Räägin täna tulevikust, aluseks Florence Gaubi raamat "Tulevik. Käsiraamat" ehk siis tuleviku käsiraamat.

Gaub on NATO Roomas paikneva kaitsekolledži analüüsiosakonna juhataja ja tegelenud ettevaatava mõtlemisega hulga aastaid. Gaubi sõnul tegeleb tema osakond arengute analüüsiga keskpikas, kahe- kuni kuueaastases ajaraamis. Kuigi alliansis on ka uurijaid, kes käsitlevad pooleaastase lähituleviku vaateid ja ka neid, kes püüavad heita pilku paarikümne aasta taha.

Tulevikku näeb Gaub mitte kui saatust, vaid kui süsteemi, mille kasutamist on võimalik õppida.  Vaja on mitte takerduda negatiivsusesse, vaid keskenduda pigem võimalustele. Caesar, Napoleon ja kindral Patton olnud tuntud võime poolest riske ja võimalusi ette näha ning võtta neid arvesse enne, kui vastane seda suutis. Napoleon on lisanud, et käitus nii mitte geniaalsusest, vaid põhjusel, et kaalus eri võimalusi ja oli seega valmis tegutsema, kui aeg kätte jõudis.

Üldiselt suhtuvad inimesed tulevikku passiivselt, kuna see näib millegi kauge ja iseenesest juhtuvana. Tegelikult genereerivad inimesed tulevikku pidevalt. Ja tulevikud on alati mitmuses – võimalik, tõenäoline, usutav ja isegi võimatu, kõik nad on tuleviku variandid. Suur osa sellest, mis teeb meist inimese, nagu mõtlemine, otsustamine, unistamine, muretsemine, on üks tuleviku vorme. Enamik inimesi mõtleb 80 protsenti ajast igapäevastele asjadele. 14 protsendi ulatuses mõtleme aasta raames ja kuus protsenti tulevikupildist ulatub 10-15 aasta kaugusele. Veel kaugem tulevik on meil mõtteis üliharva ja pigem tõrjume neid mõtteid hirmunult.

Taustaks arusaam, et suur tulevik erineb täielikult meie isiklikust tulevikust, kuigi tegelikult on nad omavahel seotud. Igal inimesel on võime tulevikku ette kujutada, kuid selle võime kasutamist on vaja õppida. Häda on selles, et Lääne ühiskonnad on rohkem minevikku suunatud, haridussüsteemid keskenduvad loogikale, mitte kujutlusvõimele, kohustuslik aine on ajalugu, mitte futuristlik metodoloogia. Psühholoogias keskendutakse rohkem patsiendi minevikule kui lahenduste otsimisele tulevikuks. Monoteistlikud religioonid tahavad inimese tagasipöördumist minevikku, kaotatud paradiisi. Ka Lääne kultuur on kollektiivselt vähem tulevikku suunatud kui näiteks Aasia oma.

Läänes pidurdab mõtterändeid ka tunne, et enamus tulevikke on negatiivsed. Kliimamuutused, tehisaru, kiirelt muutuvad väärtused ühiskonnas, tuumasõja võimalikkus ja nii edasi.  Tulevik näib olevat kriisis, demokraatiaga ei olda rahul ja selle levik on peatunud. Lühikestest valimistsüklitest tulenevalt süüdistatakse demokraatiat lühinägelikkuses. Kriitika all on ka kapitalism, meie varasema tuleviku peamine osa. Seda süüdistatakse kliimamuutustes ja võimetuses kõigile heaolu tagada. Kuid muide – kogu see negatiivsus on omane eelkõige Läänele. Maailmas tervikuna ollakse optimistlikumad.

Tulevik ei eksisteeri aga objektiivse nähtusena, see on individuaalne taju, mis toimub eranditult inimese peas, samuti nagu olevik ja minevik. See tähendab, et tulevik on sama reaalne kui kaks ülejäänud aega. Aju skaneerimisel on näha, et mineviku osas on meil selgemad kuvandid, kuid tulevikule mõeldes on meil rohkem emotsioone.

Ajas liikumiseks ei ole vaja ajamasinat, piisab meie enda teadvusest. Tegelikult kasutame seda võimet iga päev, keskmine inimene mõtleb tulevikule 59 korda päevas. Kuid tulevik on ka ainus aeg, mida saame oma tegevusega mõjutada. Tulevikke on aga mitmeid.

Esimene on igapäevane, koosnedes argisest rutiinist ja mõõtkava on päevad või nädalad, harva kuu. Teine on eluaja tulevik, mis ulatub inimelu kaugusele. Kuid need tulevikud on meie kontrollitavad. Kontrolli all ei ole aga ajastu tulevik, mis on kollektiivne, ja sakraalne tulevik, mis ulatub meie eluajast kaugemale ja ilma konkreetse ajamääruseta. Selle alla võib panna näiteks planeedi saatuse kliimamuutuste või tuumakatastroofi tõttu, kuid ka kristluse viimsepäeva saabumise.

Mõtte rändlemisel on inimesele lõdvestav mõju, kuid tänapäeval esineb seda sotsiaalmeedia ja nutitelefoni tõttu vähe. Mõtterännakuiks on kasulik ka igavlemine, kuna siis külastavad mõtted enam tulevikku. Ehk igavus on nagu aju treening, samas kui sotsiaalmeedia on kui suupiste, mis paneb meid diivanil lösutama. Tulevikust mõtlemiseks kasutame me vaid osa mälust ehk episoodilist mälu, mis omakorda on seotud ettenägelikkusega. Mida rohkem mälestusi, seda rohkem episoodilist ettenägelikkust. Seetõttu ongi lastel tihti tulevikku raske ette kujutada, kuna napib mälestusi minevikust.

Kõige tähtsam tuleviku osa on aga loomingulisus ja erinevalt laialt levinud arvamusest ei ole see kaasa sündinud. See on pigem nagu lihas, mida võime treenida. Tulevikust mõtlemine on ka variantide loomine ja mida rohkem ideid meil on, seda suurem tõenäosus, et mõni neist on suurepärane. Ohtlik on inimesele katastroofimõtlemine, mis moonutab meie ohutaju ja halvab meid. Inimeste kalduvust katastroofimõtlemisele kasutavad poliitikud, kui hirmutavad inimesi muulaste, kurjategijate või identiteedi kaotamisega.  Kuigi hea ei ole ka soovmõtlemine, kuna siis asendame ratsionaalse analüüsi heaolutundega. Üks asi on loota, teine aga soovmõtelda, kuna sel juhul kasutame faktide asemel lihtsalt soove. Nähtus on tuttav ka rahamaailmast, kus see toob tihti suuri kaotusi.

Levinud on ka valetulevike kasutamine, nende jaoks on terve turg. Jutt on horoskoopidest ja astroloogiast. Nendesse uskumine aitab meil end õnnelikuna tunda, andes justkui kindluse ja kontrolli tunde. Kuigi ega neid õnnetundeid ei maksa ka hukka mõista, nendega on nagu veiniga – kõik sõltub mõõdust. Kuid ühiskonda võib ka ühine depressioon tabada, kui meil on võimalusi palju, kuid napib teadmisi nende hõlmamiseks. Ja praegu oleme mõneti sellises ajastus, oleme läbinud mitu kriisi, mille mõju me ette ei näinud. Lohutuseks võib aga öelda, et inimliik on üldiselt selline, et otsib alati väljapääsu ja enamasti midagi ka leiab.

Viide lugemishuvilistele

Florence Gaub  "The Future. A User's Guide" – 2026 (originaal saksa k 2023)