Paduvihm ja äike sundisid küll Gaudeamuse algust tunni võrra hilisemaks lükkama ja proovegi katkestama, kuid kolm päeva ühist laulu- ja tantsupidu Riias saatis maailmale sõnumi, et Balti riigid kannavad samu väärtusi. "Igavesti" oli ka lõpupeo moto. 

Tava on kestnud 1956. aastast, mil Richard Ritsingu eestvõttel peeti esimene Gaudeamus Tartus. 

"Tore on ju kogeda ja kuulata, kuidas kolme erineva Balti riigi noored musitseerivad. See on mõnus kultuuriline kõrghetk," ütles Gaudeamuse Eesti kava kunstiline juht Toomas Voll.

Riia vabadussamba juurde oli üles seatud kolm lava, iga riik pani kokku pooletunnise kava. 

Eesti keskendus rõõmule – et saab sündida ja elada vabal maal.

Balti laulupeotava on UNESCO kultuuripärandi nimistus. Kuigi igas Balti riigis on oma peod, siis sellise ühise laulu- ja tantsuloo jutustavad vaid Gaudeamust pidavad tudengid.

"Kõrgkoolides tantsimine võidab järjest suuremat populaarsust – meil on ülikoolides väga palju tantsuhuvilisi. Rõõm on suur. Rühmad on armsaid tantsivaid inimesi täis, nii et me oleme väga suure õnnega koos, et noor inimene valib just rahvatantsu enda hobiks," rääkis Gaudeamuse Eesti kava tantsujuht Elo Unt.

Laulvaid, tantsivaid ja pilli mängivaid tudengeid sai Riia vabadussamba juures kokku ligi 4000. Lätist osales 16, Leedust 13 ja Eestist seitse kõrgkooli. 

"Igal riigil on lähenemine, mis on põnev ja vaatajaid kaasa haarav. See on rahvuslik ja samas ka kaasaegne, mis ühendab traditsioonid tänapäevaga," ütles Gaudeamuse kunstiline juht Edgars Vitols.

Gaudeamusel osalemine on midagi sellist, mida meenutatakse oma tudengielust ka aastakümnete pärast.