USA meedias on ilmunud luurehinnang, mille on avaldanud ajaleht The Wall Street Journal ja milles seisab, et Ukraina vallutamisel hätta jäänud Venemaa režiimijuht Vladimir Putin võib lähiaastatel testida NATO-t rünnakuga mõne alliansi liikmesriigi vastu. Seal räägitakse nii küberrünnakutest kui ka väikese ulatusega maismaa sissetungist. Mida sellest kõigest arvata?

Kõigepealt on tegemist jälle sellise klassikalise looga, kus anonüümsed allikad on midagi rääkinud ja fragmente on kirja pandud, aga ametlikud kommentaarid – kas keeldutakse või need puuduvad. Tegemist on väga laialivalguva tekstiga.

Mis puudutab selliseid üldisi hinnanguid, et Venemaa "võib midagi teha", siis seal taga ei ole olulist märget, et Venemaa seda päriselt planeeriks. See on hüpoteetiline hinnang, et Venemaa võib teha üht, teist ja kolmandat. Seni kuni Venemaa seda teha ei plaani, on selliste hinnangute avaldamine antud kontekstis Venemaale tegelikult väga soodne. Ka välja käidud ajaaken selle aasta sügisest kuni 2029. aastani on täiesti absurdne.

Venemaa kindlasti selliseid plaane ei tee.

Siin on raske hinnata, kas see on USA valitsuse poolt lekitatud või mõne üksiku luureametniku erainitsiatiiv. Me selle üle spekuleerima ei hakka, kuid tegemist on spekulatsiooni, mitte konkreetsel luurehinnangul põhineva raportiga.

Välja pakutud tegevustega – küberrünnakutest kuni piiratud sõjalise sissetungini – on sisuliselt kaetud kogu diapasoon, mis teoreetiliselt üldse kõne alla tuleks. Seetõttu ma ei võtaks seda hetkel sellise tõsise hoiatusena, mille peale oleks vaja kiiresti rakendada vastumeetmeid.

Näiteks küberrünnakuid NATO liikmesriikide vastu korraldab Venemaa pidevalt juba vähemalt 2005.–2006. aastast.

Samal ajal ei ole NATO riikide vastused siiamaani olnud kuidagi asjakohased, sest mitmed Euroopa riigid üritasid enne Ukrainasse sissetungi Venemaad pigem kaasata ja energeetikakoostööd arendada. Näiteid taolise olukorra kohta, mida luureraportis kirjeldatakse, võib tuua ka 15–20 aasta tagusest ajast, nii et selles ei ole midagi uut.

Praegusel hetkel töötab sellise raporti avaldamine pigem Venemaale soodsalt, sest nad ise ei ole otseselt ühegi sõjalise aktsiooniga NATO riike ähvardanud. Nüüd aga luuakse kontekst, mis annab neile võimaluse infoga veel rohkem manipuleerida kui siiamaani.

Selles mõttes arvan, et The Wall Street Journali avaldatud tekst on äärmiselt rumal.

Artiklis viidatakse ka sellele, et on juba näha, kuidas Venemaa testib NATO reaktsiooni – näiteks on Rumeenia ja Poola territooriumile kukkunud droone ja rakette. See on justkui üks viide sellele, et võib-olla on midagi teoksil.

Samas on needsamad riigid ise väitnud, et nad ei käsitle seda Venemaa teadliku tegevusena, vaid pigem on olnud tegu juhuslike ja tehniliste intsidentidega. Ma ei oska öelda, kas ametlikud kommentaarid lähevad siin drastiliselt lahku sellest, mis tegelikult toimub.

See on muidugi probleem – kuna Ukrainas käib aktiivne sõjategevus, siis see, kui näiteks Ukraina droonid satuvad liitlasriikide territooriumile või tulistatakse alla, on tõesti kõrgendatud riskimoment.

Selleks, et Venemaa hakkaks testima NATO ühtsust, on olemas ainult kaks põhistsenaariumit.

Üks on see, et NATO on sisemiselt täiesti lagunenud. Kuigi NATO ühtsus on viimasel ajal mitmes aspektis kannatada saanud, poliitilist ühtsust ei ole ning eri liikmesriikide vahel on teravaid erimeelsusi, aga ei saaks öelda, et ühtsust üldse ei ole. Väita, et NATO kollektiivkaitse on selle tõttu seatud kahtluse alla, ma veel ei söandaks.

Liikmesriikide sisepoliitilised probleemid ja NATO sisemine nõrgenemine ongi tegelikult kõige tõenäolisem stsenaarium, mis võib viia sõjalise vastasseisuni Venemaa ja mõne NATO liikmesriigi vahel. Hetkel see protsess aga selgelt ja kiiresti ei kulge.

Teine teoreetiline võimalus on see, et kui Venemaa tõesti otsustab NATO-t sõjaliselt rünnata, peaks ta kõigepealt oma väed ümber korraldama. Selleks, et rünnak või testimine oleks millegagi päriselt tagatud, tuleks Venemaal tõenäoliselt läbi viia mobilisatsioon. See on pärast riigiduuma valimisi mingis ulatuses teoreetiliselt võimalik, sest Ukraina vastu võitlevad väed ei suuda edu saavutada ja Venemaa kindralstaabi arvestuste kohaselt on vägesid vähe.

Olukorras, kus samal ajal käib täiemahuline sõda Ukrainaga, nõuaks uue sõja alustamine veel tugevama vastasega minu arvates Venemaalt sõjaseisukorra väljakuulutamist ja täiemahulist mobilisatsiooni. See on midagi sellist, ilma milleta ma ei usu, et Venemaa asuks väga agressiivseid plaane ellu viima.

Artiklis viidatakse mitmel korral sellele, et ameeriklastel on raketivarud otsakorral, sest on tulnud võidelda Lähis-Idas ja annetada Ukrainale. Kas võib pigem olla nii, et see artikkel ja luurehinnang on suunatud USA siseriiklikule publikule, et tuletada meelde vajadust relvaladusid kiiresti täita?

Võib-olla tõesti kaldub see sinnapoole. Kuid siin on üks oluline nüanss: küsimus ei ole selles, et USA-l ei ole piisavalt teatud tüüpi rakette ladudes – eelkõige õhutõrjerakette ja Tomahawki-laadseid kauglöögivahendeid, mida on Iraani vastu liiga palju kulutatud. Varude kahanemine aktiivse sõjategevuse käigus on loomulik, kuid väidetavalt ei püsi tootmine vajalikul tasemel. See on häbiväärne lugu – mis mõte on alustada sõjategevust, kui ei suudeta samal ajal varusid taastoota?

Kuid unustatakse ära, et Venemaal on täpselt samasugune ja veelgi sügavam probleem. Ka neil ei ole piisavalt õhutõrjet, mida näitab Ukraina kauglöökide edukus. Näiteks täna hommikul pandi jälle põlema üks suurem Wildberriese ladu kaugel Uraalides, Ukrainast 1800 kilomeetri kaugusel.

Venemaa on täpselt samasuguses abitus olukorras. Kogu nende raketivõimekus on suunatud Ukraina vastu ning nad ei suuda igapäevaselt ulatuslikke raketirünnakuid läbi viia. Sõda on kestnud neli aastat ja see on Venemaad väga oluliselt kurnanud.

Loomulikult võime rääkida hübriidrünnakutest, kuid tingimused selleks, et Venemaa alustaks sõjalist sissetungi NATO riikide territooriumile või sõjalist konflikti NATO-ga, ei ole praegu Venemaa jaoks kuidagi soodsad.

Kuidas teile tundub, miks avaldatakse juba mitmendat korda selliseid luurehinnanguid, et Venemaa hakkab kohe-kohe NATO-t testima, kui tegelikkuses need tõele ei vasta?

Ma ei oska sellele küsimusele vastata. Siin mõjutavad tõenäoliselt paljud eri tegurid, alates ebapädevusest ja rumalusest kuni sisepoliitiliste eesmärkideni.

Eks tõepoolest ole põhjust üldise olukorra pärast mures olla, ega siin midagi head ei ole. Käib suur sõda ning Euroopa valitsused ja Ameerika Ühendriigid ei ole suutnud selle peatamisega kuidagi toime tulla. See on tõesti väga tõsine probleem. Ka Ukraina toetamine ei ole õnnestunud nii, nagu vaja oleks – tehtud on palju, kuid mitte piisavalt.

Omaette küsimus on see, miks Euroopa valitsusjuhid ei suuda end kokku võtta: neli aastat pärast suure sõja algust ei suudeta ikka veel toota piisavalt vajaminevat sõjatehnikat. See on väga halb märk. Selles suhtes on mõistetav, et paljudel on olukorra pärast tõsine mure ja üritatakse hoiatada võimalike halbade arengute eest.