "Tallinna ei tulda ju nii, et jõuame siia ja sõidame kohe tagasi – tegelikult peab siin ka tükk aega kohapeal olema," selgitas ta.

Klassi kultuurireis nõuab õpetajalt mehisust

Kuigi kultuuri tarbimine ja lapse kasvatamine on eeskätt perekonna rida, mängib kool Ojasoo hinnangul siiski väga olulist ja praktilist rolli. "Kui me räägime mingisugusestki kokkuhoiust, siis klassiga on ju oluliselt odavam teatris käia kui perega," selgitas ta, lisades, et klassikülastuse piletid on tavaliselt soodsamad.

Teatrikülastuse juures pidas ta aga hindamatuks just selle sotsiaalset aspekti. "Lõppkokkuvõttes on lisaks muuseumi- või teatrikülastusele oluline ka see, mida pärast sõpradega räägitakse," leidis Ojasoo. Tema sõnul on noore inimese arengus äärmiselt oluline saada rääkida eakaaslastega mingisugusel teistsugusel teemal kui vaid see, mis sotsiaalmeedia platvormil TikTokis juhtus.

Samuti rõhutas Ojasoo elava kontakti vajalikkust kultuuriõppes. "Kui meil on ikkagi elus kirjanikud ja elus teater ja elus kunstnikud, siis võiks ju neid ka näha ja mida nad praegu teevad," lausus Ojasoo.

Klassiekskursioonide korraldamine ja teise linna sõitmine ei ole aga õpetajatele sugugi lihtne ülesanne. "Üldiselt on probleem muidugi selles, et klassi muuseumisse või teatrisse viimine – rääkimata teise linna minekust – nõuab õpetajatelt ikkagi mehisust," tõdes Ojasoo. "See on päris suur pingutus ja selles mõttes suur kummardus ning aplaus kõigile õpetajatele, kes jaksavad seda ikkagi teha," lisas ta.

Ojasoo märkis, et isegi kui taoliste käikude eest on ette nähtud mõni lisatasu, ei kompenseeri see tegelikult seda suurt pingutust ja kultuurilist vastutust, mis Eesti õpetajatel igapäevaselt lasub.