Inimkonna arutelud süsihappegaasi ehk CO₂ ümber keskenduvad peaaegu alati inimesele. Räägime temperatuurist, energiast, majandusest, rannikulinnadest, tehnoloogiast ja sellest, kuidas kliimamuutused mõjutavad meie elukorraldust. Väga harva pöörame tähelepanu sellele, kuidas näeb sama protsess välja taimede ja kogu biosfääri seisukohalt.

Taimed on kogu maismaaelu kandvad organismid ja loomad, sealhulgas inimesed, elavad tegelikult taimede loodud maailmas. Taimed toodavad hapnikku, seovad Päikese energiat, loovad pinnast, hoiavad vee ringlust ning mõjutavad isegi pilvede ja sademete kujunemist. Ilma taimedeta ei eksisteeriks Maa praegusel kujul üldse.

CO₂-te käsitletakse peaaegu ainult probleemina. Taimede jaoks ei ole CO₂ saaste, vaid elu põhikomponent, aine, millest ehitatakse üles lehed, tüved, juured, metsad ja kogu roheline biomass. Mida rohkem on taimel võimalik süsihappegaasi omastada, seda kiiremini suudab ta üldjuhul kasvada, kasutada vett efektiivsemalt ning taastoota rohelist massi.

Just seetõttu tõstetakse professionaalsetes kasvuhoonetes CO₂ taset sageli 800–1500 ppm-ni ja paljude taimede kasv kiireneb sellistes tingimustes märgatavalt. Taimed muutuvad tugevamaks, kasvatavad kiiremini biomassi, seovad rohkem süsinikku ning fotosünteesi käigus toodavad ka rohkem hapnikku. Mida aktiivsem on fotosüntees, seda rohkem toodab biosfäär nii biomassi kui ka hapnikku. Rohelisem planeet tähendab otseses mõttes aktiivsemalt "hingavat" planeeti.

Kui kõrgem CO₂ tase aitab taimedel kasvada kiiremini ja lopsakamalt, siis kas tänapäevane atmosfäär on taimede seisukohalt tegelikult optimaalne?

Praegu sisaldab Maa atmosfäär ligikaudu 420 ppm CO₂-te. Enne tööstusrevolutsiooni oli see umbes 280 ppm ning viimase jääaja ajal ligikaudu 180 ppm. Geoloogilises mõttes on need väärtused väga madalad ja ekstreemsed, ka see praegune näitaja. Mitmete uuringute järgi aeglustub madala CO₂ taseme juures taimede kasv märgatavalt ning biosfääri üldine tootlikkus väheneb. Viimase jääaja ajal oli suur osa planeedist külm, kuiv ja tolmune ning taimede kasvutingimused rasked.

Sageli räägitakse, nagu oleks praegune atmosfäär Maa "normaalne" või "õige" seisund. Tegelikult näitab geoloogiline ajalugu midagi hoopis muud. Suure osa Maa ajaloost oli atmosfääris CO₂-te kordades rohkem kui praegu. Tänapäevane atmosfäär on pigem erandlikult süsinikuvaene periood.

Juura ajastul hinnatakse CO₂ tasemeks sageli umbes 800–1500 ppm. Samal ajal oli Maa märgatavalt rohelisem ja niiskem. Poolustel ei laiunud kilomeetrite paksused jääkilbid, vaid metsad. Antarktikas kasvasid puud ning kõrgetel laiuskraadidel leidus rikkalik taimestik. Planeet oli täis elu ning biosfäär äärmiselt aktiivne.

Veel kaugemasse minevikku vaadates on Maa atmosfääris olnud ka perioode, kus CO₂ sisaldus ulatus mitme tuhande ppm-ni, mõnede hinnangute järgi isegi üle 7000 ppm. Kui tänapäeva avalik debatt käsitleb juba 500 või 600 ppm taset peaaegu katastroofina, siis tasub küsida, kuidas suutis elu üldse eksisteerida ajastutel, mil CO₂ sisaldus oli kümneid kordi kõrgem kui nüüd.

Tegelikult elu arenes edasi ja Maa ei muutunud steriilseks kivikõrbeks. Elu levis, taimestik muutus lopsakaks ning biosfäär kujundas järk-järgult kogu planeedi nägu. Tänapäeva metsad, muld ja fossiilsed varud on suuresti nende iidsete roheliste ajastute pärand.

Lisaks tekib siin veel üks tähelepanuväärne vastuolu. Isegi kui inimkond põletaks järgmise saja aasta jooksul ära praktiliselt kogu teadaoleva nafta ja suure osa fossiilsetest varudest, ei jõuaks atmosfääri CO₂ sisaldus tõenäoliselt ikkagi tasemeni, mida paljud taimed peavad kõige produktiivsemaks kasvukeskkonnaks.

Hinnanguliselt võiks selline stsenaarium viia atmosfääri CO₂ taseme umbes 700–750 ppm lähedale. See oleks küll kliimaarutelu mõttes väga kõrge näitaja, kuid jääks siiski alla tasemetele, mida kasutatakse professionaalsetes kasvuhoonetes ning mis olid iseloomulikud Maa varasematele lopsakatele ajastutele.

See ei tähenda muidugi, et atmosfääri muutused ei võiks inimesele probleeme põhjustada. Inimtsivilisatsioon on ehitatud välja suhteliselt stabiilse kliima tingimustes. Linnad, põllumajandus, infrastruktuur ja energiavõrgud sõltuvad suuresti praegusest tasakaalust, kuid inimese mugavus ja biosfääri pikaajalised huvid ei pruugi alati olla üks ja sama asi.

Kõrgema CO₂ taseme juures kasutavad taimed vett efektiivsemalt, taluvad paremini põuda ning kasvatavad kiiremini biomassi ja hapnikku. Suurem biomass tähendab rohkem metsi, rohkem mulda, rohkem elupaiku ja rohkem seotud energiat.

Planeedile on omane CO₂-te aeglaselt siduda ja peita pinnasesse, meredesse, kivimitesse ja fossiilsetesse varudesse. Miljonite aastate jooksul väheneb atmosfääri süsinikusisaldus loomulikult, kui seda kusagilt juurde ei lisandu. See tähendab, et pikemas perspektiivis võib Maa liikuda hoopis süsinikuvaesema atmosfääri suunas.

Võib-olla peaks inimkond hakkama käsitlema atmosfääri süsteemina, mida tuleb teadlikult juhtida. Kui Maa ajalugu midagi näitab, siis seda, et lopsakad ja rohelised ajastud on sageli olnud seotud kõrgema CO₂ tasemega. Võib-olla peab inimkond õppima vaatama atmosfääri mitte ainult enda, vaid kogu biosfääri pilgu läbi.