Hiljutise ettepanekuga leevendada CO₂ heitkogustega kauplemise süsteemi tunnistas Euroopa Komisjon sedasama, mida Euroopa ettevõtted, töösturid ja tarbijad on aastaid rääkinud: CO₂ kvoodipoliitika (ETS) hävitab Euroopa majandust.

Brüsseli kõikumalöömine on märgiline. Euroopa kliimapoliitika on viimastel aastakümnetel lähtunud eeldusest, et kui Euroopa vähendab kiiresti oma CO₂ heidet, siis ülejäänud maailm järgneb. Tegelikkus on olnud vastupidine. Suurimad majandused, ennekõike USA, Hiina ja India, suurendavad endiselt tööstuslikku tootmist ning CO₂ globaalsed heitkogused on vähenemise asemel iga aastaga hoopis suurenenud.

Tulemusena muutub rohepoliitikute unistus ehk süsinikuneutraalsus järjest ebarealistlikumaks, aga Euroopa nudib ise oma majandust aina konkurentsivõimetumaks. Kui Euroopa ettevõte peab maksma üha kõrgemat süsinikutrahvi, aga konkurent Hiinas või USA-s seda tegema ei pea, liigub tootmine riikidesse, kus ahistavad regulatsioonid puuduvad. Euroopa kaotab investeeringuid, töökohti ja maksutulu. Energia hind tõuseb, muutes kallimaks peaaegu iga toodet ja teenust.

Ehkki reaalsus hakkab Brüsselile kohale jõudma, jäävad praegused leevendusmeetmed siiski poolele teele pidama. Pakutakse kosmeetilist ravi, kuid surve tööstusele jääb püsima. Väikemaid trahve või trahvidest vabastamist lubatakse ainult juhul, kui tööstused jätkavad investeeringuid rohetehnoloogiasse.

Eesti põlevkivisektori juhid on juba öelnud, et neil pole nendest meetmetest kasu, sest ETS-i põhiloogika jääb samaks ja see tähendab, et kogu Euroopa tööstustelt eeldatakse jätkuvalt dekarboniseerimist sõltumata sellest, et ülejäänud maailm peab eurooplaste enesetapjaliku poliitika peale peenikest naeru. Samuti on Euroopa Komisjon kinnitanud, et ETS-i järglane ETS 2, mille raames kavatseb Euroopa Liit mõne aasta pärast hakata süsinikutrahve sisse kasseerima ka autokütustelt ja kodusoojalt, jääb jõusse.

Veelgi enam, Euroopa Komisjon on võtnud hoiaku, et ehkki ETS-i jõustamises võib teha mõningaid järeleandmisi, on nad otsustanud põlevkivisektori täielikult välja suretada. Eesti jaoks tähendaks see loobumist energiajulgeolekust ja võimalusest hakata tootma odavat elektrit. Ida-Virumaal jääks töötuks mitu tuhat inimest.

Võimaluste aken

Kõike eelnevat arvesse võttes ei tohi Eesti praegu jääda süütuks pealtvaatajaks. On avanenud õige hetk kasutada ära tekkinud momentum ning teha Eesti hääl Brüsselis rohkem kuuldavaks. Eesti peaks seadma eesmärgiks ETS-i peatamise või selle reformimine nii, et süsteem ei kahjustaks Euroopa konkurentsivõimet.

Vaja on saada lahti inertsist, et Eesti valitsus kohandab oma poliitikat vastavalt Euroopa Komisjoni ettepanekutele. Tegelikult peab olema vastupidi, Eesti peab ise aktiivselt kaasa rääkima selles, milliseid ettepanekuid Euroopa Komisjon üldse lauale toob. Selleks on meie riigil olemas kõik vajalikud võimalused.

Euroopa Liit ei ole institutsioon, mis valitseb liikmesriike, vaid liikmesriikide ühendus, kus valitsused kujundavad ühiselt Euroopa poliitika suunda. Euroopa Komisjon tegutseb liikmesriikidelt saadud mandaadi alusel, mitte vastupidi. Iga liikmesriigi kohus on seista oma rahvuslike huvide eest.

Liikmesriik saab otsuseid blokeerida või kasutada oma nõusolekut läbirääkimisvahendina, kuni tema seisukohtadega arvestatakse. Seda teevad järjepidevalt Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia ja Poola, kui kaalul on nende majanduse või strateegiliste sektorite huvid. Ka Eesti ei peaks vetoõigust omava riigina kartma kasutada samu poliitilisi hoobasid.

Rohepöörde viimane kuulekas sõdur

Paraku näib Eesti praegune valitsus liikuvat vastupidises suunas. Energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt andis hiljuti Vikerraadio eetris sisuliselt mõista, kuidas Eesti tahab olla rohepöörde viimane kuulekas sõdur. Isegi nüüd, pärast Euroopa Komisjoni leevendavaid otsuseid ei tohiks tema arvates teha "järske kannapöördeid" ning Euroopa konkurentsivõime sõltuvat eelkõige sellest, kui kiiresti võetakse kasutusele puhtad tehnoloogiad. Eesti valitsuse järgmiste sammude kohta kostis Sutt, et "sügis annab selgust" ja "vaatame, kuhu jõuame".

Need hoiakud annavad tunnistust, et Eesti valitsuskoalitsioonis ei ole soovi ega jõudu seista Euroopa tasandil kvoodimajanduse peatamise või põhjaliku reformimise eest. Reformierakonna, Eesti 200 ja teiste rohepöördeaktivistide lähtekoht on olnud pigem olemasoleva kursi kiirendamine kui küsimine, kas see kurss üldse teenib Eesti ja Euroopa huve.

Kuid poliitilised olukorrad muutuvad. Kevadel, pärast uute jõujoonte kujunemist riigikogu valimiste järel tekib Eestil tõenäoliselt võimalus hakata Euroopa sees aktiivsemalt oma majanduslikke huve kaitsma.