Igal ajastul püütakse leida võrdlusi sündmustega ajaloost, et neid näitena kasutada ja võimalusel neist õppida. Eks neid võrdlusi ole praegugi mitmeid. Makroinvestor Ray Dalio näiteks leiab, et oleme praegu sisenemas 1945. aasta eelsesse vapustuste aega. Tema kuuetasemelise skaala kohaselt oleme tasemel viis. Kuues ja viimane aste oleks juba suure korratuse ajastu.

Võtan jutuks võrdluse praeguse ja esimese ilmasõja eelse aja vahel, tuginedes Yale'i ülikooli ajalooprofessori Odd Arne Westadi raamatule "Saabuv torm. Võim, konflikt ja hoiatused ajaloost" (Odd Arne Westad, "The Coming Storm. Power, Conflict and Warnings From History", 2026). Kõigega selles üllitises, eriti Ukraina sõja osas, ma päris nõus ei ole, aga see pole praegu teemaks.

Westadi sõnul oleme sisenemas ajajärku, mil mitmed suurvõimud rüselevad ülemvõimu pärast eri piirkondades ja inimtegevuse valdkondades nagu tuumatehnoloogia, tehisaru ning avaruumi uuringud. Varasemate põlvkondade ajal vabamaks muutunud kaubavahetus on üha rohkem piiratud ja habras, suurte riikide vahel on puhkemas kaubandussõjad. Meie seniste kogemuste jaoks on uus maailm üha võõram, kuid meenutab pisut maailma enam kui sada aastat tagasi, 19. sajandi lõpupoolest kuni aastani 1914 ehk sõjani.

Ka siis põrkusid suurvõimud. Natsionalism ja populism olid tõusuteel ja paljudele tundus, et globaliseerumine ei ole neile tulu toonud. Kasvasid protektsionism, kasutati üha rohkem tolle ning üha enam süüdistati oma probleemides teiste riikide elanikke. Suurte teemade seas olid ka immigratsioon ja terrorism.

See maailm lõppes kataklüsmilises sõjas, millega globaalne majandusareng langes paarikümne aasta võrra tagasi. Nüüdisaja suurriikide sõda oleks hullem, seda ka ilma tuumarelva kasutamata. Inimareng heidetaks põlvkonna võrra tagasi.

Paljuski sarnaselt 1914. aasta eelse ajastuga mängivad poliitikas kasvavat rolli erinevat laadi natsionalismid. Alates Xi Jinpingi pürgimustest taastada Hiina suurus kuni Vladimir Putini katseteni luua uus Vene impeerium ja välismaalaste vastaste suhtumisteni USA-s, Suurbritannias, Saksamaal ja Prantsusmaal. Negatiivne suhtumine teistesse on aluseks mitmetele konfliktidele.

Teine hirmutav sarnasus saja aasta tagusega on suurvõimude vastastikuste süüdistuste kumuleerumine. Eriti puudutab see USA ja Hiina suhteid.

Toimunud on nihe eemale USA hegemooniast. Hiina tehnoloogiline areng, Venemaa avalik ärplemine ja India enesekindel käitumine on vaid uue korra esimesed kuulutajad. Enne esimest ilmasõda käis Briti hegemoonia alla, vanad impeeriumid Venemaa ja Austria tahtsid oma regioonis domineerida, ühendatud Saksamaa tõusis aga kiirelt Euroopa võimsaimaks jõuks. Sõjakogemusteta liidrid kaldusid nägema sõda või sellega ähvardamist lahendusena oma probleemidele, suutmata ette kujutada oma tegevuse järelmeid.

Kui geopoliitiliselt Westadi võrdlus ajalooga paika panna, on pilt järgmine. Hiina on eelmise sajandi alguse Saksamaa nüüdisaegne versioon ehk suurvõimu staatusesse trügiv riik. USA on uus Suurbritannia ehk manduv hegemoon, kes üha vähem soovib oma staatuse hoidmise kulusid katta. Venemaa on nagu omaaegne Austria-Ungari keisririik ehk murenev impeerium, mis püüab pildil püsida. India võiks aga olla nagu omaaegne Prantsusmaa oma murega siseriikliku lojaalsuse, regionaalse staatuse ja omaaegsete jagamiste pärast, samuti hirmuga arengus maha jääda.

Tänapäeval on pilt tegelikult kirjum, kuna osaliste arv on kasvanud, aga mitmed ilmingud endised. USA teise ilmasõja järgne unikaalne seisund on kahtluse all. Nagu brittide puhul 19. sajandi lõpul, nii ka nüüd on teised riigid USA eeliseid õõnestanud, et taaskehtestada multipolaarne maailm. Ja nagu britid omal ajal, nii lammutasid ameeriklased meie sajandil oma globaalse seisundi asjatute sõdade, ebaselgete strateegiliste prioriteetide ning siseriikliku sotsiaalse ja majandusliku allakäiguga.

Lisame Westadi hinnangule näitena ka USA praeguse Iraani-vastase sõjategevuse käsikäes Iisraeliga. Ka siin puuduvad selged strateegilised sihid, vale oli sündmuste arengu hindamine, tõusiklik ja president Donald Trumpi lapsik käitumine, kuigi see viimane ei tohiks üllatus olla.

Hiina on, nagu öeldud, omaaegsele Saksamaale sarnaselt suur ja nähtav muutuja. Hiina kiire tõus on tekitanud hirme nii naabrite seas kui kogu maailmas. Erinevalt keisri-Saksast toonitavad aga Hiina liidrid, et riigi areng on olnud valdavalt rahumeelne, kuigi Hiina sõjavägi on maailma suurim ja kaitsekulud kasvavad kiirelt.

Sarnaselt Saksa keisri Wilhelmiga ei varja ka Xi Jinping, et põlgab demokraate, äriliidreid, töölisklassi organisaatoreid, tudengiaktiviste ja regionaalseid võimureid. Hiina kompartei eliit käitub üha enam nagu Saksamaa junkrute klass, samastades oma vaated rahva vaadete ja huvidega. Ja nagu Wilhelmil ja tema järglastel on ka Xil ja tema komparteil täielik kontroll relvajõudude üle.

Venemaal hakkas aga Putin riiki pöörama eemale läänest ja Hiina suunas. Tegemist ei olnud ega ole mitte kommunisti, vaid padukonservatiivse Vene natsionalisti ja Vene impeeriumi ihalejaga. Nagu paljudel juhtudel üle saja aasta tagasi on Putini katsetel taastada Venemaa suurus kõige ohtlikum ettearvamatus. Kuigi tal ei ole ei vahendeid ega vaimset teravust selle suuruse saavutamiseks. Putinil on ähmane ettekujutus Vene maailmast, mis vajab taasloomist, sarnaselt Habsburgide usule, et nende riik kujutab eraldusjoont stabiilsuse ja kaose vahel Kesk-Euroopas.

Tervikuna näime me praegu liikuvat rahvusvahelise poliitika vormi poole, mida maailm ei ole eelmise sajandi algusest saadik näinud. Jätan kõrvale majanduslikud suurjõud, mille parimad näited on Jaapan ning Euroopa Liit. Viimase puhul tasub märkimist ehk vaid üha enamate maade liidrite suund suuremale sõltumatusele USA-st. Taustaks kahtlused, kas USA üldse mingeid liitlaskohuseid kavatseb täita.

Vähesed nüüdisaja liidrid loevad sõda parimaks lahenduseks, kuid sõda võib alata valearusaamadest või valearvestustest. Westad võtab teema kokku tõdemusega, et vaja on alternatiive sõjale. Millised need peaksid olema, on juba eraldi jutt.