Tänase valitsuse kliimapoliitika peamine mure on see, et suurimad riskid jäetakse väiksema sissetulekuga inimeste kanda. Euroopa Liidu uus süsinikuheitme kvootide süsteem ETS2 pidi seda kompenseerima. Sellest loobudes paneme just majanduslikult vähem kindlustatud leibkonnad löögi alla ja muudame kliimapoliitikat ebaõiglasemaks.

Nii peaministri kui ka keskkonna- ja energeetikaministri sõnum, et Eesti esimene eelistus on ETS2 tühistada, pole lihtsalt tehniline vaidlus ühe Euroopa Liidu instrumendi üle. See on ka järjekordne poliitiline märk sellest, kuhu Reformierakonna väärtused on liikumas. Kunagisest liberaalsest ja vähemalt sõnades progressiivsest erakonnast on saanud partei, mis matkib üha enesekindlamalt EKREIKE populismi: kõigepealt külvatakse hirmu, siis lubatakse keeruline probleem ühe suure "tühistamisega" ära lahendada.

ETS2 süsteem pole iseenesest ideaalne, aga alternatiiviks pole see, et valitsus jookseb koos parempopulistidega loosungi "tühistame ära" taha, vaid plaan, kuidas kasutada Euroopa raha ja kvooditulusid nii, et inimesed saaks oma kodud soojemaks, arved väiksemaks ja liikumisvõimalused paremaks.

ETS2 tühistamine tähendab fossiilkütustest sõltuvuse pikendamist ning loobumist reaalsest rahast, mis on mõeldud inimeste kaitsmiseks hinnatõusu eest. Eestile on sotsiaalse kliimafondi kaudu ette nähtud ligikaudu 186 miljonit eurot Euroopa Liidu toetust, mida saaks kasutada kodude renoveerimiseks, küttesüsteemide uuendamiseks, energiatõhususe parandamiseks ning väiksema sissetulekuga perede kütte- ja transpordikulude leevendamiseks. Sellest rahast ilmajäämine tähendab, et Eesti jätab kasutamata võimaluse vähendada inimeste arveid ja kallist fossiilenergiast sõltumist. Kõige enam kaotaksid need, kelle kodu vajab soojustamist või uut küttelahendust, kuid kellel endal selleks raha pole.

Just siin läheb valitsuse jutt vastuollu sellega, mida Eestis seni on mõistlikuks peetud. Senine ETS-süsteem on olnud Eestile rahaliselt väga kasulik. Aastatel 2021–2024 on Eesti saanud kvoodituludena märkimisväärselt rohkem tagasi, kui Eesti ettevõtted on pidanud kvootide ostmiseks kulutama, ning netomõjuna on riik võitnud ligi 800 miljonit eurot.

Peamine kvoodikulu ei lange Eesti ettevõtlusele tervikuna, vaid valdavalt just Eesti Energia fossiilsetele elektrijaamadele. See näitab väga konkreetselt, et Eesti huvides ei ole süsteemi lõhkumine, vaid taastuvenergia arendamise kiirendamine ja kvoodikulude vähendamine seal, kus need tegelikult tekivad.

ETS-i vastane populism tähendaks Eesti jaoks loobumist sadadest miljonitest eurodest ning samal ajal saastavast fossiilenergiast sõltuvuse pikendamist, mis kasvataks kulusid ega tooks tarbijatele väiksemaid kommunaalarveid.

Sotsiaaldemokraadid on korduvalt rõhutanud, et kortermajade renoveerimine pole ainult kliimapoliitika, vaid ka inimeste elukvaliteedi ja tervise parandamise, aga väga selgelt ka kinnisvara väärtuse tõstmise ja regionaalse õigluse küsimus. Tervikrenoveerimine tähendab sooje kortereid, toimivat ventilatsiooni, väiksemaid energiaarveid ja paremat elukeskkonda. Eriti puudutab see suuri kortermajadega piirkondi, kus inimesed vajavad juba ammu nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse reaalset tuge.

Sotsiaaldemokraatlik vaade ETS2-le ja hoonete renoveerimisele on olnud lihtne: riik peab aitama inimestel kalli fossiilenergia sõltuvusest välja tulla. Kui korteriühistu ei jaksa korraga tervikrenoveerimist ette võtta, peab toetussüsteem olema paindlik. Kui pensionär või väiksema sissetulekuga pere kardab renoveerimislaenu, peab riik või kohalik omavalitsus aitama just teda, mitte jätma kogu otsust korteriühistu üldkoosoleku hirmude ja vastuseisu keerisesse.

Paraku viib Reformierakond Eestit hoopis vastassuunas. Mitte edasi, vaid tagasi. Sama muster on näha kliimaseaduses, kus varasematest ambitsioonidest on taganetud ning sisuline vastutus on lükatud ebamäärastesse teekaartidesse. Veel eelmiste riigikogu valimiste eel rääkis Reformierakond roheüleminekust kui Eesti majanduse uuest võimalusest. Nüüd näitavad nad seda kui tüütut Brüsselist pealesunnitud kohustust, mis tuleb edasi lükata, lahjendada või sootuks ära tühistada. See on ebakindluse suurendamine, mitte ettevõtjasõbralikkus, millega oravapartei end ehtida armastab. 

Kui valitsus saadab kord signaali, et renoveerimine on prioriteet ja mõne aja pärast kuulutab, et üks selle rahastamise ja suunamise olulisemaid Euroopa instrumente tuleks ära tühistada, siis inimeste ja ettevõtete usaldus kahaneb veelgi.

Kõige küünilisem on see, et ETS2 tühistamise loosungit müüakse inimestele justkui sotsiaalse hoolivusena. Tegelikult on see mugav viis, kuidas lisaks mahukale kortermajade tervikrenoveerimimisele vältida ka teisi keerulisemaid riigi ülesandeid. Nagu toetuste sihistamine, ühistranspordi süsteemi parandamine, maapiirkondade inimeste vajadustega arvestamine ja madalama sissetulekuga perede kaitsmine. Kui Reformierakond tõesti muretseks inimeste arvete pärast, siis ei tegeleks nad ETS2 tühistamisega, vaid sellega, kuidas iga euro kliimaraha jõuaks nende just inimesteni, kellel on kõige raskem oma kodu renoveerida või oma igapäevaseid sõite ümber korraldada.

Saates "Stuudios on peaminister" küsisid ajakirjanikud Mirko Ojakivi ja Arp Müller Kristen Michalilt väga konkreetselt, kust võetakse ETS2 tühistamise korral raha inimeste kodude renoveerimiseks. Peaminister vältis sisulist vastamist öeldes, et raha tuleb eelarvest.

Paraku teame, et eelarves haigutab tühjus, sest Reformierakond on viinud riigieelarve puudujäägi EL-i reeglite lubatud maksimumini. Eesti riigi võlg on kuue aastaga lausa neljakordistunud ning tänavune miinus tuleb katta täiendava laenuga ning 2030. aastaks võib riigivõla intressikulu ulatuda juba 650 miljoni euroni. Aga nagu sellest veel vähe oleks, lõhub valitsuspartei nüüd ka Euroopa kliimapoliitika ja rahastuse mehhanisme, mis aitaksid paljudel Eesti inimestel oma elukeskkonda parandada. Kõlab nagu vastutustundetu rahandus- ja majanduspoliitika.

Kliimapoliitika puhul on suurimaks ohuks jätkuvalt see, et Eesti teeb liiga vähe ja lõpuks jääbki alles ainult vana tuttav parempopulistlik refrään, et keegi kuskil sunnib meid millekski, meie aga kaitseme rahvast.

Aga rahva kaitsmine tähendab heaperemehelikku poliitikat. Eesti ei vaja EKREIKE populismi Reformierakonna pakendis. Eesti vajab valitsust, mis ei karda öelda, et fossiilkütustest sõltuvuse vähendamine on nii julgeoleku, majanduse kui ka inimeste igapäevase parema toimetuleku küsimus.