Sõja ajal valitsevad sõjaseadused. Mobilisatsioonikäsule ei saa vastata, et kui metsas wifit ei ole, siis mina sõdima ei hakka, või paluda kaitseväkke võtmist edasi lükata, sest kutsutul on samaks ajaks spaas tuba kinni pandud. See on siililegi selge, ja ma ei pea siinkohal silmas samanimelisel suurõppusel osalenuid, vaid ikka laia üldsust.

Ajakirjanikudki mõistavad hästi, et sõja või erakorralise seisukorra ajal ei saa infot avaldada sama vabalt kui rahupäevil ning tuleb äärmiselt hoolikalt kaaluda, kas ja mil moel võib avaldatav Eestit kahjustada. On arusaadav, et kuritahtliku käitumise takistamiseks peavad riigil sellisel juhul olema vastavad mehhanismid. Nagu alati on saatan detailides ehk selles, millised need mehhanismid on.

Juuni algul vastu võetud kriisiolukorra ja riigikaitse seaduse suurimat vastukaja tekitanud punktid lubavad tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve ametil, politsei- ja piirivalveametil, kaitsepolitseiametil ning kaitseväel erakorralise või sõjaseisukorra ajal keelata osaliselt või täielikult meediateenuse osutamise ja ajakirjandusväljaande väljaandmise, kui see on vajalik erakorralise või sõjaseisukorra lahendamiseks.

Tõsi, esmalt peab valitsus nimetatud ametitele või kaitseväele selleks volituse andma, kuid see, mida tolle volitusega peale saab hakata, jääb seaduses üsna lahtiseks.

Väljaande sulgemine on eeltsensuuri kõige radikaalsem vorm. See tähendab, et ilmuda ei saa potentsiaalselt riiki kahjustav sisu ega seegi, mis elanikke igapäevaselt niigi raskes erakorralises olukorras aitaks, näiteks info toiduainete saadavuse, elektrivarustuse muutuste ja ohutute või ohtlike piirkondade kohta.

Seaduse järgi saab ajakirjandusväljaande ilmumist keelata küll ainult ulatuses, mis avalikku korda, riigi julgeolekut või sõjalise kaitse tagamist ohustab, aga päris elus on raske näha, kuidas saab sulgeda ainult osa ajalehest.

Väljaande sulgemine on üldse eelkõige karistav meede, ehkki seaduse mõttes peaks see olema ennetav. Tsenseerimiseks volitatud institutsioonidel poleks ju enamasti võimalik näha kahjuliku teabe avaldamist ette muul moel, kui igasse toimetusse tsensorite armee saatmisega, kuid see oleks praktikas üsna raskesti teostatav, nagu Kaarel Tarandki hiljuti märkis.

Kõige suurem küsimärk on uue seaduse juures aga ilmselt vastutuses. Ka siiani on Eesti ajakirjanduskanalite kinni panemine sõja puhul võimalik olnud, kuid seda vaid valitsuse, peaministri või vastutava ministri korraldusel.

Kui aga valitsus volitab ajakirjandusvabaduse üle otsustama mõnd ametit või kaitseväge, siis kes tegelikult otsuse langetab? See ei ole enam valitsus, kellelt meedia saab hiljem aru pärida ja keda valija võib hääletuskasti ees seistes vastutusele võtta.

Kas otsuse langetab ameti direktor või kaitseväe ülem? Mõne osakonna juhataja? Kapten? Leitnant? Seersant? Kellelt peaks aru nõudma, kas ajalehe, veebiportaali või telekanali kinnipaneku põhjustas päriselt oht kaitsevõimele või hoopis otsustajale lähedale jõudnud korruptsioonilugu? Kes kontrolliks, kas sulgemine on üldse põhjendatud ja õiguspärane, kui selleks isegi kohtu luba ei nõuta?

Kuna riigikogu võttis kõnealuse seaduse vastu 2. juunil, mil ma parajasti maailma uudismeedia kongressil uudseimate ajakirjandustrendidega tutvust tegin, võtsin nööbist kinni mitmel kolleegil ja uurisin, kas nende kodumaal saab ajakirjandusväljaandeid sama lihtsalt sulgeda. Vastused ei teinud pressivabaduse pingereas kolmandal kohal asuvale Eestile au.

Poolas, kus eelmine, Õiguse ja Õigluse valitsus algatas ainuüksi suurima sõltumatu väljaande Gazeta Wyborcza vastu üle saja vaigistushagi, muidu õigusriigi piire kompav partei sellist korda sisse ei seadnud.

Ungaris, kus kehtis koroonaaja algusest saadik eriolukord, mis meie mõistes oli väga sarnane erakorralise seisukorraga, ei olnud isegi vaba ajakirjanduse vaenamise Euroopa meistril Victor Orbánil võimalust väljaandeid sulgeda. Isegi Ukrainas, kus käib täiemahuline sõda ja on kehtestatud igati mõistetavad piirangud sõjaliselt olulise info avaldamiseks, ei ole valitsusel võimu ajakirjandusväljaannete tööd täielikult keelata.

Miks siis meil, riigis, mis pikalt on trooninud ajakirjandusvabaduse tipus ja kus elanikkonna usaldus ajakirjanduse vastu on märkimisväärselt suurem kui enamikus teistes maades, nüüd on? Kas tõesti püütakse mitme eri nurga alt, küll Eesti Posti erastamise, küll ERR-i nõukogu liikmete arvu suurendamise, küll lõplike kasusaajate varjamise abil ajakirjandust rohkem kontrollida?

Väikseid ja suuremaid seiku, mis selleks spekulatsiooniks alust annavad, leiab veelgi, kuid ma isiklikult ei usu, et nende taga on kellegi karvane käsi, mis sõnavabaduse kaitsetu kõri järele haarab. Pigem paistab nii mõnelgi juhul taas läbi pealiskaudsus ja kiirustamine. Ka selle loo ajendiks olnud 132 lehekülje pikkusest seadusest tulid nii mõnedki sätted riigikogu liikmetele suure üllatusena alles vastuvõtmisel, ja mitte ainult meediat puudutavad.

Kuna põhiseadus ütleb selgelt, et tsensuuri Eestis ei ole, on võimalik, et hoolimata hiljutisest riigikohtus lüüa saamisest ei tõtta president kriisiolukorra seadust välja kuulutama, vaid saadab parlamendile tagasi. Eelkõige tahaksin aga loota, et meil pole kunagi tarvis selle seaduse kvaliteeti praktikas järele proovida. Aga kui on, siis peab just sõjaaja seadus olema kõige kvaliteetsemalt tehtud.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.