USA presidendi Donald Trumpi käivitatud "rohepettust" välja juuriv tegevus, mis tipnes riigi väljaviimisega Pariisi kliimaleppest, ÜRO valitsustevahelisest kliimamuutuste nõukogust (IPCC) ja raamlepingust UNFCCC, on julgustanud oma kliimarealistlike seisukohtadega varjust välja tulema ka neid, kes oma inimtekkelise kliimakriisi osas skeptilisi seisukohti seni ametikohaga seotud repressioonide hirmus enda teada hoidsid.

Euroopaski tegeletakse valijate ja ettevõtete survel roheregulatsioonide nõuete kärpimisega, "kestlikkuse" ja roheoskuste teemad on meediast sisuliselt kadunud. Nende arengute taustal on üllatav kuulda, et Eesti valitsus kavatseb edasi minna kliimaseaduse saatmisega riigikogule, et seadus enne järgmisi valimisi vastu võtta.

Samal ajal, kui näiteks Norras kavandatakse 70 uue nafta- ja gaasipuuraugu avamist¹, tahetakse meie kliimaseadusega sundida riiki vältima fossiilkütustesse investeerimist. Võib ju püüda mõista, et kõigest väest ülal hoitavasse roosakas-rohelisse mulli sulgununa ei ole võimalik reaalsust objektiivselt tajuda, kuid lisaks üldsuse hääbuvale toetusele kliimaeesmärkidele ja skeptikute kriitikale tasuks tähelepanu pöörata ka nn peavoolukliimateadusest kostvatele pöördelistele sõnumitele.

Aprillis avaldatud teadusartiklis² esitlevad 44 kliimateadlast IPCC järgmise, seitsmenda hinnanguaruande AR7 koostamisel kliimamuutuste analüüsiks kasutusele võetavaid uue põlvkonna CMIP7 kasvuhoonegaaside heitestsenaariume.

Nad kinnitavad otsesõnu kliimarealistidele ammu teada olnud fakti – millele oli vihje ka IPCC teadusaruandes AR6 WG1 juba aastal 2021 –, et senine söeelektrijaamade laiaulatuslikule lisandumisele tuginedes katastroofilisi tulemusi ennustanud äärmuslik stsenaarium SSP5-8.5 ja selle eelkäija RCP8.5 ei ole usutavad. Isegi mõõdukama SSP3-7.0 põhjal prognoositav globaalne soojenemine aastani 2100 ületab võrdluses uut halvima juhtumi stsenaariumi "High".

Sellest järelduvalt võib kõik nende stsenaariumite alusel koostatud tulevikuhinnangud nüüd kõhklusteta näivteaduslikuks rämpsuks või hallutsineerimiseks lugeda. Ligi kahe aastakümne vältel on kliimateadlased tootnud kümneid tuhandeid sellesse kategooriasse kuuluvaid teadusartikleid, hullem on aga see, et ideoloogilisel kliimakriisiõhinal põhinev tegevus jätkub. USA teadlase Roger Pielke Jr hinnangul avaldatakse juba käimasolevate uuringute tulemustena seni igapäevaselt ligi 30 neid stsenaariume kliima analüüsiks kasutanud artiklit.

Lisaks aja ja enamasti maksumaksja raha raiskamisele on sedasorti "teadusel" poliitikakujundusele katastroofiline mõju, neile viidates põhjendatakse karmide kliimapoliitiliste leevendusmeetmete ja piirangute kehtestamise vajadust.

Ka CMIP7 autorid mainivad, et kõigi seniste tulevikukliima ennustuste ümberhindamine saab olema raske. Pielke peab üllatavaks, et sellele aastakümnete olulisimale arengule kliimateaduses pole maailma avalikus meedias seni väärilist tähelepanu pööratud, viidates samas äärmuslikest stsenaariumitest loobumise põhjenduste kallutatusele.³

Ka Eesti kliimaseaduse väljatöötamise kavatsuses (VTK) aastal 2023 esitatud põhjenduste alusdokumendina kasutatud uuringus "Eesti tuleviku kliimastsenaariumid aastani 2100" tuletati hinnangud kohati ainult äärmusliku stsenaariumi RCP8.5 põhjal, näiteks ekstreemsete nähtuste peatükis.

VTK-s kajastamiseks valiti väärtusi tabelite dramaatilisema sisuga veergudest, mis põhinesid stsenaariumil RCP8.5, mitte mõõdukama, uuele stsenaariumile "Medium" vastava RCP4.5 veergudest. See vähendab oluliselt vastavate argumentide kaalu, eriti arvestades, et ka uued stsenaariumid ja neid sisendina kasutavad kliimamudelid on vaid palju vaidlustamist leidnud hüpoteeside kajastuseks, jäädes täppisteadusest kaugele.

Radikaalsemate sõnumitega üllatab kodumaine teadlaskond. Aprillis toimunud Eesti Teaduste Akadeemia teaduskonverentsil "Globaalmuutused" kuulutas globaalmuutuste komisjoni esimees akadeemik Ülo Mander oma ettekandes⁴ kliimamuutuste peatamise võimatuks, kuna inimtegevuse tõttu fossiilkütustest vabanevate kasvuhoonegaaside kogused jäävad võrreldes maismaa ökosüsteemide süsinikubilansi tasakaalu mõjutavate protsessidega väikesteks.

See väide aitab mõista, miks koroonapandeemiaga seotud liikuvuskärbete haripunktis 2020. aasta aprillis inimkonna saavutatud süsihappegaasi (CO₂) heite ligikaudu 19-protsendiline vähenemine ei kajastunud tuvastataval määral CO₂ osakaalu dünaamikas atmosfääris.

Jääb üle nõustuda akadeemik Manderi ratsionaalse poliitikasuunisega: kliimamuutustega kohanemine on peamine strateegia. Enamasti globaalse soojenemise põhjustajaks tembeldatud tööstusajastu algusega kokku langenud väikesest jääajast väljumise ja Päikese tsükliliste protsessidega seotud kliima loomuliku soojenemisega arvestades ei ole inimkonnal kohanemisest pääsu, selleks rakendatavad meetmed peavad aga põhinema realistlikul teadusel, mitte aktivistlikul propagandal.

Nagu mainekas USA teadlane Steven E. Koonin juba 2021. aastal välja ütles, peaks "inimtekkelise kliimakriisi" tühistamine alguse saama teaduste akadeemiatest ja erialaühingutest, kuna "äkilised "kliimameetmed" kahjustavad ühiskonda tõenäoliselt rohkem kui kliimamuutuste tegelikud mõjud."⁵ On põhjust loota, et Eestis on see protsess edukalt alanud ning kliimaseaduse kehtestamisest loobumine oleks sel teel tähelepanuväärseks sammuks.