Riigikogus vastu võetud krediiditeabe jagamise seadus on vajalik samm, mida on Eestis oodatud aastaid. Kui eesmärk on aga päriselt vähendada ülelaenamist, ei saa positiivne krediidiregister jääda üksnes vahendiks, mis aitab probleemi paremini näha. Selle kõrvale on vaja ka laenu teenindamise piirmäära, mis aitab ülelaenamist ennetada.

Sellel teemal on Eestis vaieldud kümme aastat, aga lõppkokkuvõttes on küsimus väga lihtne: kas tahame ainult paremat ülevaadet inimeste kohustustest või ka selget piiri, mis aitab vältida olukordi, kus laenud hakkavad inimese igapäevaelu juhtima?

Positiivne krediidiregister annab laenuandjale parema pildi sellest, millised laenud, liisingud, järelmaksud ja muud kohustused inimesel juba olemas on. See on vajalik, kuid register üksi ei ütle, millal on inimesel kohustusi juba liiga palju ja millal on aeg pidurit tõmmata. Selle otsuse teeb endiselt iga finantsasutus ise.

Just seetõttu on registriga koos vaja kokkulepet, kui suure osa inimese sissetulekust võivad vastutustundliku laenamise põhimõtteid arvestades moodustada kõik tema laenumaksed kokku.

Miks see oluline on? Me näeme juhtumeid, kuidas üksikema sissetulek on umbes 1100 eurot kuus, kuid lühikese aja jooksul on tal kogunenud viis erinevat laenu, mille summa kokku ületab 30 000 eurot. Nende laenude kuumaksed ulatuvad 960 euroni ehk umbes 85 protsendini tema sissetulekust.

Sellisel juhul peab tundma muret, kuidas ta maksab üüri, ostab lapsele süüa või tuleb toime ootamatu kuluga ning kuidas sai olukord üldse selleni jõuda, mitte mõtlema sellele, kas inimesele on võimalik veel üks laen anda.

Piirmäärale vastu olijad näevad selles sageli inimeste vabaduse piiramist. Loomulikult peab inimesel olema võimalus teha ise oma rahalisi otsuseid, aga kui peaaegu kogu sissetulek kulub laenumaksetele, ei suurenda see kuidagi inimese vabadust, vaid hoopis piirab seda.

Piirmäära eesmärk on inimest kaitsta ja vältida seda, et laenud hakkavad inimese elu juhtima ning mõjutavad otseselt ka tema pere heaolu, sealhulgas ka nende väikeste inimeste oma, kes ise rahalisi otsuseid veel teha ei saa.

Sama loogika on Eesti Pank kehtestanud kodulaenude puhul. Inimese laenumaksed ei tohiks üldjuhul ületada poolt tema sissetulekust, et vähendada riski, et inimene satuks makseraskustesse.

Raske on mõista, miks peaks tarbimislaenude puhul kehtima teistsugune põhimõte. Meie naaberriikides Lätis ja Leedus on sarnased reeglid juba kasutusel, et kaitsta inimesi ja vältida kohustuste kasvamist suuremaks, kui tegelikult kanda suudetakse.

Positiivne krediidiregister on vajalik ning tervitame selleks vajaliku seaduse vastuvõtmist, ent kui eesmärk on päriselt vähendada ülelaenamist, peab registri kõrval olema ka selge piirmäär. Vastasel juhul näeme küll probleemi paremini, kuid jätame kasutamata ühe olulisema võimaluse selle ennetamiseks. Loodame, et sammud selles suunas jätkuvad ning jõuame ka piirmäära kehtestamiseni.